Ettevõtlusinkubaatori 9-kuulise inkubatsiooniprogrammi lõpetas kevadel Uitama, kes loob mängulist ja harivat matkaäppi lastega peredele, et parandada nende vaimset ja füüsilist tervist ja edendada nende loovust. Ettevõtte asutaja Karolin Nummert jagas, miks peaks lastega looduses käima ja milliseid võimalusi Uitama äpp selleks pakub.
Milline on sinu taust ja kuidas sündis idee oma ettevõtte loomiseks?
Minu taust on seotud kunstimaailmaga, olen lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonna. Õpingute kõrvalt hakkasin tööle turismivaldkonnas, olles reisikonsultant ja giid, viies läbi bussireise näiteks Tšehhi, Austriasse, Ungarisse ja Itaaliasse. Kuid peagi tõmbas hing mind tagasi kunsti poole. Töötasin Londonis kaasaegse kunsti galerii assistendina ning pärast naasmist Eestisse olin viis aastat Tallinna Kunstihoone projektijuht. Londonis korraldasime ka Eesti kunsti pop-up näitusi. Seega on minu taust tugevasti seotud kunstiga.
Kõige selle kõrval on looduses matkamine ja liikumine alati olnud minu meelistegevus. Saades kuus aastat tagasi lapsevanemaks, arvasin, et jätkan matkamist samamoodi nagu varem, kuid tegelikkus oli teine. Lapsega matkamine erinevas vanuseastmes nõuab palju rohkem planeerimist: näiteks, kas rada on lapsevankriga läbitav, kas sõiduaeg matka alguspunkti sobib tema uneaegadega, kas juba ise liikuval lapsel on rajal ka midagi põnevat avastada või teha, et see tema jaoks põnev seiklus oleks jne. Kõikidele neile erinevatele aspektidele vastuse otsimine osutus aeganõudvaks ja keeruliseks, ning tekkis mõte luua kaasaegne ja lihtne lahendus – nii sündiski Uitama äpp.
Matkamine lapsega on minu arvates erilisel moel ühendav kogemus. Looduses viibides on argimured tagaplaanile jäänud ja loovus hakkab tööle. Seepärast soovin, et Uitama äpp motiveeriks ka teisi peresid loodusesse minema.
Millist infot saab Uitama äpist?
Uitama äpist leiab lapsesõbralikke matkaradu, kus sisu on kirjutatud lapsevanemalt lapsevanemale – milliseid põnevaid tegevusi saab just koos lastega teha. Äpi filtrid muudavad planeerimise lihtsaks: näiteks saad valida, kas rada on sobilik lapsevankriga liikumiseks või kas seal on ujumisvõimalus, ja näed, kui kaugel ajaliselt see sinu asukoha suhtes asub. Tulevikus soovime lisada äppi harivaid ja loovaid mänge, et muuta matkarajad lastele veelgi põnevamaks. Kui mõni rada võib olla loomu poolest ei olegi huvitav, siis teha seda huvitavamaks. Et lapsi motiveerida, tahaksime, et äpp ainult ei juhataks peresid loodusrajale, vaid pakuks põnevaid seiklusi loovate ülesannete lahendamise abil.
Millist infot kogute lapsesõbralike matkaradade kohta?
Ligipääsetavus on üks olulisemaid aspekte, eriti väikeste lastega matkates. Kas rada on lapsevankriga läbitav? Kas lähedal on ujumiskoht? Olen ise koos lapsega testinud sadu matkaradu ja loonud malli, mida matkajuhid või kogukonna liikmed saavad tulevikus teekonna planeerimisel jälgida: kas laudtee on piisavalt lai, kas rajal on juurikaid, kas lähedal on ronimiskive või kiikesid jne. Sellised mängulised elemendid teevad raja lapse jaoks huvitavamaks.
Eesmärk on anda võimalikult palju infot ja nii on igaühel lihtsam valida just enda perele sobiv matkarada.
Miks on oluline lapsed loodusesse viia?
Inimeste harjumused kujunevad suuresti enne kaheteistkümnendat eluaastat, mistõttu on äärmiselt oluline, mida me lastele õpetame. Miks nad peaksid looduses viibima? Sellel on tohutult palju kasu nende tervisele – eriti vaimsele ja füüsilisele heaolule.
Me kõik teame, et looduses liikumine on kasulik, kuid uuringud näitavad, et juba 15 minutit looduses viibimist võib stressitaset poole võrra vähendada. See on väärtuslik tööriist, mida saame lastele anda – looduses käimine on üks viis ennast maandada. Praegused statistilised näitajad on murettekitavad: 75 protsenti lastest ei ole piisavalt aktiivsed ja iga seitsmes 10-19 aastane noor kogeb vaimse tervise probleeme. Tänased vanemad saavad oma laste heaks juba palju ära teha ning tulevased põlvkonnad peaksid tegema sama. Kui me probleemi ignoreerime, siis kuhu me üldse suundume?
Lisaks tuleb arvestada, et tehisintellekt areneb kiiresti, ja tasub mõelda, mis on inimese roll selle kõrval. Tundub, et pidevalt on vaja olla produktiivsem ja kiirem. Võib-olla lõpuks laseme sellest võidujooksust lahti, sest AI teeb osa tööd meie eest. See aga tõstatab järgmise küsimuse: millised on meie tugevused? Kriitiline mõtlemine ja loovus on valdkonnad, milles meil on endiselt AI ees eelis.
Uuringud on näidanud, et looduses viibimine ja „molutamine“, on hädavajalik meie ajule loovuse ja kognitiivsete võimete arendamiseks. Just seetõttu usun, et lapsi peab loodusesse viima. See on oluline nii tervise kui ka keskkonnahoiu seisukohalt. Kui lapsed looduses ei käi, siis ei teki neil sellega isiklikku suhet ega paraku ka soovi seda kaitsta ja hoida.
Kas looduses liikumise trend on pigem tõusuteel?
Sageli arvatakse, et lapsed saavad piisavalt liikumist, sest nad jooksevad ringi ja mängivad, kuid tegelikult on seda tihti liiga vähe. Oluline on pidev ja pikemalt kestev liikumine, näiteks matkamine, kus liigud ühtlaselt ja pikema aja vältel. See on hoopis midagi muud.
Ideaalis peaks iga päev vähemalt tund aega jalutama, või vähemalt kord nädalas võiks veeta looduses kolm tundi järjest. Mida kauem looduses viibid, seda parem. Stress on paratamatu osa elust, aga me saame õppida, kuidas seda tasakaalustada ja leevendada – looduses olemine on selleks suurepärane viis.
Tegelikult võiksid seda äppi kasutada ka näiteks õpetajad tegevuste planeerimisel?
Jah. Meil on ka mõte neid hariduslikke mänge koostöös hariduspedagoogidega välja mõelda. On universaalsed õpioskused, mida peaks omandama erinevas vanuses. Kui see oleks selline programmi osa, siis saab öelda, et matkamisega samal ajal toimus ka õppetöö. Siis on nende motivatsioon kindlasti suurem, sest niikuinii on see klassiga kuhugi väljasõidule minemine eraldi suur ettevõtmine. Samas olen kuulnud, et mõni õpetaja kasutab äppi juba praegu, et lihtsalt avastada kohti kuhu õpilastega minna.
Kes on täna peamised kliendid?
Üldiselt oleme märganud, et need on lapsevanemad vanuses 25–45, kellel on lapsed vanuses 0–12. Haridusprogrammid tuleksid vanusele 3–12. Reaalsus on see, et äppi kasutavad ka lapsevanemad, kelle lapsed on juba suured või ka mõned täiskasvanud, kellel ei ole lapsi. Ma olen üritanud sinna valida ka kohti matkamiseks, mida kõik ei tea.
Mis sulle endale ettevõtte tegemise juures rõõmu valmistab?
Mulle meeldib see, et ma saan ellu viia missiooni, mis mind ennast kõnetab ja kõnetab ka teisi. See on oluline edasiviiv jõud.
Kas on olnud mõni meeldejääv tagasiside kliendilt?
See on tõeliselt südantsoojendav, kui näen sotsiaalmeedias jagatud videoid, kus inimesed räägivad, kuidas nad selle äpi abil jalutamas käisid, ja emotsioonid paistavad selgelt välja. Või kui saadetakse pilte perega matkamast. See on nii oluline ja lihtsalt nii lahe – sa näed, et see pole lihtsalt äpp, mida sa lood, vaid see mõjutab ka reaalselt inimeste elu. Inimesed võtavad aega, et koos perega looduses olla ja luua erilisi hetki.
Mida sa ütleksid neile, kes ei ole seda äppi veel kasutanud?
See ei võta ju midagi ära, kui proovid. Võid ise vaadata ja otsustada, kas see sulle sobib. Võib-olla leiad ka mõne teise lapsevanema kommentaari, kes on juba käinud ja see võib sind inspireerida.
Ma arvan, et proovida ja katsetada tasub alati. Olen sellesse äppi tõesti palju armastust pannud ja mõelnud, et need soovitused, mida annan, oleksid sellised, mis pakuvad ägedaid elamusi ka siis, kui varem pole käinud.
Kuigi me räägime laste viimisest loodusesse, siis tegelikult on asjasse segatud ka alati täiskasvanuid. See puudutab mõlemaid osapooli. Mulle meeldib lapsega looduses käia, sest saan ka ise sellest super emotsiooni. Loomulikult võib lapsevanemana olla tore näiteks mänguväljaku ääres, kui laps mängib, aga seal ei saa ise nii aktiivselt kaasa lüüa. Looduses liigume mõlemad ja meil tekivad nii vahvad vestlused oma lapsega.
Loodusesse minek lõdvestab sind ja loob erilise sideme lapsega, aidates argielust väljuda ja tõelise kohaloluga erilisi mäletusi luua.
Mis on olnud siiani suurim väljakutse?
See on alustava ettevõtja jaoks klassikaline väljakutse – ressursse on vähe, kuid ideed suured. Tahaks suuremat meeskonda, kuid vahendeid selleks pole veel piisavalt. Nii tuleb endal olla nagu „hunt kriimsilm“, kes tegeleb kõigega, kuid samas mõistad, et see ei ole jätkusuutlik lahendus. Üks inimene ei suuda kõiki teemasid korraga hallata.
Suurim väljakutse ongi leida viis sellest olukorrast välja murda, et jõuda ressurssideni, millega saab näiteks suurema meeskonna kokku panna. See võimaldaks mul rohkem keskenduda sellele, mida ma tõeliselt naudin – tootearendusele ja kasutajatele parima kogemuse pakkumisele. Kuid praegu tuleb samal ajal nii kogukonda üles ehitada, toodet arendada, klientidega vestelda kui ka rahastust leida.
Ja selle kõige juures on alati kuskil keegi, kes peab ootama, kuni ma ühe asjaga valmis saan, et edasi liikuda.
Mida pead kõige suuremaks õnnestumiseks?
Üks õnnestumine oli näiteks teles käimine, mille tagajärjel kohe huviliste hulk tõusis. Samuti see, et inimesed kasutavad seda äppi. Nad juba kirjutavad sinna kommentaare ja annavad hinnanguid nendele radadele. Ma näen, et see läheb inimestele korda. See vist ikkagi kõige suurem õnnestumine.
Kus sa näed ettevõtet viie aasta pärast ja millised on tulevikuplaanid?
Minu visioon on luua peresõbralik platvorm, mis poleks populaarne ainult Eesti lastega perede seas, vaid ka rahvusvaheliselt. Suurelt unistades tahaks loota, et viie aasta pärast oleme vähemalt Norras juba kanda kinnitanud.
Lõppkokkuvõttes soovin, et platvorm areneks iseseisvalt, kus inimesed saavad ise sisu lisada. Nii saaks see kasvada ilma, et ma peaksin pidevalt sisu kirjutamisse panistama. Eesmärk on luua lapsevanemate kogukond, kes inspireerivad ja motiveerivad üksteist rohkem looduses olema. See aitaks parandada nii vaimset kui ka füüsilist tervist ning tõsta teadlikkust ja armastust looduskeskkonna vastu.
