Kuidas sa jõudsid disaini ja kostüümide maailma?

Ma arvan, et see oli edevus. Mul oli keskkoolis valida kaks kardinaalselt erinevat suunda: kas lähen Tartusse politoloogiat õppima või tulen Kunstiülikooli (praegune EKA – toim). Valisin Kunstiülikooli, kuhu mõtlesin alguses keraamikat minna õppima. Sain siiski ühel hetkel aru, et see mulle ei sobi, kuna olen pigem sotsiaalne – mulle meeldib inimeste keskel olla. Keraamiku töö on rohkem üksinda põletusahju taga istumine, kuigi see on väga rahustav ja zen tegevus. Seetõttu valisin viimasel hetkel erialaks moekunsti.

Meil oli hästi aktiivne kursus ning sellest ajast kujunes välja suur ja lai tutvusringkond. Üheksakümnendatel oli kogu loomemaastik palju homogeensem. Sellel ajal õppisin tundma näiteks Erkit ja Peeter Maria Lauritsat. Samuti moodustati siis mitmeid kunstirühmitusi nagu Rühm T, mille kutsusid ellu Raoul Kurvitz ja Urmas Muru. Sinna kuulus fotograafe, maalikunstnikke, arhitekte, muusikutest näiteks Raul Saaremets. Lisaks kuidagi elus vedas nii, et juba teisel kursusel hakkasin koostööd tegema Mati Undiga, kes oli tol ajal tõeline superstaar, tehes modernest ja nö „uut teatrit.“ Temaga koos jõudsin ma teha viisteist etendust.

Samuti suhtlesime palju filmitudengitega – sellel ajal oli seal samuti tugev kursus, kust on tulnud Rainer Sarnet, Jaak Kilmi. Sealt tulid ka esimesed filmitööd. Näiteks tegime kooliajal Marko Raadi esimese mängufilmi „Agent Sinikael“, samuti Marju Tammikuga TV Productions kaubamärgi – tootsime t-särke ja tegime ka kollektsioone. Kahjuks ei ole sellest väga palju materjale alles, sest olin ise suhteliselt kehv säilitaja.

Ühel hetkel jäi see kõik tahaplaanile ja hakkasin rohkem reklaamindusega tegelema. Selle kõrvalt tegin teatri- ja filmitöid. Kuid see oli rohkem kõrvaltegevus, mis endale vaheldust pakkus ja värskena hoidis. Ja lõpuks tuli arusaam, et veri on ikkagi paksem kui vesi. Ma tahtsin midagi teha või proovida oma brändi loomise valdkonnas. Aga ma ei ole kunagi huvitunud oma ateljeest. Näiteks minust kursus nooremad – Ketlin Bachmann, Riina Põldroos, Aldo Järvsoo – nemad on kõik endale koos ateljee loonud. Tegime kooliajal koos tellimustöid, aga minu jaoks oli see pigem väsitav.

Kui palju sa praegu teatris kostüüme teed?

Ikkagi teen. Ma just tegin Ingomar Vihmagariga koos mängufilmi ja siis tegin kohe otsa ka Von Krahlis koos Peeter Jalakaga etenduse „Aed.” Aastas on tavaliselt nii kaks-kolm teatritööd. Kuid kino on tõesti hetkel rohkem esiplaanil.

Kinotööde eest oled saanud kaks aastat parima kostüümikunstniku auhinna – ühel aastal „November“ ja kohe järgmisel aastal „Põrgu Jaan.“ Ning samuti olid kostüümikunstnik Cannes’i filmifestivalil Grand Prix võitnud filmis „Kupee nr 6.“ Mida selline tunnustus sinu jaoks tähendab?

Filmide puhul kostüümikunstnikuna tähendab selline tunnustus, et ikkagi pannakse rohkem tähele. Ja kindlasti tuleb ka rohkem pakkumisi. Seda on eriti näha pärast „Kupee nr 6“ võitu.

Kui suur väljakutse oli teha kostüüme sellisele filmile, nagu „November“?

Kuna ma Rainerit (režissöör Rainer Sarnet – toim) tunnen, siis selle filmiga oli kohe algusest peale hästi selge, mida me tegema hakkame. Väljakutse ei olegi vahel see, kas sa teed midagi kaasaegset või lood kogu selle maailma, vaid küsimus on koostöös teiste inimestega. Koostöö inimestega teistest kultuuridest võib olla oluliselt keerulisem ja siis peab rohkem eeltööd olema. Seda häälestust, mida nad tahavad. Lisaks kogu suhtlus teises keeles. Emakeeles rääkides on väljendusoskus hoopis teine ja kontseptuaalselt on kõiki asju lihtsam paika panna.

