Tallinn Design House’i Artist Series projekt käis külas Jaanus Vahtral. Seasoned Traveler parka looja ja disainer Jaanus Vahtra stuudio asub Toompuisteel kõrvuti mitmete teiste loomeinimestega. See on töötuba, kus Jaanus tegeleb tootearendusega ja teeb ettevalmistusi filmivõteteks. Intervjuu hetkel oli ruum tühi, aga filmiperioodil on Jaanuse sõnul stuudio otsast otsani täis kostüüme.
Kuidas sa jõudsid disaini ja kostüümide maailma?
Ma arvan, et see oli edevus. Mul oli keskkoolis valida kaks kardinaalselt erinevat suunda: kas lähen Tartusse politoloogiat õppima või tulen Kunstiülikooli (praegune EKA – toim). Valisin Kunstiülikooli, kuhu mõtlesin alguses keraamikat minna õppima. Sain siiski ühel hetkel aru, et see mulle ei sobi, kuna olen pigem sotsiaalne – mulle meeldib inimeste keskel olla. Keraamiku töö on rohkem üksinda põletusahju taga istumine, kuigi see on väga rahustav ja zen tegevus. Seetõttu valisin viimasel hetkel erialaks moekunsti.
Meil oli hästi aktiivne kursus ning sellest ajast kujunes välja suur ja lai tutvusringkond. Üheksakümnendatel oli kogu loomemaastik palju homogeensem. Sellel ajal õppisin tundma näiteks Erkit ja Peeter Maria Lauritsat. Samuti moodustati siis mitmeid kunstirühmitusi nagu Rühm T, mille kutsusid ellu Raoul Kurvitz ja Urmas Muru. Sinna kuulus fotograafe, maalikunstnikke, arhitekte, muusikutest näiteks Raul Saaremets. Lisaks kuidagi elus vedas nii, et juba teisel kursusel hakkasin koostööd tegema Mati Undiga, kes oli tol ajal tõeline superstaar, tehes modernest ja nö „uut teatrit.“ Temaga koos jõudsin ma teha viisteist etendust.
Samuti suhtlesime palju filmitudengitega – sellel ajal oli seal samuti tugev kursus, kust on tulnud Rainer Sarnet, Jaak Kilmi. Sealt tulid ka esimesed filmitööd. Näiteks tegime kooliajal Marko Raadi esimese mängufilmi „Agent Sinikael“, samuti Marju Tammikuga TV Productions kaubamärgi – tootsime t-särke ja tegime ka kollektsioone. Kahjuks ei ole sellest väga palju materjale alles, sest olin ise suhteliselt kehv säilitaja.
Ühel hetkel jäi see kõik tahaplaanile ja hakkasin rohkem reklaamindusega tegelema. Selle kõrvalt tegin teatri- ja filmitöid. Kuid see oli rohkem kõrvaltegevus, mis endale vaheldust pakkus ja värskena hoidis. Ja lõpuks tuli arusaam, et veri on ikkagi paksem kui vesi. Ma tahtsin midagi teha või proovida oma brändi loomise valdkonnas. Aga ma ei ole kunagi huvitunud oma ateljeest. Näiteks minust kursus nooremad – Ketlin Bachmann, Riina Põldroos, Aldo Järvsoo – nemad on kõik endale koos ateljee loonud. Tegime kooliajal koos tellimustöid, aga minu jaoks oli see pigem väsitav.
Kui palju sa praegu teatris kostüüme teed?
Ikkagi teen. Ma just tegin Ingomar Vihmagariga koos mängufilmi ja siis tegin kohe otsa ka Von Krahlis koos Peeter Jalakaga etenduse „Aed.” Aastas on tavaliselt nii kaks-kolm teatritööd. Kuid kino on tõesti hetkel rohkem esiplaanil.
Kinotööde eest oled saanud kaks aastat parima kostüümikunstniku auhinna – ühel aastal „November“ ja kohe järgmisel aastal „Põrgu Jaan.“ Ning samuti olid kostüümikunstnik Cannes’i filmifestivalil Grand Prix võitnud filmis „Kupee nr 6.“ Mida selline tunnustus sinu jaoks tähendab?
Filmide puhul kostüümikunstnikuna tähendab selline tunnustus, et ikkagi pannakse rohkem tähele. Ja kindlasti tuleb ka rohkem pakkumisi. Seda on eriti näha pärast „Kupee nr 6“ võitu.
Kui suur väljakutse oli teha kostüüme sellisele filmile, nagu „November“?
Kuna ma Rainerit (režissöör Rainer Sarnet – toim) tunnen, siis selle filmiga oli kohe algusest peale hästi selge, mida me tegema hakkame. Väljakutse ei olegi vahel see, kas sa teed midagi kaasaegset või lood kogu selle maailma, vaid küsimus on koostöös teiste inimestega. Koostöö inimestega teistest kultuuridest võib olla oluliselt keerulisem ja siis peab rohkem eeltööd olema. Seda häälestust, mida nad tahavad. Lisaks kogu suhtlus teises keeles. Emakeeles rääkides on väljendusoskus hoopis teine ja kontseptuaalselt on kõiki asju lihtsam paika panna.
Kui keeruline on kostüümikunstnikuna teha must-valget filmi?
Must-valget filmi on kindlasti keerulisem teha kui värvilist, sest seal on toonid, millele peab tähelepanu pöörama. Väga paljud toonid üldse ei sobi must-valgesse filmi. Samuti peab tähelepanu pöörama tekstuuridele, läigetele.
Milline on sinu tööprotsess ja mis on sinu lemmikosa selle juures?
Teatri ja filmi puhul see nii erinev ei olegi. Kuigi film ja teater ise on oma protsessilt erinevad. Teater on mugavam kui film, sest teater on lineaarne protsess. Sa alustad proovidega ja käid proovides ning sa saad kogu aeg protsessi jälgida. Teha käigupealt muudatusi vastavalt sellele, kuidas karakterid arenevad. Vahel tuleb ette ka väga suuri muudatusi.
Aga filmi puhul on sul see protsess plokkides. Ja ettevalmistusprotsessisteed sa tavaliselt kõik asjad, kuna filmi ei tehta ju kronoloogilises järjestuses. Kogu aeg on continuity probleem – mingid asjad filmitakse lõpust ja järgmine kord keskelt. Tegelikult seal väga muutusi teha ei saa, on nagu on. Filmis on ka maagilisust rohkem. Pärast seda kui see montaažilaualt tuleb ja juures on helid, efektid, värvid, siis see on küll äge.
Tööprotsessis ettevalmistuse mõttes ei ole vahet. Mina lähenen karakteripõhiselt, aga see sõltub vahel ka režissöörist või lavastajast ja samuti tükist. Näiteks teatris on vahel tükid, kus ei ole kinnistuvaid karaktereid vaid on palju erinevaid ja nad kõik libisevad läbi. Või ei ole palju, aga ei ole ka lineaarselt kulgev. Näiteks „Kupee nr 6“, kus tegelikult kogu film räägib kahe inimese suhte arengust. Aga kui lugu on liikuvam, siis lähtud üldiselt mingist stiilist ja selgest esteetikast. Ja kui on tugevad kesksed karakterid, siis ehitad kontseptsiooni neile üles.
Lemmikosad on ettevalmistus ja esilinastus. Ma ei ole väga platsi inimene, kuigi eks ka seal on toredaid hetki. Aga no ikkagi on võttepäevad paratamatult sellised kaheteisttunnised. Tavaliselt oled sa esimene osakond – alustad seitsmest ja lõpetad kell kümme. Ikkagi üsna väsitav ja intensiivne periood. Mina muidugi olen seda vähe kogenud. Ma töötan ikkagi niimoodi, et platsil olen vähe. Tavaliselt käin siis kui on massivõtted ja siis kui uued tegelased on esimest korda. Siis vaatab korra koos kõik üle.
Eestis on paraku nii, et ettevalmistusega väga varakult pihta hakata ei saa. Need viimased rahastusotsused, millest sõltub, kas film läheb tootmisse, tulevad ikkagi üsna viimasel minutil. Mis tähendab seda, et tavaliselt hetkest, kui nad tulevad, on sul jäänud umbes kuu aega võtteni. Heal juhul poolteist kuud ja see on tegelikult väga-väga lühike periood. Ja siis sa teedki oma tööd ka veel filmi käigus jooksvalt.
Kui liikuda disainimise poolele, siis oled disaininud ka teistele brändidele, näiteks Marat, Monton ja Baltika. Kui keeruline on oma brändi teha?
Tegelikult ongi minu jaoks huvitav teha brändi kui sellist. Pigem ehitada pikemalt brändi taustalugu kui kaks-kolm hooaega järjest vuhkida ja kogu aeg uueks hooajaks midagi uut toota. See oleks kurnavam.Ka puht pragmaatiliselt võttes ei tahagi ma midagi sellist teha, sest Eestis on see keeruline. Võin leida küll õmblustöökojad, aga sisuliselt kõik kangad, nööbid, detailid pean kuskilt mujalt tellima ja hankima, mis teeb selle kohe logistiliselt keeruliseks. On palju noori tegijaid, kes ostavad materjale Kangadžunglist aga ma räägin ikka päris tootmisest.