Samuti saaksid lapsevanemad oma lapsi harida, aidates neil mõista, miks on oluline näiteks kasutada pakendeid ringluses, mitte loodust reostada ning prügi maha visata ja üldse rohkem keskkonda hoida. Selline kogukond looks väärtusi, mis kestavad põlvkondi.
Nagu ma ütlesin programmi lõpetamise Demo Day’l, siis see kogemus oli nagu tõeline sõit Ameerika mägedel. Üles-alla, katsetad ühtepidi ja kui ei õnnestu, siis proovid teistpidi. Minu arvates on Ettevõtlusinkubaator tõeline kiirendi, mis tõesti kiirendab protsesse. Näiteks ma ei oleks ise ilmselt kunagi pitching-võistlusele läinud, aga programmis olles tekib mõtteviis, et peab maksimaalselt ära kasutama kõik võimalused. Kuigi need asjad võivad alguses tunduda hirmutavad, mõistsin, et ma tulin siia selleks, et ennast proovile panna, oma mugavustsoonist välja astuda ja ületada oma piire.
Erinevatel võistlustel osalemine ja tagasiside saamine aitas mul paremini mõista oma nõrku kohti. Kui pead pidevalt selgitama, mida teed, kes on su sihtgrupp ja kuidas nendeni jõuad, siis sõnastad ja mõtled selle kõik põhjalikult läbi. Sa hakkad aru saama, mis on sinu ettevõtte tuum.
Need üheksa kuud lähevad tegelikult päris kiiresti mööda. Alguses on intensiivsed koolitused, ja hiljem tuleb kõike õpitut oma töös rakendada. Kui aktiivselt koolitustel osaleda, siis on parajalt keeruline leida aega töö ja pereelu kõrvalt, eriti kui lisanduvad veel kodused ülesanded. See teeb kogemuse üsna intensiivseks.
Lõppkokkuvõttes on kõik sinu enda kätes. Sa võid programmist läbi libiseda, ilma midagi saavutamata, või võtta sihiks, et sa tõesti proovid, katsetad ja küsid nõu, kuidas paremini teha. Mentoritega kohtumised on samuti väga väärtuslikud, eriti kui sul on juba konkreetsed küsimused või teemad, millele soovid praktilist lahendust. Mulle meeldisid kõige rohkem just sellised kohtumised, kus keskenduti konkreetsele probleemile minu ettevõtte kontekstis. See oli nagu saada eksperdi pilk ja näha, kuidas edasi liikuda oma valdkonnas.
Loomeinkubaatori inkubatsiooniprogrammi just lõpetanud Kristiina Ploom on omanimelise ehtebrändi Kristiina Ploom Jewellery asutaja. Tema käe all valmivad kvaliteetsed ehted nii kullast kui ka hõbedast. Uurisime, kuidas jõudis ta ehtedisaini juurde ja milline on tema brändi eripära.
Milline on sinu taust?
Olen olnud kunstiga seotud väga pikalt. Noorena osalesin mitmes kunstiringis, lisaks käisin keskkooli ajal ka kunstikoolis. Kui oli aeg ülikooli minna, siis ma teadsin üpris kindlalt, et tahan õppida kunsti või disaini erialal.
Siiski ei olnud eriala valikus ainult ehtekunst – kaalusin ka klaasikunsti või tarbekunsti erialasid. Teadsin, et soovin minna õppima Inglismaale, kus kandideerisin erinevatele erialadele ja saingi mitmesse sisse. Tegin valiku tarbekunsti kasuks, mille õppekavas olid nii klaasi-, keraamika- kui ka metallikunst.
Ülikoolis katsetasime esialgu erinevate materjalidega, aga ühel hetkel tuli valida põhimaterjal, millele õpingute ajal keskenduda. Mina valisin metalli. Eelnevalt olin katsetanud ehete valmistamist klaasist, aga selle juures häiris, et ma ei saanud kontrollida täielikult lõpptoote kvaliteeti ning ka välimust. Tihti pidin kinnitama enda tehtud klaasist ehtele valmis toodetud taguse, mis piiras oluliselt kogu ehte disaini. Tekkis tunne, et tahan ehte juures kõik osad ikka ise teha. Ülikoolis spetsialiseerusingi väärismetallist ehetele, ning kombineerisin töödesse ka eri tehnikates valmistatud klaasist detaile.
Pärast ülikooli olen juurde õppinud kullasepa tehnikaid erinevate praktikate käigus. Olen osalenud praktikatel Inglismaal, Hispaanias ja Eestis. Hetkel tegutsen jagatud kullasepa stuudios Tallinnas, mis annab mulle võimaluse eri tehnikate kohta nõu küsida ja juurde õppida. See on hästi tehniline ala ning õpin senimaani iga päev midagi uut.
Kuidas sa jõudsid oma brändi alustamise juurde?
Pärast Eestisse tagasi kolimist leidsin siin kullasepa kursuse, mida olin kaua otsinud. Sealt tuli ka see “kick“, et nüüd peab ikka oma brändi ära tegema ja tutvustama oma loomingut laiemale publikule. Kõige esimesed väärismetallist ehted valmisid ülikoolis juba 2014. aastal, aga 2021. aasta novembris tulin välja oma brändiga.
Tahtsin brändiga alustades olla ette valmistunud ja soovisin, et mul oleks kollektsioon, millega välja tulla ning mida nii oma e-poes kui ka valitud edasimüüjate juures esitleda. Varasemalt olin teinud üksiktellimusi ning brändiga alustades tegin aasta aega kollektsioonide kallal tööd, et oleks piisavalt ehteid, mida inimestele näidata.
Ma arvan, et üldiselt on kaks asja brändi loomist mõjutanud – lisaks kullasepa õppele ka see, et läbisin ettevõtluskoolituse, mille käigus mõtlesin põhjalikult läbi, kuidas oma tooteid kõige paremini esitleda ja turustada. Selleks on mitmeid võimalusi. Mina soovisin keskenduda unikaalehetele, väikekollektsioonidele ning näituse töödele.
Pärast brändi loomist hakkas pall vaikselt veerema. 2022. aasta suvel osalesin Londonis üritusel New Designers, mis on selline stepping stone alustavale professionaalsele kunstnikule. 2022. aasta sügisel liitusin Tallinna Loomeinkubaatori programmiga ning 2023. aasta kevadel olid minu tööd näitusel Madridis.
Tallinnas saab hetkel minu töödega tutvuda Tallinn Design House’is ja minu stuudios. Samuti on valik ehteid esindatud ühes Eesti ja ühes rahvusvahelises online galeriis.
Oled õppinud ja elanud Inglismaal – kas see on sulle midagi huvitavat õpetanud, mida mujal ei oleks omandanud?
Inglismaale kolimine pakkus vaheldust ja väljakutseid – kolisin sinna üksinda, uued sõbrad, uued tutvused, uus eriala. Ma ei oska öelda, kas on midagi sellist, mida ma ei oleks mujal saanud õppida. Teadsin pärast keskkooli, et tahan teha midagi teistsugust, kuskile minna – Tallinnas oleksin jäänud võib-olla liialt mugavustsooni. Siis mõtlesingi, et kas ma lähen reisima või lähen otse ülikooli. Otsustasin kaks ühendada – läksin Inglismaale ülikooli.
Inglismaa valisin sellepärast, et seal pakutud erialad tundusid huvitavad, välisüliõpilasena tundus sinna lihtsam õppima asuda ja ingliskeelne keskkond kergemini mõistetav. Kogu kogemus oli minu jaoks väga positiivne, sain katsetada ja õppida palju erinevaid asju. Osalesin ülikoolis ka näiteks filmifotograafia kursusel ja teisel aastal korraldasin praktika raames tarbekunsti näituse, kus osalesid nii tudengid kui ka profesionaalsed kunstnikud. Seal oli ka kunstikogukond hästi tore, toimus palju ühisüritusi ja väljasõite.
Sa oled töötanud ka kullassepa käe all – kui oluline selline praktika ehtekunstnikule on? Kas sa näed, et see on ka sinu käekirja kunstnikuna mõjutanud?
Ehtekunstnik võib töötada väga erinevate materjalidega. Mina töötan väärismetallidega ja olen ehtekunstnikuna kahes rollis – disainer ja ehte valmistaja. Ülikoolis oli palju mõttetööd, kirjutamist ning palju materjalidega ja vormidega katsetamist, aga soovisin arendada rohkem ka tehnilist poolt. Sellepärast viivitasin ehk natukene oma brändi loomisega, sest ma otsisin teadlikult võimalusi, et juurde õppida. Kullasepa oskusi saabki tavaliselt õppida meistri käe all. Nii on see Inglismaal kui ka Eestis ja nii õpib kõige paremini. Kui ülikoolis õppisime käsitlema paljusid erinevaid materjale, siis kullaga töötamise kogemus tuligi suuresti siin Eestis kullassepa stuudios õppides.
Õppisin kullasepa käe all ka erinevaid kiviseade tehnikaid, mis on samuti mu käekirja mõjutanud. See on avardanud mu portfooliot ning võimaldanud paremini realiseerida uusi ja juba varasemalt mõttes olnud disaine. Iga kiviseade nõuab palju keskendumist ja mõnikord tuleb isegi mikroskoop appi võtta.
Samuti on aidanud kullasepa õpe mõista täpsemalt, millised ehted on kandjale mugavad. Hõbeda ja kullaga töötamisel on ka näiteks kaalulimiidid. Metallist kõrvarõngaga ei saagi väga suureks minna, sest seda on siis ebamugav kanda.
Mis on sinu brändile, Kristiina Ploom Jewellery, iseloomulik?
Minu looming on kaasaegselt minimalistliku joonega, särav ja silmapaistev aga samas ajatu disainiga. Iga ehte disain on läbimõeldud, keskendudes lisaks välimusele ka kvaliteedile, ning ei lahku enne stuudiost kui on viimistletud perfektsuseni. Kristiina Ploom Jewellery ehted valmivad taaskasutatud hõbedast ja kullast, ainueksemplaride või väikeseeriatena. Eritellimusel valmistatud tööd aitavad väljendada iga kliendi unikaalset stiili just tema jaoks loodud erilise ehtega.
Mis sulle inspiratsiooni pakub?
Mind inspireerib palju modernistlik ja ka kaasaegne arhitektuur, lihtsad skulptuursed vormid ning kujundid. Mõned ehted on valminud ajendatuna ka sisekujunduslikest disainielementidest. Pildistan palju erinevaid hooneid ja nende detaile, mis mind kõnetavad. See ei tähenda, et mõni ehe on ühe konkreetse hoone vormi koopia, vaid tihti inspireerib mind mõni detail siit või sealt ja ehe sünnib mitmest väiksest inspiratsiooni-killust.
Kindlasti annab uusi ideid ning inspiratsiooni reisimine ja uues keskkonnas elamine. Kui elasin Hispaanias, siis olin ümbritsetud rikkalikest värvidest ja mustritest. Pärast seda kasutan rohkem värve ka oma töödes, mis väljendub ehete puhul vääriskivide näol.
Tihti tuleb meelde mingi fragment või eelnevalt loodud töö ja selle ajendil sünnib uus disain. Vahel juhtub ka nii, et tuleb mõte ja teen osa sellest valmis, aga disain jääb kõrvale, sest midagi selle juures ei tundu õige. Siis ma panen projekti ajutiselt pausile ja naasen selle mõtte juurde hiljem. Mõnikord tekib hiljem mingi uus idee või lähen kuidagi teistmoodi disainiga edasi ning tuleb hoopis huvitavam tulemus.
Milline on sinu ehte valmimise tööprotsess?
Esmase idee ja lõppprodukti vahel võib minna aega nädalast kuni poole aastani või isegi mitu aastat. Kui mul tuleb idee, siis vahel visandan täpsema joonise, vahel teen ainult kiire kavandi. Seejärel hakkan katsetama ja ehet looma. Kõik ehted valmivad käsitööna minu stuudios.