Kui keeruline on kostüümikunstnikuna teha must-valget filmi?

Must-valget filmi on kindlasti keerulisem teha kui värvilist, sest seal on toonid, millele peab tähelepanu pöörama. Väga paljud toonid üldse ei sobi must-valgesse filmi. Samuti peab tähelepanu pöörama tekstuuridele, läigetele.

Milline on sinu tööprotsess ja mis on sinu lemmikosa selle juures?

Teatri ja filmi puhul see nii erinev ei olegi. Kuigi film ja teater ise on oma protsessilt erinevad. Teater on mugavam kui film, sest teater on lineaarne protsess. Sa alustad proovidega ja käid proovides ning sa saad kogu aeg protsessi jälgida. Teha käigupealt muudatusi vastavalt sellele, kuidas karakterid arenevad. Vahel tuleb ette ka väga suuri muudatusi.

Aga filmi puhul on sul see protsess plokkides. Ja ettevalmistusprotsessisteed sa tavaliselt kõik asjad, kuna filmi ei tehta ju kronoloogilises järjestuses. Kogu aeg on continuity probleem – mingid asjad filmitakse lõpust ja järgmine kord keskelt. Tegelikult seal väga muutusi teha ei saa, on nagu on. Filmis on ka maagilisust rohkem. Pärast seda kui see montaažilaualt tuleb ja juures on helid, efektid, värvid, siis see on küll äge.

Tööprotsessis ettevalmistuse mõttes ei ole vahet. Mina lähenen karakteripõhiselt, aga see sõltub vahel ka režissöörist või lavastajast ja samuti tükist. Näiteks teatris on vahel tükid, kus ei ole kinnistuvaid karaktereid vaid on palju erinevaid ja nad kõik libisevad läbi. Või ei ole palju, aga ei ole ka lineaarselt kulgev. Näiteks „Kupee nr 6“, kus tegelikult kogu film räägib kahe inimese suhte arengust. Aga kui lugu on liikuvam, siis lähtud üldiselt mingist stiilist ja selgest esteetikast. Ja kui on tugevad kesksed karakterid, siis ehitad kontseptsiooni neile üles.

Lemmikosad on ettevalmistus ja esilinastus. Ma ei ole väga platsi inimene, kuigi eks ka seal on toredaid hetki. Aga no ikkagi on võttepäevad paratamatult sellised kaheteisttunnised. Tavaliselt oled sa esimene osakond – alustad seitsmest ja lõpetad kell kümme. Ikkagi üsna väsitav ja intensiivne periood. Mina muidugi olen seda vähe kogenud. Ma töötan ikkagi niimoodi, et platsil olen vähe. Tavaliselt käin siis kui on massivõtted ja siis kui uued tegelased on esimest korda. Siis vaatab korra koos kõik üle.

Eestis on paraku nii, et ettevalmistusega väga varakult pihta hakata ei saa. Need viimased rahastusotsused, millest sõltub, kas film läheb tootmisse, tulevad ikkagi üsna viimasel minutil. Mis tähendab seda, et tavaliselt hetkest, kui nad tulevad, on sul jäänud umbes kuu aega võtteni. Heal juhul poolteist kuud ja see on tegelikult väga-väga lühike periood. Ja siis sa teedki oma tööd ka veel filmi käigus jooksvalt.

Tegelikult ongi minu jaoks huvitav teha brändi kui sellist. Pigem ehitada pikemalt brändi taustalugu kui kaks-kolm hooaega järjest vuhkida ja kogu aeg uueks hooajaks midagi uut toota. See oleks kurnavam.Ka puht pragmaatiliselt võttes ei tahagi ma midagi sellist teha, sest Eestis on see keeruline. Võin leida küll õmblustöökojad, aga sisuliselt kõik kangad, nööbid, detailid pean kuskilt mujalt tellima ja hankima, mis teeb selle kohe logistiliselt keeruliseks. On palju noori tegijaid, kes ostavad materjale Kangadžunglist aga ma räägin ikka päris tootmisest.