Näiteks osad voodrikangad tellin Jaapanist. Planeerides sügistalviseid asju, siis näidiseid valides ja tellides, olid juba saatmiskulusid kuue tuhande euro juures. Peale energia- ja kütusekriisi on hinnad täitsa laes. Ja siis paljud ütlevad, et Eesti disain on kallis ja tundub ebamõistlik. Aga seda ei saa võrrelda kiirmoekettidega, kus kogu süsteem on üles ehitatud vertikaalselt – arendus, tootmine, kangatootmine on ühes kohas ja lähestikku. Pisikese tegijana sul ei ole sellist võimalust ja ka alust tootjatega hinda läbi rääkida. Hea kui sa üldse miskit saad.
Kui kaua võtab aega, et leida see õige kangas?
No ikka võtab, kuigi valikuid on tohutult palju. Näiteks kui lähed messile, kus on tuhandeid näidiseid, pead sa olema eeltöö ära teinud. Teadma, mida otsima lähed, mida sul vaja on, muidu sul lihtsalt jookseb juhe kokku. Tavaliselt ma olen enda jaoks ära kaardistanud, mida mul on vaja ja siis valin endale sektsiooni, kus ma vaatan uusi materjale. Tegelikult olen ma ka ise arendanud uusi kangaid, aga eks ole näha, mis neist saab, kuna omahind tuleb päris kõrge.
Väga paljud üleriiete kangad ja ägedad tootjad on Aasias – aga neilt saad tellida kangast alates tuhandest meetrist. Võrdluseks võib võtta Baltika, kes tundus suur ettevõtte või Sangar, aga nemad ei tellinud kunagi ühte kangast üle 250 meetri. See kogus on Aasias selline, mille kohta nad ütlevad sample. Sellest teed näidiseid. Ja kui sul õnnestub nad ära rääkida, siis tulevad kohe lisatasud veel hinnale juurde.
Kõike seda arvestades, kui tahaks mingit sulejopet teha, siis lähim koht on Soome. Aga tegelikult siis võiks juba olla mõistlik, et sa kolid ära Itaaliasse, sest seal on kõik olemas. Nad on lihtsalt nii palju kõigest sellest ees ja neil on seal olemas spetsialistid.
Kas funktsionaalse jope loomise taga oli isiklik vajadus?
Ma olen võtnud selle loogika, et ma arendan funktsionaalset ülerõivast. Mulle tundub, et inimesed on nõus panustama ja investeerima talvejopesse, sest see on su jaoks eluliselt tähtis.
Naljakas on tegelikult see, et selle taga ei olnud alguses mina. See nö esimene idee tuli väikeselt grupilt inimestelt, kes lihtsalt pöördusid minu poole, et nad tahaksid midagi koos tegema hakata. Ja siis me tegime neile alguses koos Marit Ilisoniga, kes tegi lõiked, kuna tema oli tehnoloogiliselt õppinud konstrueerimist. Aga sel hetkel jäi see ikkagi pooleli. Vist aasta-poolteist hiljem mõtlesin, et võiks ikka proovida.
Ja siis ma võtsin selle uuesti üles ja hakkasin ideed arendama. Naljakas asi on alati sellega, et mul on kogu aeg erinevad mõtted olemas, aga ma ei suuda nii-öelda selle teostuseni jõuda. Kui me parkaga välja tulime, siis sellist long fishtale parkat üldse ei olnud. Ma pakkusin välja, et aluseks võiks olla klassikaline M-51 parka, mida kunagi toodeti USA armeele Korea sõja jaoks. Tellisime isegi näidiseks originaali, mis on meil kuskil alles.
Enamus brände, mis on praegu populaarsed, näiteks Fear of God, Off-White – nad teevad olemasolevaid asju ja lisavad neile lihtsalt uue touch’i. Või Gucci, kellel on meeletud arhiivid, kust disainerid miskit välja kaevavad ja püüavad seda revamp’ida.
Aga tegelikult on see hea unustatud vana. Sa ei tee miskit päris nullist vaid ikkagi lähtud olemasolevast.
Mis on Seasoned Traveler parkale iseloomulik?
Tol ajal mudelit välja mõeldes mulle meeldis, et ta on pikk, hoiab põlved soojas ja ülevalt on sääred kaitstud, kui vihma sajab. Tavaliselt on joped lühikesed ja näiteks kuskil metsas käies on sääred lõpuks vihma käes märjad. Samas soovisin, et sellel jopel oleks ka mantli funktsioon ja sa võiksid sellega teatrisse minna. Nüüd on selline siluett saanud täiesti standardiks, sest ka näiteks enamus naistel on pikad mantlid.
Samas sellel kõigel on suurem filosoofilise taust – kui lahtiste silmadega ringi käid, siis sa saad aru, mis üldse keskkonna mõttes hetkel toimub. Kõik räägivad sustanability’st, mis on lohisev termin ja sellega on nii ja naa. See on tegelikult täiesti hall ala. Kindlasti seda väljendit kuritarvitatakse palju ja on ka rohepesu. Oleme Reet Ausiga rääkinud, et tegelikult, kui sa tahad olla päriselt sustainable, siis kõige parem viis selleks on, et sa ostad vähe ja läbimõeldult ning kannad oma asjad lõpuni.
Mitte see, et keegi on mingist ümbertöödeldud asjast tootnud midagi, kannad seda paar kuud ja ikka ostad uusi asju juurde. Näiteks kõige hullemad kangad taaskasutuse mõttes on need, kus polüester on segatud naturaalsete kiududega. Seda tööd ei võta mitte keegi ette, et neid omavahel eraldada. Need lähevad kõik prügimäele või katlasse. Ja näiteks paljud materjalid, mis ajavad tupsusid. See juhtub siis, kui koostises on mitu erinevat kiudu koos, üks kiud on teisest palju tugevam ja selle tulemusena tekivad tupsud. See ei ole jätkusuutlik.
Jätkusuutlik oleks, kui saaksid oma garderoobi selliseks, kus asjad on multifunktsionaalsed ning vastupidavad ja sa saad neid võimalikult laialdaselt kasutada. Sealt tuligi idee, et parkat võiks saada kanda mõlemat pidi. Lisaks on ka vooder, mida saab ära võtta. See tähendab, et parkat saab kanda mitmel aastaajal – kas voodriga või ilma. Ise olen augusti lõpus hakanud parkat kandma ilma voodrita ja kuskil oktoobrist panen voodri alla. See on tehtud materjalist, mis hästi kompenseerib teravaid temperatuurivahesid.
Vastupidavuse osas on naturaalsete kangastega keerulisemad lood. Olen ka ise vaadanud ümbertöödeldud plastiku poole. Kuigi sellega on sedasi, et ega ühte plastikut üle kolme korra ümber sulatada ei saa. Iga kord, kui plastikut uuesti sulatad, läheb ta jäigemaks ja kaotab kvaliteeti. Tihti pannakse sinna nö “värsket“ naftat juurde. Muidu on lõpuks ümbertöödeldud plastist võimalik teha ainult jäika toodet, sest tal ei ole enam algseid omadusi.
Sinu tooted valmivad Eestis?
Jaa, Haapsalus Nurme tehases, mis on täitsa Haapsalu kesklinnas. Nende tehas ongi spetsialiseerunud üleriietele. Hinnatase ei ole see, mis Aasias aga nende tugevus ja nende võti on kiirus. See kui kiiresti nad näidiseid teevad ja kui paindlikud nad on.
Nende kliendid on samuti erinevad Euroopa ja Skandinaavia luksusbrändid, näiteks Loewe toodab nende juures. Kui sa lähed Pariisi, siis modellid pigem kannavad Loewe’t kui Balenciaga’t – ta on selline street style bränd.
Mulle Balenciaga ka tegelikult väga meeldib, eriti mida loovjuht Demna Gvasalia seal teeb. Nemad koos Kanye West’iga tõidki põhimõtteliselt tänavamoe luksusbrändide juurde. See oli tegelikult väga nutikas lüke, sest see marginaalsus on kordades parem, versus kui toota midagi väga keerulist. Näiteks ülikond on ikkagi väga kompleksne ja mahukas. Aga nüüd on võimalik pusa müüa sama hinnaga, millega seda ülikonda.
Kuhu suunda sa tahaksid oma brändiga veel liikuda?
Oma brändiga ma otsin paregu seda miskit. Nii nagu alkeemikud otsisid kulda, otsin mina oma kulda.
Ikkagi on vaja taustalugu, et sul oleks seda jätkuvalt rääkida ja kuidagi eristuda. See pole lihtne. Ma otsin juurde lisafunktsionaalsust. Senistel mudelitel on selleks olnud kahtepidi kantav vooder ja kaamelivillast täidis. Kaamelivill on 30% soojem kui tavaline vill, kuna on seest õõnes. Sulejopel ei anna ka tegelikult sooja sulg, vaid õhk seal vahel. Kaamelivill ei anna ainult sooja vaid hoiab jahedas palava ilmaga.