Tehnilise poole pealt algab ehte tööprotsess enamasti väärismetalli sulatamisest ja sellele traadi kuju andmisest. See hõlmab töötamist gaasipõletiga, kemikaalidega ja mitmete käsi – ning elektritööriistadega.
Traati tuleb seejärel painutada, vormida ja viilida, et selle kuju oleks täpselt selline, nagu vaja. Iga töö puhul tuleb ühendada erinevaid väärismetallist osasid läbi jootmise. Sellele järgneb viimistlus ja poleerimine. Igale ehtele kannan ka oma meistrimärgi ja väärismetalli proovi.
Kui ehtele tuleb seada ka vääriskivi, siis teen seda pärast poleerimist. Kivi seadmine nõuab omajagu aega ja tähelepanu.
Kas sul on endal mõni ehe oma loomingust, mis kõige rohkem meeldib?
Mulle väga meeldivad sõrmused – meeldib neid luua ja samuti kanda. Tooksin välja sõrmuse Contempo kollektsioonist. Selle puhul meeldib mulle kohe mitu asja – kulla-hõbeda kombinatsioon, skulptuurne erikujuline vorm ja ka kiviseade kollaste safiiridega. Contempo on ka selline aeglane kollektsioon, kuhu lisan tooteid aja möödudes. Üks ehe korraga ja siis hakkan järgmist looma.
Oled osalenud palju erinevatel näitustel – viimatine Madriidis. Kas on tulevikus mõni näitus või koht, kus tahaksid kindlasti oma loominguga väljas olla?
Jah, viimati olid mu tööd näitusel Madriidis ja sellel näituselt osteti ka üks mu ehe. Käisin samuti ise avamisel kohal. Eelnevalt olen osalenud näitustel Inglismaal.
Tulevikus tahan osaleda veel Ühendkuningriigi näitustel, millest mõned on juba mulle ka silma jäänud. Lisaks jälgin ka aeg-ajalt teisi Euroopa näitusi, kuhu minu looming samuti hästi sobida võiks.
Keda sa täna oma kliendina peamiselt näed?
Näen oma peamise kliendina naisterahvast, kes on eneseteadlik, hindab kvaliteetsust ja ainulaadsust. Talle meeldib minimalistlik, aga ajatu stiil, mis ei karda ka silmapaistvate detalidega mängida. Minu klient hindab kvaliteetseid materjale ja ka seda, et ehe on jätkusuutlikult valmistatud siinsamas Tallinnas ning see on kestva kvaliteediga.
Osa klientidest on ka mehed, kes on otsimas oma kaaslasele kõige kaunimat kihlasõrmust. Koos vaatame ja arutame erinevaid variante ning valime välja parima lahenduse. Need on alati hästi toredad ja veidi emotsionaalsemad tööd, eriti kui pärast jagatakse tagasisidet kuidas ja kus abieluettepanek tehti. Eks tegelikult on ka nende puhul lõppklient ikka lõpuks naine.
Mis on olnud siiani suurim väljakutse?
Liikuda mõne üksiku tellimuse juurest kogu brändi ja ettevõtlusega kaasneva juurde oli suur samm. Juurde tuli omandada mitmeid uusi teadmisi. Ettevõtjana pean järjepidevalt tegelema paljude lisategevustega, näiteks veebilehe ja sotsiaalmeedia haldusega, finantsprognooside ja aruandlusega, kliendipäringute ning tootefotode tellimisega.
Mis on olnud suurim õnnestumine?
Kui ma olen ehted valmis saanud, siis kliendi vahetu emotsiooni nägemine pakub ka mulle rõõmu. Just see emotsioon, kui klient näeb oma uut ehet esmakordselt ja see tõesti meeldib talle. Saada positiivset tagasisidet ja näha, et inimesed investeerivad minu loomingusse ja hindavad seda – see on suur kompliment.
Kindlasti on suur õnnestumine ka see, et ma saan igapäevaselt töötada alal, mis on huvitav ja meeldib mulle. Valitud eriala pakub ka parajal määral väljakutseid ja võimalusi areneda, ilma milleta oleks ilmselt igav.
Kas on olnud mõni huvitav või meeldejääv tagasiside?
Ühel suvel olin ma Londonis üritusel, kus öeldi, et mul on väga Skandinaavialik minimalistlik stiil. Samas Eestis toimunud üritusel sain tagasisidet, et minu loodud ehetel on välismaine ning julge stiil. Igaüks näeb erinevalt.
Olen saanud anda ka autogrammi. Osalesin Pärnus ehtekunsti pop-up üritusel. Pärast minu töödega tutvumist küsis üks inimene minult ka autogrammi – et kindlasti on tulevikus vaja.
Kus sa näed oma brändi 5 aasta pärast?
Ilmselt arenen brändina edasi samm-sammult. Plaanin kindlasti jätkata erinäoliste tellimustööde loomist, osaleda näitustel ning jätkata limiteeritud kollektsioonide edasiarendusega. Üheks eesmärgiks on osaleda üritustel-näitustel ka väljaspool Euroopat.
Lõpetasid just Loomeinkubaatori programmi. Kuidas läks?
Ma mõtlesin, et mis olid minu ootused liitudes. Üks ootus oli leida koostööprojekte ja uusi tutvusi loomemajanduse ettevõtjate seas. Lisaks soovisin leida toetava keskkonna, et arendada nii oma brändi kui ka jätkusuutlikku ettevõtet.
Need ootused ka täitusid. Tutvusin väga paljude huvitavate inimestega ning tegin koostööd teiste programmi ettevõtjatega, näiteks korraldasime möödunud aastal Tallinn Design House’is eriväljapaneku. Loomeinkubaatoris on toetav keskkond – tegutsen üksi, seega oli tore, et keegi elas kaasa ja sai koos nii muresid kui õnnestumisi arutada. Samuti sain uusi teadmisi koguda oma eriala ekspertidelt Loomeinkubaatori koolitustel ja mentorkohtumistel. Saadud teadmisi ja oskusi saan veel pikka aega rakendada.
Loomeinkubaatori inkubatsiooniprogrammi lõpetas ettevõte minuharjutused.ee, kes loob erinevaid õppevideoid, mis aitavad inimestel eelkõige hoida järjepidevust vigastustest taastumisel. Lisaks on võimalik pöörduda füsioterapeudi konsultatsioonile. Ettevõtte asutaja Piret Tamm jagas, miks on füsioteraapia oluline ja kuidas seda teadmist inimesteni viia.
Piret Tamm
Milline on sinu enda taust ja kuidas sa jõudsid enda ettevõtte loomise juurde?
Ma olen umbes 10 aastat töötanud füsioterapeudina ja selle aja jooksul läbi teinud mitu enese ja professionaalse arengu tsüklit. Arendades esmalt iseennast, siis olen tiimi juhtinud ning teinud erinevaid arendusprojekte koostöös näiteks Tervisekassa ja Sotsiaalministeeriumiga. Kuni jõudis kätte hetk, kus ma tundsin, et ma olen tagasi nullis ja tahaks jälle panna fookuse enda arendamisele. Ettevõtte loomine tundus ainuõige otsus, et sealt edasi minna.
Füsioteraapia või üldse paljud sellised meditsiini erialad on sellised, kus karjääri tegemine ei ole lineaarne. Neid samme, kuidas edasi areneda, ei ole nii, nagu mõnel traditsioonilisemal erialal – oled kõrgel, siis veel kõrgemal jne. Piirid tulevad suhteliselt ruttu ette. Siis pead ise hakkama loominguliselt lähenema sellele tööle, kui soovid veel pikalt olla säravate silmadega rõõmus füsioterapeut, kes teeb tööd, mis talle endale kõige rohkem meeldib.
Seetõttu oli ettevõtte loomine loogiline samm, et endale enesearengu väljundit luua. Umbes aasta tagasi kuulutasin ma ametlikult välja, et ma hakkan sellega tegelema.
Kui keegi vahel küsib, et millega ma tegelen, siis olen naljaga vastanud, et ma teen Onlyfans’i, aga lihtsalt taastusravi patsientidele. Nende videote loomise idee andsid eelkõige minu patsiendid, kes igasugu kaheldava kvaliteediga infot aina rohkem internetist otsivad. Seda nii kiireteks lahendusteks kui ka selleks, et lihtsalt järje peal oma harjutustega püsida. Teisest küljest on näha, et sellised traditsioonilised lahendused, nagu paberil harjutused või mingid vihikud, ei paku enam inimestele väga palju huvi, vaid tahetakse midagi interaktiivsemat.
Kui ma COVIDi ajal tegin koostööd Eesti Füsioterapeutide Liiduga, et uurida digitaalseid lahendusi füsioteraapia teenuse pakkumiseks, siis tuli ka välja, et maailmas on see täna väga kiiresti arenev valdkond. Tundus, et sinna tasuks vaadata ja sealt see nii-öelda käima läks.
Kui ma oma harjutusvideoid täna koostan, siis ma mõtlen eelkõige kahe grupi peale. Ma mõtlen nende inimeste peale, kes on sellises ooteseisundis, et füsioteraapia teenusele pääseda. Meil on Eestis, olenevalt piirkonnast teenuse kättesaadavus siiski veel probleem, ning pahatihti tuleb üsna pikalt järjekorras oodata.
Ja ma mõtlen ka nende peale, kes vajavad lihtsalt sellist vastutus-partnerlust – paned selle video tööle ja sa tead, et sa pead neid harjutusi tegema. Sa tead, et need aitavad, sest sul on see kogemus juba olemas. Sul on see nii-öelda kaaslane, kellega koos neid harjutusi kodus iseseisvalt jätkata.
Millised on kõige levinumad probleemid, millega sinu poole pöördutakse?
Minu poole pöörduvad peamiselt ülekooormussündroomide, traumade või operatsioonijärgsete probleemidega patsiendid. Ma olen ennast piiritlenud sellega, et ma tegelen ainult täiskasvanutega ja peenes keeles skeleti-lihassüsteemi probleemidega. See suuresti tähendab tähendab luid, liigeseid, kõõluseid ja lihaseid ehk justkui selliseid silmaga nähtavaid ja käega katsutavaid kohti.
Füsioteraapia valdkond on tegelikult hästi lai – füsioterapeudid tegelevad alates kopsu- ja südameprobleemidest kuni vaagnapõhja ja alalõualiigeseni välja. Ehk eriala sees saab väga spetsiifiliseks minna. Mina ei ole ennast liialt kitsalt piiritlema hakanud, sest mulle meeldib vaheldus. Küll aga olen inkubatsiooniprogrammi käigus hakanud rohkem mõtlema, et kellega koostöö mul enim silma särama paneb ja seetõttu võtan aina rohkem fookust harrastussportlastele.
Kui on huvi, siis kas videod on juba vaatamiseks üleval?
Esimesed videod on valmis ja üleval minuharjutused.ee lehel. See harjutusvideote valmistamise protsess on olnud üks ulmeline teekond, alates idee tasandist kuni tehnilise teostuseni, aga täna on need sellises kohas, et ma julgen need kuhugi välja panna ja oma nime ka alla kirjutada. Alati saab paremini ja ma väga ootan seda tagasidet, et mida saaks edasi arendada ja kuidas nendega edasi minna. Aga praegu on tunne, et selline suur loomeprotsess oleks justkui korraks läbi saanud.
Mis oli videote loomisel kõige suuremaks väljakutseks?
Alguses ma olin vist natuke naiivne ja mõtlesin, et mis see siis ära ei ole. Kaamerat ma oskan enam-vähem kasutada, ma olen varem veidi fotograafiaga tegelenud. Paned selle kaamera tööle ja siis lähed sinna ette ja räägib sedasama juttu, mis ma iga päev räägin.
Aga tegelikult oli see paras väljakutse. Alates juba sellest, kuidas valida neid harjutusi või milliseid probleeme üldse adresseerida kuni tehniliste jamadeni välja.