Näiteks osad voodrikangad tellin Jaapanist. Planeerides sügistalviseid asju, siis näidiseid valides ja tellides, olid juba saatmiskulusid kuue tuhande euro juures. Peale energia- ja kütusekriisi on hinnad täitsa laes. Ja siis paljud ütlevad, et Eesti disain on kallis ja tundub ebamõistlik. Aga seda ei saa võrrelda kiirmoekettidega, kus kogu süsteem on üles ehitatud vertikaalselt – arendus, tootmine, kangatootmine on ühes kohas ja lähestikku. Pisikese tegijana sul ei ole sellist võimalust ja ka alust tootjatega hinda läbi rääkida. Hea kui sa üldse miskit saad.

Kui kaua võtab aega, et leida see õige kangas?

No ikka võtab, kuigi valikuid on tohutult palju. Näiteks kui lähed messile, kus on tuhandeid näidiseid, pead sa olema eeltöö ära teinud. Teadma, mida otsima lähed, mida sul vaja on, muidu sul lihtsalt jookseb juhe kokku. Tavaliselt ma olen enda jaoks ära kaardistanud, mida mul on vaja ja siis valin endale sektsiooni, kus ma vaatan uusi materjale. Tegelikult olen ma ka ise arendanud uusi kangaid, aga eks ole näha, mis neist saab, kuna omahind tuleb päris kõrge.

Väga paljud üleriiete kangad ja ägedad tootjad on Aasias – aga neilt saad tellida kangast alates tuhandest meetrist. Võrdluseks võib võtta Baltika, kes tundus suur ettevõtte või Sangar, aga nemad ei tellinud kunagi ühte kangast üle 250 meetri. See kogus on Aasias selline, mille kohta nad ütlevad sample. Sellest teed näidiseid. Ja kui sul õnnestub nad ära rääkida, siis tulevad kohe lisatasud veel hinnale juurde.

Kõike seda arvestades, kui tahaks mingit sulejopet teha, siis lähim koht on Soome. Aga tegelikult siis võiks juba olla mõistlik, et sa kolid ära Itaaliasse, sest seal on kõik olemas. Nad on lihtsalt nii palju kõigest sellest ees ja neil on seal olemas spetsialistid.

Kas funktsionaalse jope loomise taga oli isiklik vajadus?

Ma olen võtnud selle loogika, et ma arendan funktsionaalset ülerõivast. Mulle tundub, et inimesed on nõus panustama ja investeerima talvejopesse, sest see on su jaoks eluliselt tähtis.

Naljakas on tegelikult see, et selle taga ei olnud alguses mina. See nö esimene idee tuli väikeselt grupilt inimestelt, kes lihtsalt pöördusid minu poole, et nad tahaksid midagi koos tegema hakata. Ja siis me tegime neile alguses koos Marit Ilisoniga, kes tegi lõiked, kuna tema oli tehnoloogiliselt õppinud konstrueerimist. Aga sel hetkel jäi see ikkagi pooleli. Vist aasta-poolteist hiljem mõtlesin, et võiks ikka proovida.

Ja siis ma võtsin selle uuesti üles ja hakkasin ideed arendama. Naljakas asi on alati sellega, et mul on kogu aeg erinevad mõtted olemas, aga ma ei suuda nii-öelda selle teostuseni jõuda. Kui me parkaga välja tulime, siis sellist long fishtale parkat üldse ei olnud. Ma pakkusin välja, et aluseks võiks olla klassikaline M-51 parka, mida kunagi toodeti USA armeele Korea sõja jaoks. Tellisime isegi näidiseks originaali, mis on meil kuskil alles.

Enamus brände, mis on praegu populaarsed, näiteks Fear of God, Off-White – nad teevad olemasolevaid asju ja lisavad neile lihtsalt uue touch’i. Või Gucci, kellel on meeletud arhiivid, kust disainerid miskit välja kaevavad ja püüavad seda revamp’ida.

Aga tegelikult on see hea unustatud vana. Sa ei tee miskit päris nullist vaid ikkagi lähtud olemasolevast.

Mis on Seasoned Traveler parkale iseloomulik?

Tol ajal mudelit välja mõeldes mulle meeldis, et ta on pikk, hoiab põlved soojas ja ülevalt on sääred kaitstud, kui vihma sajab. Tavaliselt on joped lühikesed ja näiteks kuskil metsas käies on sääred lõpuks vihma käes märjad. Samas soovisin, et sellel jopel oleks ka mantli funktsioon ja sa võiksid sellega teatrisse minna. Nüüd on selline siluett saanud täiesti standardiks, sest ka näiteks enamus naistel on pikad mantlid.