Tootmisega on alati need riskid, et võid ühel hetkel tekitada tohutu laoseisu. Sa pead kõik toodetud asjad suutma maha müüa, mis tähendab seda, et pead neile turundust tegema jne. Tegelikult ongi kogu see kaubandusmaailm… Üldse idiootlik on olla sellises kohas nagu rõivatööstus (naerab). Selline natuke masohhistlik asi, sest see on kõige konkurentsitihedam turg. Kui tahad suuri koguseid müüa, minna kaubamajja või välismaa turgudele, pead arvestama, et seal tulevad karmid seinad ette – kõrged juurdehindlused, agenditasud jne. Kui tahad, et endale jääks ka raha, siis pead oma tooteid lõpuks kõrge hinnaga müüma.
Ja ega täna väga hästi direct-to-customer tööle ei ole läinud. Muidugi mõned head näited on. Näiteks Lululemon, kes ehitas kogu oma võrgustiku üles läbi joogastuudiote. Enamus alustavad ikka nii, et teevad alguses veebipoe aga kõrval peaks ikkagi olema üks füüsiline showroom, kust saab tunnetuse, emotsiooni.
Inimesed on palju lüüa saanud veebist tellimisega. Ma isegi olen näiteks veebist tellinud filmide jaoks ja kui asi kohale jõuab, siis on see nii halb, et hoia peast kinni. Mõtled, et kuidas need pildid küll tehtud olid. Kohale jõuab täielik õudus. Ja seda ma oma brändile ei taha. Pigem teen vähe ja korralikult.
Milline on olukord Eesti disainis ja meestemoes?
Kurb on. Baltika on suuresti kõik kinni pannud, jäi küll Ivo Nikkolo. Noortele on Reede kauplus, mis pakub just street style tooteid. Tänaval on näha, et täna kujundavad meeste maitset tegelikult Tallinna Kaubamaja ja Denim Dream.
Naistele on ilmselt variante rohkem. Aga ega seal ka midagi väga hõisata ei ole. Ostetakse seda, mida see hooaeg mõni kiirmoebränd pakub. Eks noored ikka natuke eksperimenteerivad rohkem ja ostavad näiteks kaltsukatest. Kui ma filmide jaoks käin sealt midagi otsimas, siis ma näen, et käib õudne tuulamine.
Miks teevad disainerid tooteid pigem naistele kui meestele?
Mehed on konservatiivsemad ja ei ole kindlasti nii innukad tarbijad. Kui ma õppisin Kunstiülikoolis, siis tahtsin olla rebel ja ennast läbi stiilite kehtestada. See on üks äärmus… Ja siis on teine – äärmuslik konservatism, mille kõige ilmekam näide on see, kui lähed kuskile suvelavastust vaatama ja näed seal tüüpilist meest, kelle on mõne brändi õhuke puuvillane kampsun. Selle all on ruuduline või lihtne triiksärk ja jalas teksad, mis alt kotitavad ja hästi ei istu.
Sellist olukorda ei saa ka meeste süüks panna, sest kaubamajades on sisseostujuhid naised ja see on nende ettekujutus, milline peaks kolmekümneaastane Eesti mees välja nägema.
Kui sa lähed kuskile Lõuna- ja Kesk-Euroopasse, siis seal on see linnapilt hoopis teine. Stiil on palju rohkem sophisticated, oluliselt peenema koega. Näiteks minu jaoks on täiesti vastuvõetamatu, et talvel kantakse puuvillast kampsunit – see on suve jaoks. Talvel sa kannad kašmiiri, meriinovillast või villast kampsuni. Need on väikesed aga olulised nüansid. Aga sellist üldist tunnetust Eestis ei ole – inimene vaatab, kus poes sõber käib ja läheb ka sinna. Ja samas ei ole ka meestele ajakirju, mis seda turgu rohkem suunaks.
Siis ongi olukord, kus ühes otsas on noored moekunstnikud, kes tahavad katsetada ja kombata piire, mängida selles edgy otsas. Samas sa ei saa sundida kolmekümneaastast nende loomingut kandma, sest ta on kloun sellega. Ja siis on see teine konservatiisvsem ots. Aga sellist vahepealset ala ei ole, et saaksid neid asju kombineerida – näiteks ostad “koledad“ tossud ja paned sinna juurde ülikonnapüksid või midagi lahedat. Naistel ma näen seda ja neil on see olemas. Seda kultiveeritakse rohkem – on ajakirjad, blogid ja nad ka ise on avatumad.
Vahel olen oma klientidele saatnud linke, kust nad saavad inspiratsiooni vaadata. Väga lihtne koht on Net-A-Porter, kust saab kõiki asju. Ja meestele on tegelikult olemas Mr Porter – see on väga hästi kureeritud leht, mis suunab sind hästi, pakub seda stiili, mida sa näed näiteks kõige viimases Bond’i filmis. Ta on lahe, ta ei ole liiga noortekas – ta on disain. Mood on ka disain.
Kõige parem koht, kus näha seda “moodi” on avalikud ruumid. Kui näiteks Kadriorus astud nurga peal sisse ühte kohvikusse ja vaatad kogu seda sisekujundust. See on niisugune natukene kipakas, puumaja seinad on välja tõmmatud ja justkui oleks jube artisan. Samal ajal ka moderne. See kõik kokku ei anna sulle sellist ühtset tunnetust ja seesama iseloomustab väga praegu Eestis meestemoodi. Siis sa lähed teise restoran ja vaatad, et seal on küll kõik lihtsalt tehtud, aga elemendid on paigas. Nii nagu on interjööris “hea disain” on ka moes “hea disain.”
Millised on sinu inspiratsiooniallikad?
Väga heaks inspiratsiooniallikaks on tegelikult filmid. Kolada mööda neidsamu vintage poode, kus müüakse vanu tooteid, sest seal on tegelikult väga ägedad asjad. Tehnoloogiliselt see, kuidas ikka vanasti riideid tehti ja kui ilusad nad seest ja väljast on. On päris palju nutikaid ja lahedaid lõikeid.
Ja siis loomulikult reisimine. Ma käisin Lõuna-Aafrikas ja see skene, mis seal praegu on, see on elujõuline ja väga lahe. Nad miksivad oma Aafrika kultuuri ja samas on hästi tugev Euroopa mõju. Ja selline sulam kokku on hästi äge. Selles mõttes on reisimine kindlasti kasulik.
Viimasel ajal on mind reisides naerma ajanud, et selliste Telliskivi tüüpi asjade ajastu on möödas. Põhimõtteliselt sa leiad igast suuremast linnast ühe Telliskivi – Lissabonist, Berliinist, Helsingist. Ja need kõik näevad ühesugused välja ja pakuvad ühesugust toitu ka – selline lihtne burger. On mingisugused vanad tööstushooned, millel on kiviseinad värvitud valgeks. Tundub, et nende trend on aga vaibumas. See on lihtsalt naljaks, et kui alguses oli jube äge, siis ühel hetkel saab sellest globaalne fenomen ja enam ei ole huvitav ka.
Need huvitavad kohal on täna kuskil mujal. Eks ikka on vaja kooskäimiskohti ja sellised boss’imad uusarendused on hoopis ägedamad, nagu meil on Rotermann. Nii arhitektuuriliselt kui selle poolest, mis sinna on ehitatud. On tekkinud uued hub’id ja see mitmekesisus, mis sinna on tekkinud on hoopis ägedam. Või näiteks Noblessner, aga ta on kohati liiga boss. Suvel käib õudne enese näitamine. Aga eks ka Telliskivis käidi ennast näitamas.
Mida teha kui inspiratsiooni ei ole?
Lugeda. Raamatuid lugeda või filme vaadata.
Mis on üks kõige olulisem asi, mida oled viimase aasta jooksul õppinud?
(Mõttepaus) Ma ei tea, ma arvan, et võibolla seda – ühel hetkel, kui ma olin agentuuris, tegin filmiasju ja kogu aeg miskit toimus. Kõrvaltvaatajale tundus hästi tore kõik, sest nii palju asju, mida teha ja põnev elu.
Aga tegelikult olen õppinud, et rapsida ei ole mõtet. Tuleb võtta enda jaoks aega ja õppida uusi asju. Sul võib olla rohkem vahendeid, aga sa ei saa aru, kuidas sa sinna ühte kohta ära kaod. Seepärast ma ei taha ka teha iga hooaeg uusi kollektsioone. Ma olen pigem mugav – nagu kass.
Ma ei taha mõelda, et peaksin tegema aastas kaks-kolm kollektsiooni ja oleksin kogu aeg rattas. Ja kogu aeg valutama pead, mida teha nende asjadega, mis üle jäävad. See on paratamatu ja see on ka kõige suurem risk rõivaid tootes. Tore on disainida ja toota, aga siis mõtled, et sealt peaks tulema ka elamise raha. Pigem mõtle kaks korda, mida sa toodad.
Millele sulle meeldib oma aega pühendada?