Esimese valiku tegin mõeldes teatud patsientide vajadustele, aga ma ei teinud statistikat, mis on kõige populaarsem probleem. Pigem kõhutunde ja hetkeprobleemide ning vajaduse järgi. Alati saab juurde toota. Sisu valik tulebki sellest, et oleksid tõesti sellised baasasjad olemas, mida päevast päeva oma patsientidele õpetan.
Lisaks videotele pakud ka individuaalset konsultatsiooni?
Lisaks harjutusvideotele ma olen ikkagi füsioterapeut, ehk siis minu töö igapäevaselt on üks-ühele inimestega töötamine ja nende eesmärkide poole aitamine. Selles osas ongi kaks nii-öelda võimalust minuga ühendust saada. Esimene selline traditsioonilisem – tulla mulle teraapiakeskusesesse koha peale. Vajadusel saan ma hinnata ja aidata kaasa diagnoosi täpsustamisele ning anda individuaalsemaid harjutusi või soovitusi.
Ja teine variant on teha seda kõike läbi video. Ehk siis mõeldes ka kõigi nende inimeste peale, kes ei ela Tallinnas või isegi Eestis. Umbes 70% tööst saan ma ära teha ka läbi video, aga selles osas, kas videokonsultatsioon sobib antud probleemi hindamiseks või lahendamiseks, peaks eelnevalt siiski kokku leppima.
Kuidas inimesed sinuni jõuavad? Kuidas jõutakse teadmiseni, et võiks külastada füsioterapeuti?
Teadlikkus minu erialast õnneks järjest suureneb. Eriti võrreldes võib-olla 10 aasta taguse ajaga, kus inimesed mõtlesid, et küllap ma üks massöör-võimleja olen, kui ütlesin, et töötan füsioterapeudina.
Täna aitab tegelikult hästi palju kaasa tervishoiusüsteem, suunates inimesi selles suunas julgemalt füsioterapeutide poole pöörduma ja seeläbi tekitades meie vastu aina suuremat usaldust. Ka süsteemisiseselt on näha suurenenud teadlikkuse tõusu, et milliste probleemide puhul saab selline spetsialist abiks olla.
Samuti on abiks meedia, sotsiaalmeedia ning ka inimeste tuttavate lood. Teadlikkus, et selline tegelane võib sind aidata ja mitte ainult taastumisel, vaid tegelikult ka ennetamisel. Sul ei pea alati olema midagi “täiesti pekkis,“ et tulla füsioterapeudi juurde. Minu juurde võib tulla ka siis kui on näiteks õlavöötme pinged ja ei taha, et asi hullemaks läheks.
Kas sul on mõni meeldejääv tagasiside kliendilt, mida oled saanud?
Nendega on niimoodi, et neid on aastate jooksul kogunenud väga-väga palju. Selles mõttes on füsioterapeudi töö maailma parim, sest sa saad iga päev elada kaasa väga suurtele muutustele inimeste elus. Tagasiside on hästi suur osa sellest tööst. Mõnikord võib tunduda küll, et ma olen väike mutrike, aga seda arengut on töö tagajärjel väga lihtne mõõta.
Ma mingit konkreetset lugu ei tookski, aga mul endal lähevad kõige rohkem silmad särama siis, kui ma tean, et see patsient oli alguses üsna skeptiline. Väga tihti tullakse jutuga, et arst suunas ja täpselt ei teagi, miks ma siin olen. Aga kui sa saad õigetele nuppudele pihta ja inimene tabab ära enda rolli selles protsessis. Nii palju saab enda jaoks ära teha ja kõik need piirangud, mis inimene on endale pandud aastate jooksul – ei tohi seda teha, sinna minna või lapselapsega jalgpalli mängida. Kui nad hakkavad lahti murdma nendest ja saavad elurõõmu tagasi. Saades aru, et nende elu on kvaliteetne isegi siis, kui vahepeal natukene valutab. See on võib-olla kõige suurem ja parem tagasiside.
Kas sulle endale meeldib pigem olla füsioterapeut või ettevõtja?
Ma olen õnneks need kaks asja kokku pannud. Ma arvan, et Loomeinkubaatori käigus on üks suurimaid mõtteviisi muutusi on olnud see, et endast üldse mõelda kui ettevõtjast.
Täna ma ütleks, et mulle ilmselt meeldib olla ikkagi rohkem füsioterapeut. Aga ma arvan, et see vaikselt liigub sinnapoole, et saaks öelda, et mulle tegelikult väga meeldib olla ka ettevõtja.
Mis on olnud siiamaani suurim väljakutse?
Enda juhtimine. Kõige suurem takistus ja kõige suurem edasiviiv jõud, on minu ülemus nimega Piret Tamm. Temaga on vahel raske koostööd teha, aga ta on tegelikult muutunud ajaga ainult paremaks.
See on selline eneseõppimise protsess. Sa saad aru, kuidas see üldse töötab kui keegi ei ole sul kogu aeg kuklas. Vaid see ongi täpselt nii sinu teha – teed siis kui tahad. Ja leida tasakaal selle tundega, et ära tõmble aga tee järjepidevalt, rahulikult.
Mida pead suurimaks õnnestumiseks?
Ma mõtlesin selle küsimuse peale eelnevalt vist kõige pikemalt, mille läbi seda õnnestumist defineerida. Ma arvan, et mul on endale nagu kõige rohkem rõõmu teinud kogukond. Tunne, et ma olen osa millestki. Saan ennast defineerida läbi ettevõtjate. Mul on tekkinud ellu rohkem inimesi, kes tegelevad sama valdkonnaga või, kes seisavad sageli silmitsi sarnaste probleemidega. Ja erialaselt ka. See, et ma olen seda ka välja öelnud, et mis asja ma teen, on mu ellu toonud häid koostööpartnereid – alates arstidest kuni treeneriteni. Selline võrgustiku süsteem, millel tervishoid võiks aina rohkem baseeruda.
Ja tõesti selline soe tunne, et inimesed elavad kaasa. Nii mõnigi on tegelikult öelnud, et ta on saanud inspiratsiooni, et ise hakata pihta või ka Loomeinkubaatorisse kandideerida.
Mis sulle ettevõtte juures kõige rohkem rõõmu valmistab?
Mulle valmistab kõige rohkem rõõmu see, et ma saan nagu kogeda seda flow tunnet nii palju rohkem kui tavaliselt. Mul on praegu niimoodi graafik tehtud, et ma teen neli päeva nädalas oma tavavastuvõtte ja üks päev on mul nii-öelda ettevõtte päev, kus ma siis filmin, monteerin, uurin, kirjutan. Tabada ennast sellelt mõttelt, et mul on justkui vaba päev, aga ma olen väga elevil sellest, mida ma saan sellel päeval teha. Saan teha seda, mida tõeliselt fännan – tuhnida teaduskirjanduses, teha mingeid kokkuvõtteid, teadmisi edasi anda, selle põhjal koostada video, see üles filmida, ära monteerida, üles panna ja siis pärast rattaga sõitma minna. See tekitabki laheda illusiooni, et me kõik saame luua elu või sellise töö, mida me tahame päriselt teha.
Millised on tulevikuplaanid?
Ma tahan väga, et sellest ressursirohkest hobiettevõttest kasvab välja minu põhiline sissetulekuallikas. Et see üleminek oleks järjest kiirem ja osakaal liiguks aina enam ettevõtte alla. Peamine fookus on aina rohkem ennast läbi selle ettevõtte rakendada.
Kas füsioteraapia on ka selline valdkond, kus on vaja iseennast pidevalt harida ja olla kursis uute arengutega?
See on kindlasti nii, et teraapia ja üldse meditsiin – ta areneb nii kiiresti ja täna ei jää ka meie puutumata näiteks AI arengutest. Maailm muutubki nii kiirelt, et sa peadki olema järje peal.
Mina enda tegemistes pean hästi oluliseks seda, et ma olen tõenduspõhine. See tähendab, et ma pean ennast ikkagi kursis hoidma sellega, mis teadusmaailmas toimub. Ja teisest küljest ma väga hindan just seda innovatsiooni – igasugustest digiasjadest ja videotest, kaugvisiitidest rääkimine on täiega minu teema. Aga see tähendab, et ma pean ka ise palju panustama, et sellega kaasas käia.
Tegelikult on hästi kiiresti läinud ja ütleme niimoodi, et mitu etappi on olnud. See algus oli hästi intensiivne kui toimusid baaskursused ja koolitused. Võrreldes sellega, et kui inimesed lähevad näiteks näitlejaks õppima, siis võetakse ta tükkideks lahti. Sa tuled mingi teadmisega, mis sa oled ja mis sa teed. Siis sa läbi koolitused ja saad aru, et see ei pruugi üldse nii olla. Võib-olla see ei ole üldse see, mida klient ootab või vajab.
On väga tore oma asja ajada, aga selleks, et saavutada edu, on neid tegureid rohkem. Ja siis toimubki enda uuesti kokku panemine – alates sellest, mis bränd sa oled, keda sa siis esindad ja mida sa teha tahad. Kuni siis vaiksema perioodini kui ma sain aru, et need koolitused on läbi ja ma saan aru, et nüüd ei ole midagi teha – ma ei saa järgmisi samme teha enne, kui ma asju ära ei tee. Kuni siis selleni välja, et start on olemas ja ma olen valmis järgmisi samme tegema. Siis ongi päriselt vaja neid mentorlusi praktiliselt üks-ühele ja mitte enam teoreetiliselt.
Vahepeal selles maailmas nii sees olles, tekib ikka täitsa hullu tunne, et sa oled kõigeks võimeline ja sa võiksid päevapealt selle palgatöö jätta ja ettevõtjaks hakata. On see siis mentor Kari Maripuu, kes paberi peal näitab, et siin ei ole midagi teha, hakka pihta. Või siis keegi teine, kes sinusse niivõrd palju usub.
Olles seal pilvedes ja tulles siis vahepeal maa peale tagasi ning mõtled, et äkki ei peaks nii palju riske võtma. Aga äge, et inimesed usuvad ja teoorias kõik need suured unistused ongi võimalikud. Need unistused koosnevad lihtsalt paljude väga pisikeste probleemide ületamisest. Siin on olnud supervõimalus koos teiste inkubantide, mentorite või konsultandiga abiga leida nendele lahendusi koos. Koos on ikka kergem küll.
Loomeinkubaatori inkubatsiooniprogrammis osaleb ettevõte Hiiglemullid, kelle peamiseks tegevuseks on emotsioonidega hangeldamine. Nende kõige siiramate – laste omadega. Mida see täpsemalt tähendab, jagas ettevõtte asutaja Andres Mürk.
Millega ettevõte tegeleb?
Hiigelmullid hangeldab emotsioonidega. Nende kõige siiramate – laste omadega. Toodame, vahendame, müüme, rendime ja käime kohapeal veendumas, et kõike seda ilu täie rauaga kasutataks.
Milliseid erinevaid tooteid ja teenuseid pakud?
Hiigelmullide tegemise varustus ja -vedelik täienes juba mõni aasta tagasi suhkruvati masinate ning värvilise suhkruga. Ajasime eelmisel aastal asja veel õhulisemaks ning liitsime värvilised vahupeod. Võibki öelda, et need on meie põhitegevusalad. Suhkruvati osas oleme kasvanud Eesti suurimaks ning kiikame piiri tahagi. Meie tootevalikust leiab veel hiigelsuuri õhupalle, erinevaid funfoodi kategooria masinaid ning tarvikuid ja pika nimekirja meelelahutusteenuseid pidudel.
Milline on sinu enda taust?
Taust on kõrbekuiv – paberitega jurist. See ei takistanud mul õnneks 25 aastat kindlustusseltsis äri arendada. See tähendas nii uusi tooteid, protsesse kui süsteeme. Olin sild patsiga poiste ning rahatuusade vahel. Servapidi tegelen sellega senimaani edasi.
Kuidas otsustasid oma ettevõttega alustada?