Samas sellel kõigel on suurem filosoofilise taust – kui lahtiste silmadega ringi käid, siis sa saad aru, mis üldse keskkonna mõttes hetkel toimub. Kõik räägivad sustanability’st, mis on lohisev termin ja sellega on nii ja naa. See on tegelikult täiesti hall ala. Kindlasti seda väljendit kuritarvitatakse palju ja on ka rohepesu. Oleme Reet Ausiga rääkinud, et tegelikult, kui sa tahad olla päriselt sustainable, siis kõige parem viis selleks on, et sa ostad vähe ja läbimõeldult ning kannad oma asjad lõpuni.

Mitte see, et keegi on mingist ümbertöödeldud asjast tootnud midagi, kannad seda paar kuud ja ikka ostad uusi asju juurde. Näiteks kõige hullemad kangad taaskasutuse mõttes on need, kus polüester on segatud naturaalsete kiududega. Seda tööd ei võta mitte keegi ette, et neid omavahel eraldada. Need lähevad kõik prügimäele või katlasse. Ja näiteks paljud materjalid, mis ajavad tupsusid. See juhtub siis, kui koostises on mitu erinevat kiudu koos, üks kiud on teisest palju tugevam ja selle tulemusena tekivad tupsud. See ei ole jätkusuutlik.

Jätkusuutlik oleks, kui saaksid oma garderoobi selliseks, kus asjad on multifunktsionaalsed ning vastupidavad ja sa saad neid võimalikult laialdaselt kasutada. Sealt tuligi idee, et parkat võiks saada kanda mõlemat pidi. Lisaks on ka vooder, mida saab ära võtta. See tähendab, et parkat saab kanda mitmel aastaajal – kas voodriga või ilma. Ise olen augusti lõpus hakanud parkat kandma ilma voodrita ja kuskil oktoobrist panen voodri alla. See on tehtud materjalist, mis hästi kompenseerib teravaid temperatuurivahesid.

Vastupidavuse osas on naturaalsete kangastega keerulisemad lood. Olen ka ise vaadanud ümbertöödeldud plastiku poole. Kuigi sellega on sedasi, et ega ühte plastikut üle kolme korra ümber sulatada ei saa. Iga kord, kui plastikut uuesti sulatad, läheb ta jäigemaks ja kaotab kvaliteeti. Tihti pannakse sinna nö “värsket“ naftat juurde. Muidu on lõpuks ümbertöödeldud plastist võimalik teha ainult jäika toodet, sest tal ei ole enam algseid omadusi.

Sinu tooted valmivad Eestis?

Jaa, Haapsalus Nurme tehases, mis on täitsa Haapsalu kesklinnas. Nende tehas ongi spetsialiseerunud üleriietele. Hinnatase ei ole see, mis Aasias aga nende tugevus ja nende võti on kiirus. See kui kiiresti nad näidiseid teevad ja kui paindlikud nad on.

Nende kliendid on samuti erinevad Euroopa ja Skandinaavia luksusbrändid, näiteks Loewe toodab nende juures. Kui sa lähed Pariisi, siis modellid pigem kannavad Loewe’t kui Balenciaga’t – ta on selline street style bränd.

Mulle Balenciaga ka tegelikult väga meeldib, eriti mida loovjuht Demna Gvasalia seal teeb. Nemad koos Kanye West’iga tõidki põhimõtteliselt tänavamoe luksusbrändide juurde. See oli tegelikult väga nutikas lüke, sest see marginaalsus on kordades parem, versus kui toota midagi väga keerulist. Näiteks ülikond on ikkagi väga kompleksne ja mahukas. Aga nüüd on võimalik pusa müüa sama hinnaga, millega seda ülikonda.

Kuhu suunda sa tahaksid oma brändiga veel liikuda?

Oma brändiga ma otsin paregu seda miskit. Nii nagu alkeemikud otsisid kulda, otsin mina oma kulda.

Ikkagi on vaja taustalugu, et sul oleks seda jätkuvalt rääkida ja kuidagi eristuda. See pole lihtne. Ma otsin juurde lisafunktsionaalsust. Senistel mudelitel on selleks olnud kahtepidi kantav vooder ja kaamelivillast täidis. Kaamelivill on 30% soojem kui tavaline vill, kuna on seest õõnes. Sulejopel ei anna ka tegelikult sooja sulg, vaid õhk seal vahel. Kaamelivill ei anna ainult sooja vaid hoiab jahedas palava ilmaga.