Mulle on väga meeldinud parkale arendusi teha, aga mu leib on täna teater ja film. Parkade arendusega on ka nii, et tore on seda teha aga ma vaatan, kuhu ma sellega üldse lõpuks jõuan. Pole üldse võimatu, et ühel hetkel tõstan käed üles ja see ei viinudki kuhugi. Mul ei ole omaette eesmärk, et ma pean hoidma ja tegema brändi.
Fotod: Iris Kivisalu
Fibami on kodumaine bränd, mis loob naistele ajatuid ning naiselikke spordi- ja vabaajarõivaid. Selle aasta juunis täitus Fibamil 1. tegutsemisaasta. Uurisime meie inkubandi ja Fibami asutaja Ailen Põllu käest, kuidas on ettevõttel siiamaani läinud ja millised on tulevikuplaanid.
Fibami asutaja Ailen Põld
Kust said idee oma ettevõttega alustada?
Idee spordirõivaste brändist tuli täiesti spontaanselt. Kuid tunne, et võiksin ettevõtlusega tegeleda oli olnud mul mõttes juba mõnda aega. Tundsin, et ettevõtlus võiks mulle sobida, aga ootasin seda õiget ideed, millega alustada.
Eelmise aasta märtsi alguses olin spordipoes ja otsisin endale retuuse. Proovisin ühte ja teist paari ning oleksin olnud valmis ostma ka kõige kallima paari, kui see oleks mulle ideaalselt sobinud. Seda õiget siiski ei leidnud. Siis tekkiski mõte, et kui turul sobivat toodet ei ole, siis tuleb ise teha. See oligi täiesti hetkest sündinud idee, mis ei olnud absoluutselt planeeritud. Ja otsustasingi proovida – kui õnnestub, siis on ju super!
Sinu varasem taust on samuti seotud rõivavaldkonnaga?
Jah, tegelikult olen pea kogu oma tööaja ja õpingud olnud seotud rõivatööstusega. Lugesin kokku, et olen 16 aastat selles valdkonnas tegutsenud. Olen õppinud kaks aastat rätsepaks ja siis neli aastat tehnilist disaini juurde. Olen olnud tootmisjuht erinevates asutustes ja samuti müügi peal. Ehk siis rõivadisaini ja tootmisprotsessi olen erinevate kohtade ja külgede pealt läbi teinud.
Kuna olen pikalt selle valdkonnaga seotud olnud, siis tegelikult olin siiani välistanud idee oma brändi loomisest. Ei saaks just väita, et selles valdkonnas tuleks raha lihtsalt. Aga lõpuks läks ikka nii, et kõige kindlam tundus oma esimest äri ja ettevõtluse kogemust proovida just mulle kõige tuttavamas valdkonnas.
Coral Spordirinnahoidja ja taskutega spordiretuusid
Kas sul on ka teisi meeskonnaliikmeid?
Igapäevaselt toimetan oma brändiga üksinda. Aeg-ajalt kasutan lisajõudu turunduses ning samuti olen alati avatud kõikvõimalikele koostöö projektidele, kus saame üksteisele kasulikud olla. Samuti on mul selle väikese aja jooksul olnud abiks mitmeid toredaid praktikante, kes on saanud aidata tootearenduses ja tootmises. Pöördusin kohe alguses Tehnikakõrgkooli poole, pakkudes tudengitele võimalust kõrvalt näha ja kaasa aidata rõivabrändi loomisele päris nullist. Õnneks oli ka kool sellele avatud, et lubada tudengeid praktikat sooritama brändi juurde, mis polnud veel turule jõudnudki.
Mis teeb spordiriiete loomise keeruliseks ja mis on sellega seotud väljakutsed?
Ma arvan, et spordiriietega on kaks peamist küsimust. Üks on kahtlemata materjal ja teine on toote istuvus ja funktsionaalsus. Kui need elemendid on puudu, siis ei ole ka klient riietest huvitatud. Spordiriided peavad olema maksimaalselt mugavad ja see on suur väljakutse.
See on ka põhjus, miks ma tol hetkel ei leidnud endale neid ideaalseid retuuse. Kui sa alles alustad ja sul ei ole veel mitte midagi läbi proovitud, siis pead oskama valida sadade erinevate valikute seast ja hakkama kuskilt testimisega pihta. Sain palju abi tuttava käest, kes aitas leida õigeid kangatootjaid, kelle poole pöörduda. Mina valisin kangad selle järgi, et täita need soovid mis minu silmis puudu olid – tahtsin, et kangas oleks hea katvusega ja mitte liiga õhuke, et retuusid sportides läbi ei paistaks. Samuti oli oluline kangatootja asukoht ja usaldusväärsus, tootmismeetodid ja valiku suurus. Ja kõlab uskumatult, aga see tootja ning need kangad, mis kohe alguses välja valisin on tänaseks endiselt kasutusel ning ei ole pidanud ühtegi materjali välja vahetama.
Suur väljakutse on muidugi ka toote istuvus. Seda ei olegi võimalik kohe alguses 100% paika saada, sest iga asi vajab testimist erinevate inimeste peal. Esimene partii oli väga väike ja just täpselt nii ideaalne kui ta selleks hetkeks olla sai. Iga järgnev partii sai juba mõningad täiendused – näiteks olen mitmeid kordi muutnud vööjoone proportsioone ning samuti retuuside pikkuseid. Tootmine ja tootearendus on pidev protsess.
Kõige alguses tulingi turule kõigest 6 põhitootega ning rohkem ei olekski jõudnud tol hetkel uusi tooteid välja arendada. Otsustasin luua ühe korraliku paari taskutega retuuse ning selle juurde 3 erinevat pluusi varianti. Samuti vabaaja liinile dressikomplekt. Võtsin eesmärgiks võimalikult kiiresti turule tulla ning sai kindlasti võetud ka mitmeid riske. Alati on võimalik võtta rahulikult, testida ja arendada tooteid kauem. Aga minu iseloomuga see liiga hästi ei sobi – kui ma juba midagi teen, siis teen täie rauaga.
Leisure püksid ja pusa
Konkurente on spordirõivaste tootjate hulgas palju. Kuidas Fibami teistest erineb?
Ma tahaks arvata, et neid asju on rohkem kui üks ning tegelikult on iga bränd just selle looja peegeldus, mida ei olegi võimalik alati sõnadesse panna. Usun, et üks suurimaid konkurentsieeliseid on just see personaalsus ja pühendumus, millega ma oma tooteid arendan ja loon. Tänu eestimaisele tootmisele on mul võimalik pakkuda ka erilahendusi, mis teeb Fibami brändina väga personaalseks.
Flow püksid
Aga kui minna detailseks, siis kindlasti toodete istuvus on üks suur pluss, mida on siiani näidanud ka minimaalne toote tagastuste arv. Ma olen lähenenud toodetele just lähtuvalt Eesti naiste kehadest ning jälgin hoolega, mis kandja jaoks oluline on. Isegi venivast kangast retuuside puhul ei ole võimalik saavutada head istuvust, kui su kehatüüp on täielik vastand sellele, kelle jaoks see toode on disainitud. Hetkel olengi katsetanud retuuse kahele erinevale kehatüübile ning kindlasti on see ennast õigustanud.
Kui hakkasin toodet välja arendama, lõin kohe ka fookusgrupi, et uurida ka teiste käest mis võiks antud tootegrupi puudused olla. Lähtuvalt fookusgrupist sain ka kohe aru, et võin oma retuuside vööjoont kehakujude jaoks parajaks timmida nii palju kui tahan, aga kui retuusid on kandjale liiga lühikesed, siis jäävad need retuusid ikkagi ostmata. Kuigi see teeb tootmise ja ka tootearenduse palju keerukamaks ja kallimaks, otsustasin pakkuda kõiki retuuse ja pükse kolmes erinevas pikkuses.
Kas plaanid juurde ka uusi tootekategooriaid?
Nüüdseks on mul täis saanud üks aasta tegutsemist. Võtsin kohe alguses eesmärgi katsetada võimalikult palju erinevaid mudeleid, et selle põhjal luua tulevikus konkreetsem tooteliin. Tänaseks ongi välja kujunenud spordiliin ja vabaajaliin, mis mõlemad on veel arengus ja täiendamisel. Lõppeesmärk on jõuda punkti, kus kõiks saaksid oma toimetused tehtud kandes Fibami mudeleid, mis sobivad saatma sind kogu päeva jooksul. Okei – õhtukleidid jäävad siiski hetkel valikust välja 🙂
Mis on olnud kõige populaarsem toode?
Hetkel on suuremad müügihitid just spordiliinist. Eriliselt hästi on vastu võetud nii taskutega retuusid kui ka Jogger retuusid, mis on dressipükste ja retuuside kombo. Ja ei saa salata, et ülimalt pehmed bambuspluusid on samuti olnud paljude lemmikud nii trennis kui ka vabal ajal. Talvehooaja eel on aga vaieldamatu lemmik Fibami soe spordipusa ja retuusid, mis on loodud just väljas sportimiseks. Neid kõiki tooteid sain ka juba esimesel tegutsemisaastal katsetada ning olen positiivselt üllatunud, et neid tootehitte on täitsa mitu.