Ehitasin oma äri mullist üles. Sellest esimesest, mida lastega Barcelonas reisides tänaval nägin. Õige mitu laste pere tahtsid meelelahutust ning pärast asjasse saba ja sarvedega sukeldumist, tuletasin täitsa toimiva, Eesti kliimassegi sobiva mullivedeliku retsepti. Kõik mullitamisvahendid, mida toodame, on tekkinud maailmas ringirännates märgatud ideekildudest. Esialgne vahendite müük Kalamaja päevadel salaja ja nurga taga (aasta oli siis 2016 vist) oli üle ootuste edukas. Töölt see mind ära veel ei vedanud, kuid andis usku teemaga edasi tegeleda. Suhkur ja kõik muu tekkis kõrvad kikkis klientide tagasisidet kuulates. Tundub, et kuulsime õiget asja!
Kes on sinu klient? Kuidas sa nendeni jõuad?
Anul (31) on kolm last (tütred: 4 ja 6, 8) ja ta elab Raplas. Töötab personaliosakonnas ja on tüdinenud batuudisünnadest. Mõned aastad tagasi avastas ta laadal promoüritusel mullid ja sellest saati on meie mullikomplektid olnud vahelduva eduga tema sünnipäevadel esindatud. Kuna komplekti on hea lihtne tellida ning tuleb soodsam, võttis ta eelmine aasta ka meie teistmoodi suhkruvatimasina ning aurumullidisko vanima lapse sünnale.
Noja siis nägi seda (mullid ei tunne piire – panevad üle tarade putku!) maal vanaema juures venna sünnipäeva tähistanud Anneli (42), kes töötab Tallinna linnaosavalitsuses laste üritustega. Pabahh – helistas ta esmaspäeval Anult saadud numbrilt ning oligi perepäeva põhiatraktsioon paigas. Seal sattus oma maimukesega olema üritusturundusagentuuri projektijuht Artur (35). Küsis ka kontakti. Mina andsin ja mainisin, et oleme igal pool sotsiaalmeedias ning e-poest saab meid paari klikiga omale lunastada.
Kas on ka teisi sarnaseid teenusepakkujaid ja kuidas esitute?
Meil on lai ampluaa. Seega on loomulikult õnneks ka konkurente. On kellega benchmarkida. Minu mõlemad kaubamärgid – Eestisse suunatud Hiigelmullid.ee ja piiri taha liikuv Bubblos on minu erilist nägu. Mulle ei meeldi “tavaline”. Kui ma midagi teen, siis põhjalikult ja teisiti. Olen selline habemega Pipi. Kui suhkruvatt, siis poolemeetrine rummiga kera, mis on tehtud kommidest. Kui vahupidu, siis värviline ja veepüssidega. Ilmselt mu oma isikupära loeb ka.
Meie uus, peagi avalikkuse ette vupsav kaubamärk – Bubblos – on saanud endale keskseks teemaks Wana Tsirkuse. Seda nii visuaalides, toodetes, kui läbivas stilistika keeles. Mulle meeldib konkurents. Liikumapanev jõud! Teine ja mitte väheoluline eelis konkurentide ees – me niivõrd ei esine, vaid integreerime lapsed tegevustesse. Lapsed ikka ise teevad mullitrikke, tõstavad üksteist mulli sisse, keerutavad suhkruvatti. Teevad käega suure linna.
Millistel erinevatel üritustel oled oma teenuseid pakkunud?
Laste sünnipäevad, kooli- ja lasteiapeod on loomulikult sagedased sihtkohad. Käin päris palju täiskasvanute pidudel: meie alkosuhkruvatilett, mullikomplektid ja vahumasinad on käinud suvepäevadel, laatadel, festivalidel, seminaridel, kontsertidel, jaanipäevadel, laevapidudel jne.
Kui on soov veel kevadel mõnele üritusele Hiiglemulle saada, siis kui kiiresti peaks juba praegu reageerima?
Maikuuga saan reeglina hooaega jäävad nädalavahetused teenustega kaetud. Aga mai ju alles algas! Teisalt (mida sageli peljatakse) – rendi ja ostukomplektid toovad mullid igal ajal kohale ja JAH, sellega saab hakkama ise, ilma meieta! Ja JAH, kõik kolmeaastased suudavad intuitiivselt, valehäbita võluda mitmemeetriseid mulle. Reeglina ei pea neid isegi õpetama. Erinevalt veidi suurematest sisemistest lastest….
Kas on olnud mõni meeldejääv tagasiside kliendilt? Või mõni äge sündmuse/ürituse kogemus?
Toredad on need tagasisided, mis tulevad ilma küsimata. Neid ei tule Eestis sageli aga kui nad meilipostkasti vupsavad, on küll kohe eriline tunne. Sündmustest meenub PÖFFi aftekas, kus hiliste öötundideni oma stiilileti taga läbisegi klientidega suhkruvatiga tantsurütmis eksperimenteeritud sai. Ka kõik Gardesti aianduskeskuses toimunud peod on hämmastavalt populaarsed olnud.
Mis on olnud siiani suurim väljakutse?
Aastaajad. No tõsiselt! Kogu seda ilu peab hoidma stardivalmis 12 kuud, aga reeglina soovivad kliendid meid näha vaid aprillist septembrini. Pakkudes detsembris kellelegi 75% soodustusega laojääkidest mullikraami, vaadatakse sind tuima hullulehmapilguga. Nagu püüaks juunis kuuseehteid ärida. Tegelikult saab teha talvel mullidest ägedaid kristallkerasid lumele, aga me pole veel leidnud selles osas Anu, Anneli ja Arturiga ühist keelt.
Mis on olnud suurim õnnestumine?
Suurim õnnestumine oli müüa esimene mullikomplekt 2016, aastal Kalamaja päevadel:). Ilma selleta poleks seda äri praegu olemas. Ja siis on veel igal kevade olnud suur õnnestumine äriga kõigest hoolimata jätkata. Teate küll – kraamite oma hobiprojekti märtsis garaažis tolmu alt välja, mõtlete ilusaks, tellite hoolduse ja sõidate ikkagi ka sel aastal näitusele.
Millised on tulevikuplaanid?
Bubblos kaubamärk võtab välismaal mõned valdkonnad oma ülemvõimu alla, laieneb veel, leiab oma talvise spunki ja hakkab tasapisi kasvama. Loodetavasti saavad kõik mu neli last ka tulevikus ettevõtte tegemistes kaasa teha ja kunagi võtavad selle tsirkuse oma õlgadele.
Tõhusalt. Teadmisi on tulnud palju. Kohtumisi mentoritega on samuti olnud parasjagu. Kui ainult oleks võimalik (mitte teoorias, vaid praktikas) hankida inkubaatorist päriselt enda jaoks vajalikku aega juurde, saaks selle ideaalse teooria ka praktikasse üle kanda.
Loomeinkubaatori inkubatsiooniprogrammis osaleb Katrin Valgemäe, kes on maalikunstnik. Lisaks lõuendile ja keraamikale loodud maalidele, leiab tema loomingut ka trükitoodetel, nagu näiteks põlled ja pajalapid. Uurisime Katrini käest, mis teda maalimise juures inspireerib ja millistel põnevatel näitusel on võimalus tema teoseid näha.
Katrin Valgemäe, foto: Iris Kivisalu
Milline on sinu enda taust? Kust sai alguse huvi kunsti vastu?
Olen lõpetanud EKA maalikateedri ja täiendanud ennast Läti Kunstiakadeemias maali erialal ja EKA-s keraamika erialal. Joonistama hakkasin lapsena – tegin sugulastest ühe joonega saržilikke portreid, kui nad meil külas pika laua taga istusid. 16-aastaselt lõpetasin Kevade tänava kunstikooli.
Kuidas sa endale omapärase stiili juurde jõudsid?
Ma hiljuti taasavastasin ühe oma lapsepõlve lemmikraamatu, mis on kahtlemata minu kunststiili alustala. See raamat on ll maailmasõja aegne natsivastane vene propagandakunst, mis koosneb suuresti Hitleri ja Goebbelsi teemalistest saržidest. Visuaalselt väga jõhker raamat, kuid samas ülihea Vene akadeemiline kunst. Lapsena olin selle külge nagu naelutatud.
Mis sind inspireerib?
Mind inspireerib inimese olemus ja inimese, eelkõige just naise, kultuururiruumiline käitumine. Mõtestan seeläbi iseennast ja oma elu.
„Kaosekuningannad“
Kas on olnud mõni eriline teos, mis on sinu enda jaoks eriti tähendusrikas?
Ehk võiks esile tuua „Pärast kolmandat Proseccot,“ mis minu jaoks sümboliseerib kihte, mida me kõik kanname. Pealtpoolt väljapeetud konservatiivsus, aga mida sügavamale, seda lihtsam ja labasem loomus lööb välja. Alkohol on hea sellise protsessi käivitaja. Et siis antud teose puhul, kuidas väljapeetud daamid peale kolmandat Prosecco pudelit omavahel kähmlema lähevad. See on minu jaoks lihtsalt väga koomiline ja ega ma olen ise ka ikka paras kakleja olnud.
„Pärast kolmandat Proseccot“ maaliga
Lisaks kunstile leiab sinu loomingut ka erinevatelt aksessuaaridelt – kus sai alguse mõte teha oma kunstiga põllesid, pajalappe?
Kunagi üks muusik kommenteeris, et mina ei saa teist kunstnikest aru, loote teose ja siis müüte selle maha, mina oman oma muusikat surmani. See jäi mulle sisse idanema. Tõepoolest, mul on oma lemmikteosed ja mulle meeldib, kui need jäävad reprona elu lõpuni minu kasutusse ja lihtsalt ei kao kuhugi kellegi koju ära. Vaid jõuavad paljudesse kodudesse näiteks pajalapina. Ning kuna ma maalin alates lapse saamisest siiani nö “kööginurgas,” siis mul tekkiski selline iroonilise twist’iga põlle ja pajalapi idee. Ma usun, et kõige populaarsemad, on need viimased tooteseeriad „After Third Prosecco“, „Chick in Moschino“ ja „Meta-Absinthe“.
Lisaks maalid ka keraamikale – kuidas selleni jõudsid ja kuidas see erineb tavapärasest loomeprotsessist?
EKA magistrantuuri ajal võtsin vabaainena glasuurialuse maali, nii juhuslikult, tundus huvitav. Ja see on minu elu üks parimaid leide – glasuurialune maal. Pärast läksin aastaks keraamikaosakonda vahetusõpilaseks. Selle aja jooksul tegin ka ise portselanserviisi ja lisaks katsetasin läbi portselanmaali, mis käib glasuuri peale. Tegelikult minu taldrikud tulevadki kõige paremad glasuurialust ja -pealset maali kombineerides. Lisaks avastasin selle, et kunst mõjub taldrikul hoopis teisiti kui lõuendil. Minu loodud taldrikud ei ole tarbekunst vaid ikka sama kunst, mis lõuendil. Ja hoopis tarbitav kunst, see tähendab, et nende pealt võib süüa ja neid võib nõudepesumasinas pesta. Oma viimasel näitusel Helsingis, saidki külalised avamisel kunstipealt süüa.
Sul on käimas näitus Soomes – mis on näituse idee ja kuidas sinu looming sinna jõudis?
Näituse teema on „Queens of Chaos“ ja eks see peategelane olen ikka mina ise. Muidugi on see kõik üks mäng ja ma lihtsalt lõbustan ennast nende piltide tegemisel, aga samas ma analüüsin pidevalt oma elu ja lapsepõlve. Selle näitusega oligi nii, et kui ma seda 2,5 aastat tagasi planeerima hakkasin, mõtisklesin kohe lapsepõlve ja Soome TV peale. Seal jooksid seriaalid ja eelkõige reklaamid, mis mina, väikese lapsena, nagu käsn enda sisse tõmbasin ja justkui enda identiteedi osaks tegin. „Queens of Chaos“ ongi eelkõige elustiili maaniline paroodia.
Millistel näitustel on sinu teosed veel olnud esindatud?