Tootmisega on alati need riskid, et võid ühel hetkel tekitada tohutu laoseisu. Sa pead kõik toodetud asjad suutma maha müüa, mis tähendab seda, et pead neile turundust tegema jne. Tegelikult ongi kogu see kaubandusmaailm… Üldse idiootlik on olla sellises kohas nagu rõivatööstus (naerab). Selline natuke masohhistlik asi, sest see on kõige konkurentsitihedam turg. Kui tahad suuri koguseid müüa, minna kaubamajja või välismaa turgudele, pead arvestama, et seal tulevad karmid seinad ette – kõrged juurdehindlused, agenditasud jne. Kui tahad, et endale jääks ka raha, siis pead oma tooteid lõpuks kõrge hinnaga müüma.

Ja ega täna väga hästi direct-to-customer tööle ei ole läinud. Muidugi mõned head näited on. Näiteks Lululemon, kes ehitas kogu oma võrgustiku üles läbi joogastuudiote. Enamus alustavad ikka nii, et teevad alguses veebipoe aga kõrval peaks ikkagi olema üks füüsiline showroom, kust saab tunnetuse, emotsiooni.

Inimesed on palju lüüa saanud veebist tellimisega. Ma isegi olen näiteks veebist tellinud filmide jaoks ja kui asi kohale jõuab, siis on see nii halb, et hoia peast kinni. Mõtled, et kuidas need pildid küll tehtud olid. Kohale jõuab täielik õudus. Ja seda ma oma brändile ei taha. Pigem teen vähe ja korralikult.

Milline on olukord Eesti disainis ja meestemoes?

Kurb on. Baltika on suuresti kõik kinni pannud, jäi küll Ivo Nikkolo. Noortele on Reede kauplus, mis pakub just street style tooteid. Tänaval on näha, et täna kujundavad meeste maitset tegelikult Tallinna Kaubamaja ja Denim Dream.

Naistele on ilmselt variante rohkem. Aga ega seal ka midagi väga hõisata ei ole. Ostetakse seda, mida see hooaeg mõni kiirmoebränd pakub. Eks noored ikka natuke eksperimenteerivad rohkem ja ostavad näiteks kaltsukatest. Kui ma filmide jaoks käin sealt midagi otsimas, siis ma näen, et käib õudne tuulamine.

Miks teevad disainerid tooteid pigem naistele kui meestele?

Mehed on konservatiivsemad ja ei ole kindlasti nii innukad tarbijad. Kui ma õppisin Kunstiülikoolis, siis tahtsin olla rebel ja ennast läbi stiilite kehtestada. See on üks äärmus… Ja siis on teine – äärmuslik konservatism, mille kõige ilmekam näide on see, kui lähed kuskile suvelavastust vaatama ja näed seal tüüpilist meest, kelle on mõne brändi õhuke puuvillane kampsun. Selle all on ruuduline või lihtne triiksärk ja jalas teksad, mis alt kotitavad ja hästi ei istu.

Sellist olukorda ei saa ka meeste süüks panna, sest kaubamajades on sisseostujuhid naised ja see on nende ettekujutus, milline peaks kolmekümneaastane Eesti mees välja nägema.

Kui sa lähed kuskile Lõuna- ja Kesk-Euroopasse, siis seal on see linnapilt hoopis teine. Stiil on palju rohkem sophisticated, oluliselt peenema koega. Näiteks minu jaoks on täiesti vastuvõetamatu, et talvel kantakse puuvillast kampsunit – see on suve jaoks. Talvel sa kannad kašmiiri, meriinovillast või villast kampsuni. Need on väikesed aga olulised nüansid. Aga sellist üldist tunnetust Eestis ei ole – inimene vaatab, kus poes sõber käib ja läheb ka sinna. Ja samas ei ole ka meestele ajakirju, mis seda turgu rohkem suunaks.

Siis ongi olukord, kus ühes otsas on noored moekunstnikud, kes tahavad katsetada ja kombata piire, mängida selles edgy otsas. Samas sa ei saa sundida kolmekümneaastast nende loomingut kandma, sest ta on kloun sellega. Ja siis on see teine konservatiisvsem ots. Aga sellist vahepealset ala ei ole, et saaksid neid asju kombineerida – näiteks ostad “koledad“ tossud ja paned sinna juurde ülikonnapüksid või midagi lahedat. Naistel ma näen seda ja neil on see olemas. Seda kultiveeritakse rohkem – on ajakirjad, blogid ja nad ka ise on avatumad.