Jogger retuusid
Soe spordipusa ja retuusid
Tooted on toodetud Eestis?
Just. Kõik tooted on Eestis toodetud ning kasutan selleks erinevaid koostööpartnereid. Kuna olen võtnud eesmärgi hoida ladu võimalikult optimaalsena, siis pidin leidma sellise tootmispartneri, kes oleks samuti paindlik ning tootmisajad ei oleks liiga pikalt ette broneeritud. Hetkel ei kujuta ette, et peaksin kuskil kaugel tootma, sest see tähendaks oluliselt pikemat tootmisahelat ning liiga palju ennustamist, mis suurused või värvid võiksid kõige rohkem müüa.
Kuidas on siiamaani olnud klientide tagasiside?
Hästi tore on see, et üsna tihti kirjutatakse ning ollakse väga rahul. Kiidetakse nii materjali kui ka ollakse üllatunud, kui hästi toode sobib. Seetõttu on ka e-poest ostetud toodete tagastamise osakaal väga väike.
Mis on olnud mõned suuremad väljakutsed?
Ma arvan, et kogu see alustamise protsess oli väljakutse. Ja sealjuures just iseenda hirmud, mis tekitavad ebakindlust. Tavaliselt ma olen täpselt see tüpaaž, kes kõigepealt nokitseb üksi ja kui lõpuks midagi on ette näidata, siis alles räägin oma plaanidest. Fibami puhul ma otsustasin kindlalt, et teen seekord täiesti vastupidi. Ma kaasasin kohe alguses erinevaid inimesi ja tuttavaid sellesse protsessi. See tagas, et isegi kui oli neid momente, kus tekkis soov pooleli jätta, siis see ei oleks olnud tol hetkel võimalik, kuna ma ei olnud üksi.
Praegu tegutsedes on suurim väljakutse see, et säiliks see sama power, millega sai kõigele algus pandud. Vahel unustad ära, miks sai ettevõttega alustatud ja mis on see missioon. Mulle väga meeldib ka minu elukaaslase soovitus, kui ma olen parasjagu mõne “suure” probleemiga silmitsi. Proovi mõelda, et mis siis on kõige hullem asi, mis saab juhtuda? Kas maailm kukub kokku, kui kangas jõuab lubatust 20 päeva hiljem? Ja kui need võimalikud hullud versioonid on läbi käidud, siis tegelikult ei tundugi see probleem enam nii suur ega ka lahendamatu. Perspektiivi küsimus.
Leisure püksid ja pusa
Mida soovitaksid teistele alustavatele ettevõtjatele?
Kellel on samuti kombeks üksi nokitseda, siis soovitaks kindlasti teha nii nagu ma ise läbi katsetasin. Kaasasin kohe alguses väga palju inimesi ettevõtte loomise protsessi – tuttavaid ja sõpru. Küsisin palju küsimusi ja näiteks aitasid tuttavad valida välja Fibami nime.
Ära karda abi ja nõu küsida! Sinu peas olev ideaal ei pruugi kõnetada teisi, seega ära oota alles turule tulemisega, vaid kaasa juba varem potentsiaalsed kliendid oma toote arendamisesse. Ning turule tulemisest rääkides – mulle on ammu jäänud kõlama üks soovitus. Tule turule alati natuke varem, kui sa sa selleks päriselt valmis oled. Kui jääd toodet või teenust ideaalseks vormima, siis turule tulles ei pruugi see ikkagi olla sinu kliendi ideaal. Turul olles saad hakata toodet kohandama ja seda koos päris kliendiga.
Need on minu kogemuse põhjal paar soovitust, mida tõesti soovitaksin teistele alustavatele ettevõtjatele.
Kus sa Fibamit järgmise aasta pärast näed?
Ma arvan, et mingeid väga suuri muutusi ei tule. Eesmärk on Eestis kanda kinnitada ja panustada sellesse, et jõuda olemasolevate mudelitega rohkemate inimesteni. Olles osalenud erinevatel disainimüügi pop-up’idel, on tekkinud näiteks orgaaniline huvi ka Soome turu poolt, mida plaanin ekspordi suunal veidi lähemalt kombata.
Tundub, et sinu jaoks pop-up’idel käimine toimib?
Pop-up poe üritused on kindlasti väga hea võimalus kohtuda olemasolevate klientidega ning samuti tutvustada ennast ja oma brändi uutele inimestele. Alati on ka hulk neid, kes on kogu valikuga kursis, kuid ei soovi e-poest osta. See annab võimaluse proovida oma suurust ning veenduda materjali sobivuses. Kindlasti on pop-up’id andnud väga palju tõuget, et jõuda uute inimesteni. Muidugi on väga oluline, et väljapanek oleks hoolikalt läbi mõeldud ning atraktiivne, et tekitada huvi brändi ja toodete vastu. Sellesse tasub kohe alguses veidi investeerida.
Kuidas jõudsid Loomeinkubaatorisse ja kuidas on siiamaani läinud?
Osalesin kõigepealt eelinkubatsiooni programmis, kuhu sattusin tegelikult täitsa juhuslikult ja just siis, kui olin värskelt plaaninud hakata ettevõtet looma ja esimesed tegevused olid tehtud. Ühel esimesel koolitusel tekkis olukord, kus pidin andma lubaduse, et kuu lõpuks on mul esimene kodulehe versioon üleval. Mulle sellised veidi võimatuna tunduvad väljakutsed meeldivad ja kokkuvõttes saingi oma esialgse kodulehe märtsi lõpuks üles, mis andis kindlasti ühe lisatõuke edasi toimetada.
Sügisel otsustasin ka inkubatsiooniprogrammiga liituda. Olin programmiga üsna kursis ning lõpuks oli ka põhjust ise liituda. Õige pea saab ka inkubaatoriga liitumisest 1 aasta ning olen saanud kindlasti vajalikku tuge. Olen osalenud väga mitmetel koolitustel, kuigi kahjuks kohati jääb puudu sellest lisaajast, et koolitustel õpitu koheselt ka töösse rakendada. Samuti on hädavajalik isikliku konsultandi olemasolu, kes on kõige paremini sinu brändiga kursis ning oskab vajadusel suunata uute tegevusteni. Loomulikult tuleb eelkõige endal pingutada, et sellest programmist võimalikult palju abi ja kasu oleks.
Tutvu Fibami toodetega:
Fibami kodulehel
Facebookis @fibami ja Instagramis @fibami_activewear
Liitu Loomeinkubaatori inkubatsiooniprogrammiga SIIN: https://inkubaator.tallinn.ee/liitu/
Tallinn Design House esitles Disainiöö satelliitprogrammi raames vestlusringi „Eesti disain teisel ringil.“ Vestlusringis osalesid Stella Soomlais, Anu Rieberg ja Lilli Jahilo ning vestlust viis läbi Loomeinkubaatori turundusjuht Margaret Aidla. Vestlusring keskendus disainile ringmajanduslikus võtmes ning disainerite kogemusele oma järelturu teenuse alustamisega.
Stella Soomlais alustas uue ringi toodete pakkumisega juba 2017. aastal. Tänaseks on näha, et klientide jaoks on see muutunud aina populaarsemaks ning inimesed on üha teadlikumad keskkonnamõjudest. „Varsti ei saa me disaineritena lubada, et me ei mõtle kaks sammu ette. Minu jaoks on alati olnud sisemine vajadus mõelda, mis saab pärast. Nahk, millest tooteid teen on vastuoluline materjal ja seepärast ongi oluline, et ma selle tootmisega kaasneva keskkonnajälje maksimaalselt ära kasutaksin,“ sõnas Stella. Ta lisas, et toote puhul on oluline, et see oleks vastupidav, hooldatav, parandatav, ümberdisainitav ja lõpuks uuele ringile suunatav. „Kui disainer soovib alustada uue ringi teenusega, siis peaks ta kõigepealt üle vaatama oma esmase disaini,“ lisas Stella.
Anu Rieberg pakub samuti klientidele võimalust tuua tooted tagasi ning lisaks on neid võimalus ka tema juures hooldada. „Päris palju tuuakse tagasi tooteid, mis on mingil määral läbi kantud ning siis me parandame ja muudame neid. Rohkem ongi just riiete kohandamist. Minu jaoks on huvitav näha, kuidas inimesed tooted läbi kannavad ja kuidas need kuluvad. See annab mulle sisendit ka tootearenduse jaoks – näiteks millised kohad riietel vajavad topelt materjali,“ kirjeldas Anu oma kogemust uue ringi toodetega.