Mul on olnud kokku 8 isikunäitust ja palju ühisnäituseid. Minu keraamikat saab praegu osta KUMU poest ja TEKE keraamikast, põlled ja pajalapid on müügil Tallinn Design House’is ja Levi Disainipoes Solarise keskuses. 21. detsembril on avatud minu galerii, mille kohta saab täpsemat infot leida Facebookis.
Helsingis esitletava Katrin Valgemäe näituse kuraator Ramiro Camelo soovitab Valgemäe lõuenditele hoolikamalt vaadata. Ta on näituse kirjelduseks sõnanud: „Mind köitis Valgemäe maalide juures algusest peale see, et need on teostatud sihilikult toretseva maneeriga, mis muudab tema stiili pisut kapriisseks ja omapäraseks. Seda tehes loob ta veidralt õndsa visuaalse meeleolu. Pean rõhutama, et ärge võtke tema maale nominalväärtusega, Valgemäe pildiline maneer on tegelikult nii kõrgelt kvalifitseeritud kui ka tehniliselt targem, kui esmapilgul võib tunduda.” Näituse täpsema infoga on võimalik tutvuda SIIN.
Märkimisväärse osa Soome näitusest moodustabki õhtusöögilaud, mis kutsub osa saama, olgu see siis tõeline või kujuteldav.
Loomeinkubaatori 24-kuulise programmi lõpetab novembris Mari-Ann Lumeste ettevõte Korrastuskunst, kes on Eesti esimene KonMari konsultant. Mari-Ann jagas oma kogemus teenusettevõtte loomisest, turul teadlikkuse kasvatamisest ja telesaatest “Kord majja.”
Mari-Ann Lumeste, Korrastukunst
Millega sinu ettevõte tegeleb?
Mina olen Eesti esimene KonMari konsultant ja professionaalne organiseerija. Korrastuskunstiga aitan kõikidel teistelgi endale läbi KonMari korrastusmeetodi ja organiseerituse lihtsama, parema ja mugavama elu luua.
Milliseid erinevaid teenuseid pakud?
Viin läbi meeskonnakoolitusi, kus tutvustan KonMari meetodit ja räägin, miks on organiseeritus nii oluline. See, et oleme siis produktiivsemad, hoiame aega kokku ja see parandab meie und ja tervist, on alles algus! Soovijad saavad osaleda ka minu põhjalikul Korrastuskunsti Meistriklassi online kursusel või kutsuda mind endale külla eraviisilisele KonMari korrastussessioonile.
Lisaks on Korrastuskunstil e-pood, mis müüb purke, karpe, riidepuid ja silte – ehk siis kõiki kõige paremaid ja hoolega valitud tooteid organiseerimiseks.
Milline on sinu enda taust? Kust sai algust huvi luua oma teenusettevõte?
Mina olen tegelikult rahvusvahelise korporatsiooni ja kommertsõiguse magistrikraadiga jurist. Kuigi mu eelmine töö oli huvitav, siis pikalt kripeldas sees tunne, et see elulaad ei ole ikkagi mulle. Soovin elada oma reeglite järgi ja omas tempos ja teha midagi, millega saan otseselt inimeste elu paremaks teha, midagi, mille tulemust näen kohe.
Otsisin ennast ja seda oma asja tegelikult päris pikalt, kuniks täiesti juhuslikult, Netflixist seriaali „Tidying Up With Marie Kondo“ vaadates sattusin täiesti vaimustusse. KonMaritasin oma kodu ja elu ära ja rääkisin meetodist kõigile, kes ainult kuulata jaksasid. Täiesti juhuslikult avastasin siis, et seda asja saab ka täitsa tööna teha ja USAs ning UKs on tegu väga popika ärisuunaga.
Mis teeb KonMari meetodi teistest korrastamise meetoditest erinevaks?
KonMari meetod tähendab seda, et jätame oma ellu alles ainult asjad, mis valmistavad meile rõõmu. See on täitsa teistmoodi lähenemine. Alustame asjadest aga tegelikult saab nii üle vaadatud ja ümber korraldatud meie kogu elu(laad). See mõtteviis kandub üle tegelikult ka igasse muusse eluaspekti. See, et kapikesed ja sahtlid on korras, ei ole mitte lõpp-eesmärk, vaid üks lisaboonustest.
Mis sulle endale selle ettevõtte tegemiste juures kõige rohkem rõõmu valmistab?
Mitmekülgsus – tegelen nii paljude erinevate asjadega, et igav ei hakka kunagi. Palju enesearengut ja õppimist. Pole parimat tunnet kui see, kui näen, et olen inimestele tõesti abiks ja saan aidata kellegi elu paremuse poole muuta. Lisaboonus on muidugi ka see, et saan oma aega ise planeerida ja tööd teha vajadusel näiteks ka Brasiilias või Sri Lankal.
Hiljuti osalesid ka täitsa oma telesaates „KORD MAJJA“. Kuidas selleni jõudsid? Kas on tulemas veel uusi osasid?
Tõesti, suvel helistati mulle ja pakuti, kas sooviksin hakata tegema telesaadet „KORD MAJJA“ ja lausa Kanal2 ja prime-timel 20.30 kolmapäeva õhtul. Natukene mõtlesin aga sain aru, et see on vist asi, mille pean ära tegema. Esmalt filmisime 2 piloot-episoodi aga on lootust, et uuel aastal tulevad uued osad. Filmimine oli väga tore, kuigi ka pingeline protsess ja pean tunnistama, et ennast telekast vaadata ei ole mitte mugav. Aga jällegi väga tore ja huvitav projekt!
Millised on sinu kõige levinumad kliendid?
Enamasti on kliendid mingite eluliste muutuste lävel – kolimas, kolinud, mõni pereliige on välja kolinud vms. Suurim osa kliente on kindlasti noored lastega pered.
Kas on olnud mõni meeldejääv tagasiside kliendilt?
Üsna alguses, kui oma tegevusega alustasin, saatis üks klient mulle peale online koolitusel osalemist kuskil A4 pikkuse tänukirja. Sellest kirjast olen siiamaani liigutatud.
Mis on olnud siiani suurim väljakutse?
Suurim väljakutse oli ehk alustamine. Eestis on tegu täiesti ainulaadse teenusetüübi ja valdkonnaga. Esmalt läks ja nüüdki läheb võrdlemisi palju aega lihtsalt turu harimisele ja selgitamisele, millega ma tegelen ja miks see oluline on.
Tahaksin väga tänada oma konsultanti Monikat, kes selle kahe aasta jooksul alati kätt pulsil hoidnud. Olen selle kahe aasta ja mentorite abil saanud kindlasti enesekindlamaks ja Korrastuskunst on asunud enesekindlamalt oma sammu käima.
Ärni Blum, endise nimega NirgiWabrik, bränd disainib ja toodab eriilmelisi kudumeid. Uurisime Loomeinkubaatori programmis osaleva ettevõtte asutaja, Johanna Paiste käest, kuidas sai bränd alguse ja mis on uue brändinime sünnilugu.
Brändi asutaja Johanna Paiste
Milline on sinu enda taust? Kust sai alguse huvi kudumite vastu?
Käsitöö ja kudumise vastu on kirg olnud juba lapsest saati, seda suuresti tänu oma emale. Lähedastele ja tuttavatele kudusin mütse ning salle juba kooliajal. Käsitöö, konstrueerimise ja rõivadisaini vallas mul otsest kooliharidust tegelikult ette näidata ei ole. Hariduselt olen hoopis meditsiiniõde.
Kuidas otsustasid oma brändiga alustada?
Nagu juba mainisin, siis lähedastele ja tuttavatele kudusin juba kooliajal. Ühel hetkel hakkasid minu kudumite vastu huvi tundma ka võõrad inimesed ning siis otsustasin enda hobile teha sotsiaalmeedia konto. Toredal viisil huvilisi jagus. Kui sündis minu teine tütar, mõistsin, et ei saa enam üksinda kõigega hakkama. Leidsin abiks oma esimese kuduja, üsna pea tuli ka teine kuduja, siis esimene edasimüüja ja niimoodi see lumepall veerema hakkas.
NirgiWabrikust on saanud Ärni Blum – kuidas ja miks tulid välja uue nimega?
Alates 2017. aastast tegutsesime NirgiWabriku nime all. Tegu oli algselt minu pisikese mütsikudumise hobiga, millest sõbrannade tungival soovitusel sündis NirgiWabrik. NirgiWabriku nimi kujunes minu neiupõlvenimest Nirk ning suurest kudumispisikust, mis vuhistas kudumeid kui vabrik.
Algselt oli tegu minu isikliku hobikorras nokitsemisega, aga tänaseks on saanud ettevõttest minu südameasi. Tegu ei ole pelgalt enam hobiga. Oleme suuremaks kasvanud ja laienenud, põhirõhk on mütsidelt suundunud rõivastele, meil on töötajad, edasimüüjad, püsiklientuur. Ühel hetkel tundsime, et oleme NirgiWabriku kingadest välja kasvanud ja aeg on edasi liikuda.
Ärni Blum oli minu kalli vanaisa nimi sündides, enne eestistamist. Ärni oli üks ütlemata šikk ja muhe, kaabu, punase kikilipsuga, sametist indigosinises rätsepaülikonnas kunstilembeline härrasmees, kes hindas loomingut, käsitööd, detaile, kvaliteeti, ilu, ajatut klassikat. Tundsin juba väikesena, et meil on vanaisaga üks hingamine ning olen temalt pärinud nii mõndagi. Pealekauba tuleneb minu käsitöölembus vanaisa suguvõsast – nimelt töötas minu vanavanaema kodumajanduskoolis käsitööõpetajana. Lisaks tundus vanaisa sünninimi mulle nii põnevana, et kasutasin lapsena kunstitunnis Ärni Blumi enda pseudonüümina. Seega, mis saaks veel parem nimi olla minu uuenenud brändile kui mitte ÄRNI BLUM?
Mis on Ärni Blumi brändile iseloomulik?
Meie kudumid on kootud hoole ja armastusega nobedate Saare naiste poolt ja need valmivad peamiselt tellimuse peale. See teeb ooteaja küll veidi pikemaks, kuid kudumi kindlasti erilisemaks. Meie tooted valmivad nii käsitsi varrastel kui ka hobikudujatele mõeldud käsikudumismasinal. Koome kudumid otse lõikesse, mistõttu saame öelda, et meie tooted on valminud nullkulu printsiibil. Paneme tugevalt rõhku jätkusuutlikkusele ja kasutame vaid orgaanilisi ning sertifitseeritud materjale. Kudumeid disainides on meie põhilisteks märksõnadeks kvaliteet, luksus, detailid, ajatu klassika ja kõige olulisem – mugavus. Meie kudumitega kogevad inimesed ideaalset kombinatsiooni stiilist, mugavusest, teadlikust moest ja paremast homsest!
Milliseid materjale kasutad?
Me ei kasuta ühte kindlat materjali. Mulle meeldib mängida erinevate lõngadega ning neid kokku segada. Olenevalt inspiratsioonist tellin toodete jaoks tihti täiesti erinevaid ja uusi lõngu, aga ka laojääke. Kuid meie lemmikuteks on extra fine meriinovill Itaaliast ning esmaklassiline siidmohäär Jaapanist. Olenevalt toodetest kasutame ka alpakavilla, puuvilla, kašmiiri, lambavilla. Kõik meie lõngad on hoolikalt valitud ning sertifitseeritud.
Milline on ühe kudumi valmimise protsess – käsitsi kudumine ja masinkudumine? Kus sinu kudumid täna valmivad?