Vahel olen oma klientidele saatnud linke, kust nad saavad inspiratsiooni vaadata. Väga lihtne koht on Net-A-Porter, kust saab kõiki asju. Ja meestele on tegelikult olemas Mr Porter – see on väga hästi kureeritud leht, mis suunab sind hästi, pakub seda stiili, mida sa näed näiteks kõige viimases Bond’i filmis. Ta on lahe, ta ei ole liiga noortekas – ta on disain. Mood on ka disain.

Kõige parem koht, kus näha seda “moodi” on avalikud ruumid. Kui näiteks Kadriorus astud nurga peal sisse ühte kohvikusse ja vaatad kogu seda sisekujundust. See on niisugune natukene kipakas, puumaja seinad on välja tõmmatud ja justkui oleks jube artisan. Samal ajal ka moderne. See kõik kokku ei anna sulle sellist ühtset tunnetust ja seesama iseloomustab väga praegu Eestis meestemoodi. Siis sa lähed teise restoran ja vaatad, et seal on küll kõik lihtsalt tehtud, aga elemendid on paigas. Nii nagu on interjööris “hea disain” on ka moes “hea disain.”

Millised on sinu inspiratsiooniallikad?

Väga heaks inspiratsiooniallikaks on tegelikult filmid. Kolada mööda neidsamu vintage poode, kus müüakse vanu tooteid, sest seal on tegelikult väga ägedad asjad. Tehnoloogiliselt see, kuidas ikka vanasti riideid tehti ja kui ilusad nad seest ja väljast on. On päris palju nutikaid ja lahedaid lõikeid.

Ja siis loomulikult reisimine. Ma käisin Lõuna-Aafrikas ja see skene, mis seal praegu on, see on elujõuline ja väga lahe. Nad miksivad oma Aafrika kultuuri ja samas on hästi tugev Euroopa mõju. Ja selline sulam kokku on hästi äge. Selles mõttes on reisimine kindlasti kasulik.

Viimasel ajal on mind reisides naerma ajanud, et selliste Telliskivi tüüpi asjade ajastu on möödas. Põhimõtteliselt sa leiad igast suuremast linnast ühe Telliskivi – Lissabonist, Berliinist, Helsingist. Ja need kõik näevad ühesugused välja ja pakuvad ühesugust toitu ka – selline lihtne burger. On mingisugused vanad tööstushooned, millel on kiviseinad värvitud valgeks. Tundub, et nende trend on aga vaibumas. See on lihtsalt naljaks, et kui alguses oli jube äge, siis ühel hetkel saab sellest globaalne fenomen ja enam ei ole huvitav ka.

Need huvitavad kohal on täna kuskil mujal. Eks ikka on vaja kooskäimiskohti ja sellised boss’imad uusarendused on hoopis ägedamad, nagu meil on Rotermann. Nii arhitektuuriliselt kui selle poolest, mis sinna on ehitatud. On tekkinud uued hub’id ja see mitmekesisus, mis sinna on tekkinud on hoopis ägedam. Või näiteks Noblessner, aga ta on kohati liiga boss. Suvel käib õudne enese näitamine. Aga eks ka Telliskivis käidi ennast näitamas.

Mida teha kui inspiratsiooni ei ole?

Lugeda. Raamatuid lugeda või filme vaadata.

Mis on üks kõige olulisem asi, mida oled viimase aasta jooksul õppinud?

(Mõttepaus) Ma ei tea, ma arvan, et võibolla seda – ühel hetkel, kui ma olin agentuuris, tegin filmiasju ja kogu aeg miskit toimus. Kõrvaltvaatajale tundus hästi tore kõik, sest nii palju asju, mida teha ja põnev elu.

Aga tegelikult olen õppinud, et rapsida ei ole mõtet. Tuleb võtta enda jaoks aega ja õppida uusi asju. Sul võib olla rohkem vahendeid, aga sa ei saa aru, kuidas sa sinna ühte kohta ära kaod. Seepärast ma ei taha ka teha iga hooaeg uusi kollektsioone. Ma olen pigem mugav – nagu kass.

Ma ei taha mõelda, et peaksin tegema aastas kaks-kolm kollektsiooni ja oleksin kogu aeg rattas. Ja kogu aeg valutama pead, mida teha nende asjadega, mis üle jäävad. See on paratamatu ja see on ka kõige suurem risk rõivaid tootes. Tore on disainida ja toota, aga siis mõtled, et sealt peaks tulema ka elamise raha. Pigem mõtle kaks korda, mida sa toodad.