Lilli Jahilo alustas oma brändi preloved väljapanekuga 2020. aastal. „Kui kõik brändid tegeleksid sellega, et nad on kohustatud oma tooted tagasi võtma, siis nad mõtleksid rohkem, mida toota ja kuidas ringmajanduslik mudel võiks toimida,“ sõnas Lilli. Lisaks oli tema viimane suvekollektsioon inspireeritud uurimistööst, kuidas kasutada vaid monokiude ja taimsel baasil materjale. „See oli tegelikult väga keeruline. Kui sul on reaalselt vaja lukku või mõnda vahematerjali taimsel baasil, siis seda lihtsalt ei ole.“
Lilli kirjeldas ka jätkusuutlikkusega kaasnevaid väljakutseid disainerina: „Ma tunnen, et mul on vahel disainikramp. Kõik on juba maailmas olemas – mida on mul veel pakkuda. Vahel tekib ökoäng.“ Stella sõnul ongi seepärast oluline täpselt läbi mõelda, miks sa seda teed ja kuidas sa seda teed. „Enda jaoks on oluline läbi mõtestada nii, et kõik elemendid oleksid omavahel seotud. Vaid sellisel juhul saan ma ennast hästi tunda ja mitte teha vaid tegemise pärast,“ lisas Anu.
Kõnelejate sõnul on selleks, et tooteid oleks võimalik uuele ringile saata, oluline klienti teavitada õigest hooldusest. „Tänapäeval puudub noortel tihti teadmine, kuidas oma asju õigesti hooldada. Olen klientidele öelnud, et hoia oma kleiti kui parimat sõpra,“ sõnas. Stella Soomlais lisas, et neil on stuudios iga kahe nädala tagant hoolduspäev.
Vaadates tulevikku ja selle poole kuhu disain liigub, siis olid esinejad üksmeelel, et raske on täpselt ette näha. „Uus põlvkond disainereid on palju radikaalsem ja nende looming on hoopis teine tase. Nende kreatiivsus ja jätkusuutlikkus on koos arenenud. Kui varem ehk loomingulisus kannatas jätkusuutlikkuse arvelt, siis tundub et uute puhul need täiendavad teineteist,“ sõnas Stella. Lisaks tõi ta välja tugevate tugistruktuuride olulisuse, näiteks Loomeinkubaatori näol: „Kui kellelgi on idee, siis ta saab selle ära testida.“
„Iga bränd peaks võtma vastutuse, et ta pakub sellist teenust. Kui mina toodan, siis aja möödudes on mul see vastutus vaadata, mis sellest kandmise lõpus saab,“ lisas Anu.
Tallinn Design House’is on samuti PRE-loved väljapanek, kus on võimalik tutvuda uue ringi toodete ja disainerite näidistega. PRE-loved väljapaneku eesmärk on näitlikustada Eesti disaini – kui vastupidavat ja kestlikku, mis on moes mitmete hooaegade vältel.
Loomeinkubaatori inkubant Lengu toodab ja müüb logopeedilisi õppemänge laste kõne arengu toetamiseks. Uurisime, kuidas idee alguse sai ja millised on olnud suurimad väljakutsed.
Lengu meeskond Ajujahis
Millega Lengu tegeleb?
Lengu toodab ja müüb spetsialistidega koostöös loodud logopeedilisi õppemänge, mis on mõeldud logopeediliste kõnehäirete lahendamiseks ning kõne arengu toetamiseks. Mängude loomisel on mõeldud tavakasutaja peale. See tähendab, et mängud ei jää mitte ainult logopeedi kabinetti, vaid lapse kõne arengut saavad mängulisel teel toetada ka lapsevanemad, lasteaiaõpetajad, eripedagoogid jne.
Kes on teil tänaseks meeskonnas? Olete algusest peale olnud mitmekesi – kas see on ettevõttega tegelemise kergemaks teinud?
Meie tiimis on tänase seisuga 4 liiget – Kaili, Maarit ja Jane ning selle aasta septembrist liitus meiega Maarja. Lisaks toodete väljatöötamisel teeme koostööd spetsialistidega.
Kuna oleme kõik väikelaste emad, siis on ootamatuid olukordi palju olnud kui kuskil ei saa osaleda või mõni ülesanne jääks tegemata. Olles mitmekesi naiskonnas, on hea jagada ülesandeid, kes millega tegeleb ning üritusi ja koolitusi, kes saaks osaleda. Lisaks saab omavahel mõtteid vahetada ja arutada. Seega on tõesti mitmekesi kergem ettevõtlusega tegeleda.
Kuidas idee alguse sai?
Toode sündis Maariti vajadusest last ise kodus aidata, sest 5-aastasel lapsel puudus R-häälik. Logopeedi juurde aega polnud võimalik saada ja laps ei tahtnud emaga niisama harjutusi kaasa teha. Tuli leida mänguline viis. Oma ideest rääkis Maarit Kailile, kellele see idee Kõnevurrist (praegune nimi tuli hiljem) meeldis. Poole aasta pärast kirjutas Kaili Maaritile mõttest toode realiseerida ning võtta naiskonda ka Jane, kellel lisaks Kailile on ka ettevõtluskogemus. Peale lühikest mõtlemisaega registreeriti ühine ettevõte ning nii saigi sügaval koroonaajal õhtuti laste ööune ajal videokoosolekuid peetud ja äriplaani kirjutatud.
Kui palju on idee tegutsemise jooksul edasi arenenud?
Maariti kodusest prototüübist (ühe keerleva kettaga metallist kommikarbist) sündis Eestis käsitööna valmistatud ilus ja stiilne vineerist mängukomplekt, millel on vahetatavad mängukettad. Iga mänguketas on loodud erineva probleemi jaoks. Tänaseks oleme aru saanud, et kuigi puidust käsitöötoode on kvaliteetne ja vastupidav, on selle tootmisvõimekusel piir ees. Seetõttu oleme välja töötamas uut prototüüpi.
Esimesena töötasime välja kuus vahetatavat mänguketast: üldarendav oraalmotoorika, kõnehingamine ning neli kõige keerulisemat häälikut, millega logopeedide poole pöördutakse – abiks R-ile, Õ-le, S-ile ja K-ile. Seda nimetame Kõnevurri põhikomplektiks, mis on enimmüüdud tooteartikkel tänaseni. Tootearenduse tulemusena oleme tootnud nüüdseks kokku 13 mänguketast ka teistele probleemidele ning teinud koostööd lisaks logopeedile ka kliinilise lapsepsühholoogiga. Uute mänguketastega saab põhikomplekti täiendada.
Millal ja kellel on teie toodet vaja? Kuidas Kõnevurr aitab?
Kõnevurri kasutavad enamasti lapsed vanuses 3-7. Küll aga on harjutused nii universaalsed, et sobivad ka vanemas eas inimestele (näiteks insulti põdenud patsient, kellel vaja suulihaskonda uuesti treenima hakata).
Meie peamine sihtgrupp on lapsevanem, kelle lapsel on kõneprobleem. Teine sihtgrupp on lasteasutus – lasteaed/kool, kus logopeed on puudu ja ka logopeedid, kes kasutavad toodet oma igapäevatöös. Kõnevurr on nii lihtsasti kasutatav toode, et ka vanavanem, tädi või onu võib lapsega Kõnevurri mängida.
Kui lapsel on kõneprobleem, peaks tegema harjutusi iga päev kasvõi 10 minutit. Märksõna on järjepidevus. Kui laps ei soovi niisama harjutusi teha, meelitab Kõnevurr neid tegema mänguliselt ning laps on motiveeritud ise mängima ja harjutusi sooritama.
Miks on oluline sellisel mängulisel viisil kõnevõimele kaasa aidata?
Lapse töö on mäng. Ja väga raske on väikest last sundida kohapeal tegema midagi, mida ta ei soovi. Kui peita töö mängu sisse ära, on lapsevanemal lihtsam oma last aidata. Lisaks toetab mängimine lapse ja lapsevanema omavahelist kontakti, suhtlemist, koostegemist ja nii märkamatult veedavad laps ja lapsevanem koos kvaliteetaega, mis on lapsele väga oluline.
Olete tänaseks tegelikult päris lühikest aega tegutsenud, kas oskasite oodata nii positiivset vastuvõttu nii lühikese aja jooksul?
Me teadsime, et ühiskonnas on probleem ja meie toode on vajalik. Positiivset tagasisidet ikka ootasime, aga eriti südantsoojendav on lugeda laste edulugusid ja tunda lapsevanema suurt rõõmu ja kergendust. Lisaks teeb heameelt ka spetsialistide tunnustus, et toode on päriselt ka hea ja teeb oma tööd.
Millised on plaanid edaspidiseks?
Plaanime Kõnevurri eksportima hakata. Ja loomulikult tegeleme tootearendusega, sest väljakutseid on palju, millega tegeleda. Lisaks on plaanis ka Kõnevurrile mängukettaid juurde toota. Lisaks oleme väikeste sammudega liikumas ka Saksamaa turu poole. Meiega võttis ühendust üks Eestist pärit eripedagoog Saksamaalt, kes sai Kõnevurri kingituseks ja koos Saksa kolleegidega arvasid nad, et see on väga hea toode ka sellele turule.
Millised on tegutsemise jooksul olnud kõige suuremad väljakutsed?