Kõigepealt tuleb inspiratsioon, kritseldan ideed raamatusse. Siis mõtlen millisest materjalist antud kudum võiks olla. Edasi koome proovilapid, tihti võib tulla üllatus ja antud ideed ei annagi sellisena rakendada kui soovisin, kuna materjal ei hoia piisavalt hästi, masin ei koo antud kude sellise lõngaga jne. Siis proovime veel ja veel erinevate lõngade ning mustritega. Ühesõnaga, alguses on katsetamise aeg päris pikk protsess. Kui valminud on ideaalne proovilapp, siis mõõdame pikkuse, laiuse, loeme üle silmused ja read ning arvutame kõik ümber valmivaks kudumiks. Edasi hakkame kuduma kas siis käsitsi või masinal. Koome kõik tooted lõikesse. See tähendab et me ei koo valmis kangast ning hiljem ei lõika sealt lõiget välja. Kui tükid on valmis, silmame need kokku, õmbleme sildid, pressime aurutiga. Olenevalt tootest peseme ka kudumi enne müüki läbi, et tema tõeliselt pehme olemus välja tuleks. Käsitsi koome koduselt diivanil teleka ees mõnuledes, kas siis Tallinnas või Kuressaares. Käsikudumismasinaga tooted valmivad meie Kuressaares asuvas pisikeses kontoris.
Kust saad inspiratsiooni uute disainide jaoks? Kas mõni mudel on sündinud ka kliendi soovist?
Kuna olen tõeline kudumite sõltlane, siis üldiselt tekib mul soov endale midagi luua. Inspireeritud olen väga erinevalt kas kudumikoest, lõikest, värvist, materjalist, loodusest, inimestest, välismaahõngust.
Jah, tõepoolest, mõned tooted on sündinud ka klientide soovil. Aeg-ajalt üritan ikka vastu tulla ka eritellimustele ja nii on meil sündinud nii mõnigi uus ja populaarne toode.
Kas tunned ennast pigem ettevõtja või disainerina?
Nii üht kui teist. Suureks kireks on uute kudumite välja mõtlemine ja valmistamine. Kuid igapäevaelus tunnen end pigem ettevõtjana. Naudin väikeettevõtjana hunt kriimsilm olemist. Disain on vaid väike osa kõigest sellest.
Milline on täna kõige populaarsem toode? Milline on sinu enda lemmik?
Kõige populaarsemad on kindlasti Alpaka mütsid ning Lu kardiganid. Mulle endale on läbi aegade kõige südamelähedasem vist ikkagi laste Maša müts. Nostalgiline, armas, pehme – täielik komplimendimagnet. Olen seda ka täiskasvanutele müünud 🙂
Lu kardigan
Laste Maša müts
Lisaks soojadele kudumitele leiab sinu tootevalikust ka suvisemaid kollektsioone?
Meie klient on peamiselt 30+ vanuses naine, kes peab lugu ajatust disainist, käsitööst, kvaliteedist, luksusest ja eelkõige mugavusest. Keegi, kes hoolib jätkusuutlikkusest ja paremast homsest. Kindlasti oleme jõudnud paljude klientideni tänu oma kallitele edasimüüjatele. Ise oleme kõige aktiivsemad Instagramis ning paljud uued kliendid on jõudnud meieni ka läbi soovituste.
Kas on olnud mõni meeldejääv tagasiside kliendilt?
Tead, siinkohal ma ei oska välja tuua ühte näidet. Pean mainima, et Eesti inimesed on mind väga positiivselt üllatanud. Kuulen pidevalt, kuidas eestlaselt tagasiside saamine on pea võimatu ja kui üldse midagi saab, siis vaid negatiivset. Olen isiklikult üsna laisk tagasiside küsija, kuid ikka ja jälle kirjutavad mulle kliendid omal soovil kui õnnelikud ja rahul nad meie kudumite üle on. Kuidas meie kudumid panevad neil silmad särama ja komplimendid on garanteeritud tulema. Selline vabatahtlik tagasiside teeb südame lihtsalt niivõrd soojaks.
Mis on olnud siiani suurim väljakutse?
Võib-olla suurimaks väljakutseks pean aastaringset jätkusuutlikust. Kudumid on üldiselt hooaja toode ja isegi kui teeme suviseid kudumeid, ei anna nende käivet võrrelda talviste mütside ja kampsunite müügiga.
Mis on olnud suurim õnnestumine?
Pean üheks suureks õnnestumiseks seda, et meie tegemisi on niivõrd soojalt vastu võetud. Et meil jagub kliente, kellele meie kudumid meeldivad ja et mul lastakse tegeleda sellega, mida armastan. Muidugi pean suureks õnnestumiseks ka seda, et olen leidnud endale ustavad kudujad, kelleta ma ei saaks olla täna seal, kus olen. Uhkeks teeb ka fakt, et meil on tänaseks mitu edasimüüjat, töötav e-pood, pisikene kontor ning muidugi mis peamine, ustav püsiklientuur.
Kus näed brändi 5 aasta pärast? Millised on tulevikuplaanid?
Unistan enda isiklikust poekesest ning sooviksin väga tegelema hakata ekspordiga.
Kuidas on Loomeinkubaatoris läinud?
Ma ei ole õppinud ei ettevõtlust ega midagi sellega seonduvat ja tunnen, et Loomeinkubaator on mulle olnud tõesti suureks abiks. Olen saanud osaleda paljudel huvitavatel ja kasulikel koolitustel, lisaks saanud põnevat infot valdkonnas toimuva kohta, milleni ma ise ei oleks kuidagi osanud jõuda. Samuti olen tutvunud toredate uute inimestega, kellega oleme jaganud kogemusi, rõõme ja muresid. Ühesõnaga, ma olen äärmiselt rahul oma veedetud ajaga Loomeinkubaatoris!
Loomeinkubaatori programmis osaleb ettevõte Vintage Visual, mille eesmärk on tutvustada analoogfotograafiat ning teha see kättesaadavamaks laiemale publikule. Ettevõtte asutaja Arno Peever jagas ettevõtte loomise lugu ning samuti kõige uuemat toodet – AGO Film Protsessorit.
Millega ettevõte Vinatge Visual tegeleb?
Vintage Visual eesmärk on tutvustada analoogfotograafiat inimestele ning teha seda kättesaadavamaks. Viimased kaks aastat oleme arendanud elektroonilist seadet nimega AGO Filmi Protsessor. AGO eesmärk on pakkuda analoogfotograafidele seade, mis on soodne ja lihtsustab märgatavalt ilmutusprotsessi neile, kes teevad seda kodus.
Kuidas sellele ideele tulid?
Idee sai alguse umbes viis aastat tagasi, kui ma võtsin analoogkaamera kaasa ja sõitsin Austraaliasse rändama. Seal viibitud pooleteise aasta jooksul, jäädvustades enda erinevaid hetki filmilindile, tõmbas see mind aina rohkem analoogfotograafia poole. Tagasi koju tulles oli mul vaja lõpetada magistriõpingud ja kirjutada TTÜ/EKA Disain ja Tehnoloogia Tulevik õppekaval lõputöö. See oli suurepärane võimalus kokku viia enda hobi – soov lahendada analoogfotograafia kogukonna probleeme ning saada magistrikraad.
Milline on sinu varasem taust?
Haridusel olen masinaehitus insener ja disainer. Tööalaselt olen dekaadi jooksul disaininud erinevaid seadmeid enamasti rasketööstusele – metallkonstruktsioonidest kuni juhtimissüsteemideni. Samuti olen tegelenud usinalt motospordiga ning reisimisega erinevates maailma nurkades, kus avaldub minu pildistamiskirg ka vast kõige rohkem.
Mida AGO Filmi Protsessor täpsemalt võimaldab teha?
AGO on tööriist, mis hõlbustab filmi ilmutusprotsessi kodukasutajatele. Tavapäraselt kodustes tingimustes tehakse seda käsitsi, mis on ajamahukas, kohati raskesti teostatav ning nõuab sellega alustades teadmisi erinevatest nüanssidest. AGO eesmärk on anda fotograafidele tööriist mis suurel määral automatiseerib selle protsessi, ehk muudab ilmutamise vähem ajamahukaks ning tagab ilmutuskvaliteedi olenemata filmi tüübist.
Kuidas sinu toode konkurentidest erineb?
AGO sarnaneb oma olemuselt turul 10 korda kallimate ning mõõtmetelt suuremate ilmutusprotsessoritega. Et seda saavutada, ühildub AGO maailma populaarseima Patersoni ilmutustankiga, mis on juba paljudel kodus olemas. Ning AGO sisaldab innovaatilist aja kompenseerimise funktsiooni. Kui konkurentide tooted tekivad ühtlase temperatuuriga keskkonnas kasutades suurt veemahutit, siis AGO kasutab sama eesmärgi täitmiseks temperatuuri sensorit ja algoritmi, mis juhib protsessi aega. Kokkuvõttes need kaks eripära võimaldavad teha seadme, mis sobib hinnalt ja mahult märkimisväärselt suuremale hulgale inimestest.
Oled välja tulemas ka ühisrahastuskampaaniaga. Millal see täpselt välja tulemas on ja kas saad juba selle kohta lähemalt rääkida?
Täpselt nii, senine tagasiside erinevalt osapooltelt on olnud päris positiivne. Ehk on tekkinud arusaam, et toode on miski, mida inimesed soovivad ja omab potentsiaali ülemaailmseks läbilöögiks. Hetkel töötan selle nimel, et leida turundusinimesi, kellega teha ühisrahastuskampaania IndieGoGo platvormil oktoobris 2023.
Kui populaarne on täna analoogfotograafia? Ja miks sellega tegeletakse?
Alates 2015. aastast on analoogfotograafia taas tõusuteel, kasvades 5-10% aastas. Mitte ainult vanema põlvkonna fotograafid ei tule tagasi, vaid ka uus põlvkond on avastanud selle kui huvitava alternatiivi digifotograafiale. Erinevate uuringute põhjal tegeleb sellega vähegi tõsisemal määral umbkaudu 900 000 inimest üle maailma.
Põhjuseid on mitmeid, miks sellega tegeletakse. Esmalt analoogfoto näeb kohe hea välja peale pildistamist, ehk ei vaja üldiselt väga järeltöötlus. Tuleb vaid valida film, mis endale meeldib. Aga põhiline, miks inimestele meeldib analoogfotograafia, on kogu see protsess ise. Kuna iga kaader on arvel, siis paneb see tõsisemalt vaatama, kas see mida sa pildistad on seda väärt. Seeläbi loob see suurema kontakti subjektiga ning kokkuvõttes parema tulemuse, mille üle rõõmu tunda. Samuti tekib põnev ootusärevus – mis nendest piltidest välja tuleb peale ilmutamist. Üldiselt peidab analoogfotograafia endas mitmeid avastamise võimalusi: erinevad kaamerad ja formaadid, tehnikad mida kasutada või võimalus võtta enda negatiivid ja suurendada neid fotopaberile punase valgusega ruumis(pimikus) nagu kunagi tehti.
Millised on eesmärgid tulevikuks?
Vintage Visual’i eesmärk on lähitulevikus tulla edukalt turule AGO’ga ning kasvatada müüki Euroopa ning USA turul. Pikemas perspektiivis on eesmärk lahendada suurem filmiilmutuse probleem, s.t et jääks inimestel võimalus tegeleda analoogfotograafiaga ka kümne ja kahekümne aasta pärast.
Mis on olnud ettevõtte puhul suurim väljakutse?
Väljakutseid on olnud erinevaid. Suuremad on seotud rahastamisega ning inimestega.
Päris keeruline on leida üles need õiged inimesed, kes n.ö ostavad ära selle idee ja seavad selle ka enda eesmärgiks. Samuti tuleb olla kannatlik, sest asjad ei juhtu üleöö. Aga kui sihikindlalt tööd teha eesmärgi nimel, siis elu on näidanud, et ka vähe optimistlikumad plaanid mingil kujul lähevad täide.
Loomeinkubaator on mitmel puhul õpetlik olnud ja tulnud abiks erinevate keeruliste olukordade lahendamisel. Asjaolu, et saad enda konsultandiga nõu pidada ja vajadusel mentoreid kaasata on olnud väga kasulik.
Loomeinkubaatori 24-kuulise programmi on lõpetanud Erika Sõstra, kes pakub omanimelise brändi alt elustiiliteenuseid: reisi- ja personaalassistenditeenuseid eraklientidele ja äriklientidele. Teenus, mis hõlmab mitmeid eri valdkondi, millega inimese elu igapäevaselt seotud on ning kellel jääb puudu ajast. Uurisime, kuidas Erika sellise teenuse idee peale tuli ja mida tähendab luksuskliendile teenuste pakkumine?