Ettevõtte alustamisel on raske see, et finantsi ja aega on vähe … aga aega on veidi rohkem kui finantsi. Väljakutse on teada, mida meil vaja on ja kust seda abi leida. Fookuse hoidmine, sest väga palju on teha, aga just otsustamine, mis on oluline, ja keskendumine sellele. Et see kõigepealt tehtud saaks ning siis kiiremini ja suuremate sammudega edasi minna. Tänu Tallinna Loomeinkubaatorile ja ka Ajujahile oleme ligi pääsenud koolitustele ja mentoritele, mida me muidu poleks saanud ja need on meid edasi aidanud.
Millised on olnud kõige suuremad õnnestumised?
Esimene õnnestumine oli pääseda Tallinna Loomeinkubaatori inkubandiks ja näha, et meie idee meeldib ka neile, kes ei ole meie sihtgrupp. Teine õnnestumine oli kui Jõgeva kaasavas eelarves võitis projekt “Kõnearengu komplektide soetamine lasteaedadesse,” millega soetati 86 Kõnevurri. Kolmas õnnestumine on jõuda Ajujahi 15. Hooaja Top 20 meeskonna hulka ning pääseda ärikiirendiprogrammi.
Kuidas jõudsite ideeni kandideerida Ajujahti ja mida on seal osalemine teile andnud?
Julge hundi rind on rasvane. Me kandideerisime üpris viimasel hetkel, kuna tundus, et meil on nii palju tegemist, et ei jõua sellega tegeleda. Õnneks on meil Jane, kes registreeris meid ära ja ütles, et “proovime ikka.”
Ajujaht on väga palju on andnud. Eelkõige startupilikku mõtteviisi – kuidas näha asju suurelt ja mitte karta teha suuremalt. Väga hea mentor, Triin Kask, mõtleb aktiivselt kaasa ja utsitab tagant, mis distsiplineerib ja paneb tegutsema. Ta aitab hoida fookust olulisel. See on olnud ärikiirendi meie jaoks sõna otses mõttes – oleme hakanud kiiremalt tegutsema ja edasi liikuma. Loodame, et pääseme järgmisesse vooru edasi.
Mida soovitaksite teistele alustavatele ettevõtjatele?
Rääkige inimestega oma tegemistest. Sest võibolla teab tema kedagi, kes otsib väljakutset, omab know-how’d või aitab jagada sinu sõnumit. Ja kui on võimalus osaleda mõnes mentorprogrammis, siis kindlasti haarata sellest kinni ja päriselt panna seal pakutu enda kasuks tööle.
Kuidas on siiamaani Loomeinkubaatoris läinud?
Väga hästi on läinud! Oleme ligi pääsenud koolitustele ja mentoritele, kuhu me muidu poleks saanud ja need on meid edasi aidanud. Ning tänu igakuisele mentoritunnile saame jälle fookuse koomale tõmmata, vaadata kus ja millega meil abi oleks vaja ning mentor aitab leida õige kontakti.
Tutvu Lengu toodetega kodulehel SIIN.
Jälgi Facebookis @konekindlus ja Instagramis @lengu_eesti
Liitu Loomeinkubaatori inkubatsiooniprogrammiga 2. oktoobrini! SIIN: https://inkubaator.tallinn.ee/liitu/
Loomeinkubaator korraldab taaskord konkursi ambitsioonikate ettevõtjate ekspordiplaanide toetamiseks. Välisturgudele sisenemise toetuse eesmärgiks on Eesti loomeettevõtjate kasvu kiirendamine ja ekspordivõimekuse suurendamine. Välja antakse kuni üks eksporditoetus. Ühe loomeettevõtja eksporditoetus on kuni 5000 eurot.
Loomeinkubaator ootab konkursil osalema inkubatsiooniprogrammiga liitunud ettevõtteid, kellel on plaan välisturgudele laieneda ning kes saaksid toetuse abil planeeritavaid tegevusi tulemuslikumalt ellu viia. Toetuse abil on võimalik planeerida sihtturu turu-uuringut, arendada brändiarhitektuuri, valmistada reklaammaterjale, osaleda välismessidel ja teostada välisturu nõuetest lähtuvat tootearendust. Eelmine eksporditoetus anti välja 2022.aasta kevadel ning selle sai jätkusuutlik jalatsibränd KIRA, et hoogustuda sisenemist Saksamaa turule.
Eksporditoetuse projektide hindamisel võetakse arvesse ettevõtte tegevusajalugu, väärtuspakkumist, ekspordiprojekti realistlikkust, sihtgrupi ja müügistrateegia valikut, meeskonna võimekust ja projekti eelarve asjakohasust. Planeeritavatest kuludest kuni 80% saab katta toetusega.
Loomeinkubaator on alates 2014. aastast toetanud ettevõtete välisturgudele sisenemist ja rahalist tuge selleks on saanud senini 16 ettevõtet. Varasemalt on eksporditoetuse saajateks olnud näiteks Berrichi, Triibuvineer, SOMA Jewellery, Craftory, GoWorkaBit, Hoopy, Maru VR.
Ekspordiplaanide esitamise tähtaeg on 17. oktoober. Lisaküsimustega pöördu oma konsultandi poole.
8. septembril toimus Loomeinkubaatori 17. ärihooaja avamine. Avamispäeval kõnelesid oma kogemusest ettevõtjana Loomeinkubaatori mentor Kari Maripuu ning MARIMO asutaja Mariliis Pikkar. Avasõnad ütles Loomeinkubaatori juhataja Anu Lõhmus.
Mariliis Pikkar on luksusrõivabrändi Marimo disainer ja asutaja, omades 12-aastast kogemust moeettevõtjana. Tema juhtimisel on Marimo kasvanud nullist 8 töötajaga ettevõtteks, mis lisaks kohalikule turule ekspordib oma tooteid 18nesse riiki üle maailma. Hooaja avamisel jagas ta, kuidas tema teekond ettevõtjana algas ja kuidas ta ettevõte jätkuvalt edukas on. Ning tõi välja olulise aspektina ka oskuse aega erinevate tegevuste vahel jagada.
Teise esinejana jagas oma kogemust ettevõtjana Kari Maripuu, kes on Loomeinkubaatori mentor. Kari on tegelenud ettevõtlusega üle 20-aasta ja seda peamiselt tehnoloogia valdkonnas, kuid kogemusi on omandatud ka palgatöötajana suurettevõtetes Telia ja IBM. Tema 2010. aastal asutatud tarkvara ettevõte Brightspark on pälvinud rahvusvahelise tunnustuse mitmetel ettevõtluskonkursil. 2020. aastal tehtud äristrateegia muudatus tõi ettevõtte Ajujahi kaamerate ette ning samuti läbiti edukas raha kaasamise faas, et toetada ettevõtte tootearendust ning rahvusvahelistumist.
Loomeinkubaator ootab uuel hooajal inkubatsiooniprogrammiga liituma ettevõtteid 2. oktoobrini! Lisainfo programmi kohta SIIN.
24.-25. augustil toimus Tartus Baltikumi suurim ärifestival sTARTUp Day, kus oli sel korral ligi 4000 külastajat. Loomeinkubaator oli ka sel aastal esindatud sTARTUp Day demoalal ning lisaks osalesid meie inkubandid mitmetel kõrvalüritustel.
Festival algas kolmapäeval, 24. augustil Tartu Ülikooli muuseumis Tartu Loomemajanduskeskuse ja Estonian Fashion Festivali korraldatud üritusega Antoniuse moeetendus, kus astusid oma kollektsioonidega üles Key Külaots, Maria Petraityte, Kaire Avi, Susanna Peters, COLLAB4MOOD (Paul Berg, OMOM Concept, Fibami, LÕÕM), Viktorija Kuliavaite, Otto Antson, Anu Sirkas ning disainiduo Merily Mikiver ja Marion Mölder. Moeshow žüriis osales Kaubamaja ostujuht Kätlin Häninen, disainer Hannes Rüütel, Portail peatoimetaja Aljona Eesmaa ja Loomeinkubaatori konsultant Helen Arme.
EFFi festivaliülese peaauhinna võitis leedulane Viktorija Kuliavaite oma kollektsiooniga „Scandsand“. Tegu on vihmamantlist koosneva kollektsiooniga, mis on inspireeritud Taani rohkete vihmaste ilmadega toimetuleku otstarbeks. Kollektsioonis on kasutatud kaasaegseid tehnoloogiaid, nagu näiteks liivast valmistatud pealiskiht, mis asetatuna linasele materjalile lisab veelgi enam ilmastikukindlat vastupidavust. Viktorija Kuliavaite võitis ka Tallinn Design House’i eripreemia, mis on 4kuuline esindatus Rotermanni showroomis.
Viktorija Kuliavaite oma kollektsiooniga „Scandsand“
Tallinna Loomeinkubaatori eriauhinna võitis Kaire Avi kollektsiooniga “When material meets..” Kollektsiooni puhul on tegemist igati professionaalsete ja uuenduslike aksessuaaridega.
Kaire Avi “When material meets…”
Moeshowl olid ühise esitlusega väljas ka Loomeinkubaatori neli inkubanti Paul Berg, OMOM Concept, Fibami ja Lõõm. Ühise moeshow’ga COLLAB4MOOD esitlesid nad kantavat ja funktsionaalset moesuunda. 
COLLAB4MOOD (Paul Berg, Fibami, OMOM Concept, Lõõm)
sTARTUp Day demoalal oli Loomeinkubaator esindatud koos kolme inkubandiga (Paul Berg, Ecodisain ja IKIGI). Paul Berg loob funktsionaalseid ülerõivaid, Ecodisain pakub keskkonnasõbralikke ärikingitusi ning IKIGI on disainistuudio, kes loob erinevaid pabertooteid.
Reedel toimus sTARTUp Day raames ka Creative Industries Pitching, kus oli inkubantidest esindatud Myceen, Paul Berg ja Kõnekindlus. Žüriis hindasid esitlejaid Tartu Loomemajanduskeskuse nõukogu esimees Meelis Luht, Tartu Loomemajanduskeskuse juhatuse liige Külli Hansen, Tartu 2024 juht Kuldar Leis ja Loomeinkubaatori konsultant Nele Plutus.
Tallinna Loomeinkubaatori eriauhinna, milleks oli kolm konsulatatsiooni ja üks koolitus, sai Glam Rent, kes arendavad ehete ja aksessuaaride rendiplatvormi. Tartu 2024 auhinna sai inkubant Paul Berg ning auhinnaks on Tartu 2024 fännitooted ja potentsiaalne riiete tellimus Paul Bergist Tartu 2024 meeskonnale.
Suur aitäh sTARTUp Day 2022 korraldustiimile ja kohtumiseni juba 2023. aastal!
17.-18. august toimus maalilises Mäeotsa Puhketalus traditsiooniline Suveakadeemia, kus said kokku inkubaatorid, teaduspargid ja ettevõtjad üle Eesti. Päeva sisustasid sisukad arutelud ja ettekanded ja õhtut täitis jällenägemise rõõm.
Kahepäevase Suveakadeemia programmi panid seekord kokku Tallinna Loomeinkubaator, Teadus- ja ärilinnak Tehnopol, Tartu Loomemajanduskeskus, Tartu Biotehnoloogiapark, Narva Creative HUB, Tartu Teaduspark ja Pärnumaa Ettevõtlusinkubaator. Programmi laiem teema oli seekord “koosloome.” Esimese päeva programmi avas Sander Saar, kes jagas Web3 tagamaid. Seejärel sai Märt Lume juhtimisel sisenetud süvatehnoloogia ja liitreaalsuse maailma. Toidujagamise ja täpsemalt FudLoopi tegemistega viis kurssi Tarmo Seliste. Aktiivse koosloome tegevused olid jagatud kaheks – üks grupp proovis kätt maitsvate ja kohaliku toorainega toitude valmistamisel. Teine grupp veetis lõbusalt aega fotojahil ja läbis mitmeid olulisi kohalikke vaatamisväärsusi.
Teise päeva programmi juhatas sisse Alexander Bitskov, kes jagas oma kogemust liitreaalsuse projektiga. Päeva lõpetas Mari Peetsalu eestvedamisel Loomelabor, kus osalised said oma mängulise loovuse proovile panna. Seejärel oli juba aeg vahetada kokkuvõtvad muljed ning asuda koduteele.
Aitäh kõigile osalistele ja kohtumiseni juba järgmises Suveakadeemias.
Loomeinkubaator ootab 17. ärihooajal inkubatsiooniprogrammiga liitumis uusi ambitsioonikaid ettevõtjaid. Liitumisavaldus on võimalik esitada 2. oktoobrini.
Sul on vaja tõuget, et oma äriideega aktiivselt tegeleda? Mõtled, kuidas ettevõttega edasi liikuda? Soovid nõuandeid ettevõtte kasvamisel ja õppida teiste kogemusest? Tahad luua võrgustiku inspireerivate inimeste ja ettevõtetega? Osaleda põnevatel koolitustel? Loomeinkubaatoris aitame ja võimendame alustavaid ning kasvavaid väikeettevõtteid. Lisaks toetame juba ringmajandavaid ettevõtteid ja suuname neid, kes soovivad olla jätkusuutlikumad.
„Loomeinkubaatori inkubatsioonis osaleme kindlasti koolitustel ja erinevatel konkurssidel, mis on kasulik. Need ärgitavad iseennast olema aktiivsem. Osaledes saad kogemuse ja kui kohe teadmisi ei kasuta, siis tulevikus mõnes teises kontekstis võib vaja minna. Lisaks oleme mentoritelt palju kasulikku infot ammutanud,“ kirjeldab inkubandi Paul Berg tiimiliige Egert Paulberg. “Ma tükk aega mõtlesin, aga tänasel päeval ma olen nii õnnelik, et liitusin, sest et tõesti sellisest tugivõrgustikust üksi tegutsedes, tundsin ma väga puudust väga puudust,” lisab inkubant Korrastuskunst asutaja Mari-Ann Lumeste.
Programmiga liitudes saab ettevõtja personaalse konsultandi, kes annab just sinu ettevõttele tagasisidet ja aitab kaasa mõelda. Lisaks nõustavad tippekspertidest mentorid, kes jagavad soovitusi, teadmisi ja oma praktilist kogemust. Toimuvad koolitused, sündmused, kogukonnaüritused.
Just praegu on õige hetk liituda Loomeinkubaatoriga ja viia oma ettevõte järgmisele tasemele.
Täida liitumisavaldus 2. oktoobrini SIIN.
SA Tallinna Ettevõtlusinkubaatorid on tegutsenud alates 2006. aastast ning kaasa aidanud üle 1000 ettevõtte arengule. Loomeinkubaatori programmis osaleb igal aastal 50 ettevõtet tehnoloogia startupidest tootvate disaineriteni. Tallinn Design House’is on esindatud üle 100 eesti disainerbrändi. Loomeinkubaatori vilistlaste hulka kuuluvad Craftory, Ellen Richard, KIRA, Kristel Kuslapuu, Berrichi.
Augustikuu esmaspäeval külastasime Loomeinkubaatori ja Tallinn Design House’i tiimiga Haapsalu ettevõtlikke. Kohalikku haridusmaastikku tutvustasid Haapsalu Kutsehariduskeskusest Tiia Tiisler ja Annika Armipaik-Nukki, ning tervitussõnad ütles direktor Riinu Raasuke. Oma maalilisse galeriisse kutsus südamliku vastuvõtuga külla Liisu Arro.
Haapsalu Kutsehariduskeskuse täiendõppes õppivatest tudengitest alustavad mitmed õpingute ajal ja pärast õpinguid oma teekonda ettevõtjatena. Koolis on võimalik õppida erinevatel erialadel – näiteks infotehnoloogia, turismi, toitlustuse, puidutöö ja käsitöö vallas. Kogemus näitab, et õppima asuvad inimesed, kellel võib olla varasemast juba mitu kraadi, aga siis soovitakse ennast veel rakenduslikult täiendada. Koolil on olemas mitmed tööruumid, mis edukat õppimiskeskkonda toetavad. Haapsalu Kutsehariduskeskusest on tuule tiibadesse saanud mitmed tunnustatud toitlustus- ja teenindusvallas tegutsevad inimesed.
Lisaks kutsehariduskeskusele külastasime maalilist Epp Maria galeriid, kus oli esindatud lai valik Liisu Arro loomingut. Arro Porcelain asutaja Liisu Arro on keraamik ning oma pere kolmanda põlve kunstnik. Tema emanimelisest galeriist leiabki lisaks tema vanemate, maalikunstnike Epp Maria Kokamägi ja Jaak Arro loomingu. Avatud oli ka Luxe Hapsali pop-up väljapanek.
Liisu Arro keraamika on värviküllane ja samas väikse vimkaga. Keraamika peal on kujutatud nii Liisu Arro enda looming, kui ka tema kunstnikest vanemate ja vanavanemate joonistused. Galeriis võis näiteks silmata tema lindude seeria tooteid, mille värvilised ja unenäolised linnud sümboliseerivad suve soojust, helisid, lõhnasid ja värve. Läbivaks motiiviks on kullaga joonistatud mustrid ja kunstniku enda sõnul on kuld pehme metall, mis omandab iseloomu läbi aja, nii nagu kortsud annavad inimesele isikupärase välimuse ja peegeldavad nende elukogemusi. Liisu Arro esteetilised kunstiväärtusega lauanõud muudavad lihtsad eined kunstiliseks elamuseks. Klientide meeldivaks üllatuseks on kõrgkuumusel töödeldud tooted ka nõudepesumasinas pestavad.
Külastatud galeriis asub ka kaks maitsekalt sisustatud külaliskorterit, kus saab lõõgastuda ning nautida Epp Maria Kokamägi, Jaak Arro ja Liisu Arro loomingut.
Haapsalu, teise nimega ka Põhjamaade Veneetsia on suurepärane puhkuse sihtkoht. Samas on sealt alguse saanud mitmed põnevad ettevõtted ja kunstnike teekonnad. Oma roll on selles Haapsalu Kutsehariduskeskuse tugeval tugivõrgustikul. Hea meel oli rohkem nende tegevuse kohta teada saada ning tutvuda Liisu Arro kunstiloomingu telgitagustega.