Milline on Sinu taust ja kuidas sa selle teenuse juurde jõudsid?
Olen olnud pikalt seotud turismisektoriga ja seda just luksusturismi valdkonnas. Pandeemia ajal reisida ei saanud ning siis oli vaja midagi välja mõelda. Eelnevalt olen ettevõtetes teinud ka administratiivsed tegevusi, ürituste korraldamist ning muid asjaajamisi. Tegelikult on administratiivset osa ka klientidele reiside ja sündmuste korraldamisel üsnagi palju. Iga reis ja sündmus on erineva eesmärgiga ning sellest tulenevalt ka vajaduspõhised korraldusteenused – sünnipäevad, kingitused, elamusekskursioonid, gurmeereisid jne. Samuti sai juba reisiklientidele lahendatud lisaks muid elulisi teemasid – lapsehoidjad, koduabilised, arstiajad – kõike seda, mida peredes igapäevaselt korraldada vaja oli.
Sealt sai alguse mõte hakata seda teenust pakkuma omaette teenusena – personaalassistendi teenusena, mis sellel hetkel tundus Eesti turul täielikult puudu olevat. Selle valdkonna rahvusvaheliste teenusepakkujatega olin varasemalt kokku puutunud väljaspool Eestit. Nüüdseks, peale pandeemiat, on personaalassistenditeenus täienenud reisiteenusega ning nimetuski teenusel elustiiliteenused.
Kuidas omandasid vajalikud oskused ja teadmised sellise teenuse pakkumiseks?
Enne kui teenusega turule tulin, siis kõigepealt lugesin väga palju selle valdkonna kohta. Mismoodi ja kellele seda pakutakse mujal maailmas, mida üldse pakutakse, milline on klientide tagasiside, mida kirjutab ajakirjandus ja meedia, kuidas seda kommunikeeritakse. Seda eeltööd tegin ma hästi palju ja mitte ainult seetõttu, et aru saada teenuse meie turule sobivusest, vaid tunnetamiseks, kas see teenus on üldse sobiv minu ja minu pere elukorraldusega. Olen väga tänulik oma abikaasale ja tütrele, kes on olnud selle idee suured toetajad. Ja oma õele, kelle tugi ning põhjalikkus sotsiaalmeedia valdkonnas on äärmiselt tänuväärne.
Mida rohkem ma valdkonnaga tutvusin, siis seda rohkem hakkasin ma seda teemat päriselt tunnetama. Sain aru, et see kõik sobib väga hästi minu persooniga – kombinatsioon erinevatest teenustest ja valdkondadest, mis ei lase rutiinil tekkida ning mis samuti oluline – arendab ka mind isiksusena. Sain ka aru sellest, et need on teenused, mida inimene päriselt oma elus vajab ning tarbib ja mille jaoks tegelikult me kulutame ja investeerime väga, väga palju aega.
Kuid ega see õppeprotsess ei lõpe – ei ole nii nagu kooli või kursusega, et on algus ja lõpp. On küll algus ja lõpp, aga sellisel juhul tähendab lõpp tegevuse lõpetamist. Muus osas on selles teenuses enese täiendamine ja õppimine elukestev ja toimub klientidega koos. Püüan hoida ennast kursis, mida teevad sama valdkonna teenusepakkujad üle maailma. Olen nendega kohtunud ja püüan ka edaspidi kohtuda erinevatel üritustel. On olemas ka erinevad online kursused, mis toetavad ning arendavad maailmavaadet selles valdkonnas – kuidas võiks see teenus edasi areneda, mida tänane klient vajab ja millised on tegelikult need ootused, kuidas teda peaks teenindama.
Erinevates kultuurides ja erinevates riikides on see vägagi erinev – sellepärast et kliendi iseloom ja persoon juba kultuurilises taustas on väga-väga erinev ja üks-ühele see igal pool samamoodi ei saa olla. Aga siis tulebki need teadmised oma ettevõtte jaoks kohandada- vastavalt igale kliendile ja pakutavale teenusele.
Mida luksus Sinu enda jaoks tähendab?
Olles hõivatud erinevate asjadega, siis luksus tähendabki minu jaoks täpselt sedasama, mis on minu ettevõtte slogan: Rohkem Aega.
Aeg on see, mida me poest juurde ei osta ja aeg iseendale peegeldub tihtipeale ka enda tervises ja meie suhete tervises meie lähedastega, perega. Aeg on luksus ja selle maksimaalne võimalik õigesti kasutamine loob meile väärtust, mille mõistmiseni jõuame me ükskord kõik – kes varem, kes hiljem. Kuid varem on reeglina tervislikum
Mis on Sinu teenuse puhul kõige olulisem?
Olles selle teenusega olnud turul juba üle kahe aasta, siis kõige olulisem on kliendi mõistmine, diskreetsus, konfidentsiaalsus ja operatiivsus. On kliente, kes vajavad 24/7 olemasolu ja selleks on meil olemas liikmelisusel põhinev teenus. See tähendabki seda, et kliendi kõnele või sõnumile vastatakse kiireloomuliste olukordade puhul ka kell 12 südaöösel või kell 5 varahommikul. Mul ei ole telefonil vaikset režiimi – telefon heliseb, piiksub kogu aeg.
Sellist asja ei saa ma endale lubada, et kaheks päevaks panen e-mailile automaatse teate. Telefon on alati juures ja priority liikmelisuse klientidele ma alati vastan või siis äärmisel juhul helistan tagasi. See nüanss on minu hinnangul premium kliendile reisi- ja personaalassistenditeenust pakkudes väga oluline.
Teiseks on arusaam, et see teenus ei ole kunagi valmis. Ehk teenus areneb ja muutub eluliselt kogu aeg vastavalt turu nõudlusele. On oluline olla avatud erinevatele mõtetele ja ideedele, mida näed ja kuuled. Mitte ainult siis, kui klient sinu poole pöördub, vaid ka siis, kui lihtsalt inimestega suhtled. Kõike ei pea kohe enda teenusesse sisse tooma, vaid lihtsalt tulevikuks talletada on ka hea. Vastavalt sellele võib tegelikult teenusest saada hoopis midagi muud, kui algselt planeeritud – ehk siis klient ongi ju tegelikult teenuse parim arendaja.
Koostöö ja selle võimaluse nägemine on oluline. Ei tasu karta koostöövõimalusi, kus justkui keegi teine teeb sama asja. Võibki ju tegevuse nimeliselt olla, et tuttav või sõber teeb sama valdkonda ja teenust, kuid kuna persoonidena ollakse erinevad, siis tegelikult on tegemist täiesti erineva teenusega ja brändiga. Hea toimiv näide selles küsimuses on meil täiesti olemas: Embassy of Fashion – mitu väga professionaalset ja imelist disainerit, kõik oma brändiga, aga toimetavad koos, toetades üksteist. Mina alati imetlen nende kooslust ja toetust üksteisele!
Millise väljakutsete või sooviga täna kliendid Sinu poole peamiselt pöörduvad?
Tänane meedia pakub erinevates vormides hästi palju infot – kui midagi otsid, siis leiad palju infot, teenusepakkujaid, korraldajaid, kohti. Seda on väga palju ja selle põhjal on raske otsustada mis oleks sobivaim. Minu poole pöördutaksegi, et seda otsimisele ja niiöelda surfamisele kulutatud aega kokku hoida. Klient küll maksab minule minu aja eest, aga tegelikult hoiab ta oluliselt rohkem kokku enda aega ja raha. Näiteks reisi planeerides info otsimine – leida hotelle, lennuühendusi, transporditeenuse pakkujaid, restorane, kuhu minna, mida teha, või üldse mingite tegevuste ideid – see võtab tegelikult väga palju aega. Ja selles infokülluses ei suudagi otsustada, mis võiks päriselt hea olla.
Ühel kliendil, kes Eestis ise püsivalt ei viibi, aitasin suvila kerge uuenduse teha. Sellisel juhul on ju samuti erinevaid teenusepakkujaid, kellega suhelda – alates ehitusprügi ära viimisest kuni seinade ja põranda puhastamise või haljastamisteenuseni. Sobivate teenusepakkujate leidmiseks läheb arvestatav ajakulu.
On olnud mitmeid väiksemat sorti eraüritusi. Lisaks reisiteemadele, on see tegelikult üks mu lemmikteema. Selles on samuti loomingulist poolt, kuid samas palju asjaajamist ning nõudlikkuse ja detailide taga ajamist. Võib ju tunduda lihtne tellida catering, kuid tegelikkuses sobivat ja premium tasemel cateringi leida on väga keeruline, kui mitte ütelda võimatu.
Ja siin seisabki klient olukorra ees, kus tunneb, et tema jaoks iga olulise detaili läbi käimine cateringi või muu teenuse pakkujaga, võib tunduda teenuse pakkujale tüütu ja ebaoluline. Pigem minnakse ikka seda teed, et pakutakse keskmist teenuse ja teeninduse taset. Tihti jääb see ka selle taha, et puudub teadmine ja kogemus päris premium ja luksuskliendiga töötamisel. Siin tulengi mina appi ja olen kliendi jaoks inimene, kes seisab selle eest, et saada päriselt selline teenus, mida soovitakse – olgu see siis toitude väljanägemine, teenindajate kehahoiak, kontsade kõrgus või huulepulga, küünelaki värvus või pluusi nööbid! Kui klient seda soovib, siis minu jaoks on see piisav, et seda selliselt korraldada.
Lisaks pakun ka ürituse koordineerimise teenust, ehk kui kliendil on ise juba kõik teenused kokku lepitud ja tellitud, siis olen üritusel kohal ja hoolitsen selle eest, et kõik ka päriselt selliselt toimib nagu oli tellitud. Vajadusel lahendan jooksvalt tekkinud olukordi ja abistan külalisi. Klient aga saab täiesti rahulikult nautida aega oma külalistega!
Kas premium kliendid otsivad reiside puhul pigem luksust või kogemust?
Pigem otsitakse seda kahte ühes, aga väga erinevas mõistes. Luksus võib olla väga väike asi, lihtne majutus lihtsas kohas, aga teisest küljest võib see olla täis kulda, karda ja kõike seda. See on väga personaalne. Vastavalt inimese persoonile on luksuse mõiste erinev ja ma nimetaks seda pigem personaalseks luksuseks.
Üks ühine joon on hetkel autentne reisisihtkoht – ehk sihtkoht kus sõbrad, tuttavad pole veel käinud. Praegu tegelen näiteks Saudi Araabia reisikava kokku panemisega – sihtkoht, mis avas ennast turistidele vaid mõned aastad tagasi.
Milline on Sinu tänaste klientide profiil?
Reeglina on ta ettevõtja või ennast mitmete tegevustega sidunud inimene. Ta on hõivatud erinevate kohustuste või rõõmudega. Ta ei soovi oma aega panna igapäevaste asjaajamistele. Kõikidel tegevustel, millega ta on hõivatud, on mingisugune administratiivne või korralduslik pool, millega tuleks tegeleda ja kokkuvõttes kuluks sellele arvestatav osa tema ajast.
Teine pool on klient, kes ise ei asu Eestis, aga ta on kuidagi seotud Eestiga. Neil on lihtsam, kui mina siin teatud asju nende peredele või ettevõtmistele korraldan, kui ise pidevalt Eestisse reisida – ma olen neile siin silmad, kõrvad ja käed.
Kolmas klient on rahvusvaheline klient, kellele osutan peamiselt reisikorralduslikke teenuseid
Kas klient pigem küsib ise abi erinevate küsimustega või pakud ka ise välja?
See tuleb enamasti välja suhtluses kliendiga ja oleneb väga paljuski sellest, mis parasjagu kliendi elus või ettevõtmistes toimub. On oluline klienti kuulata ja ennast ise pakkuda. Kuid oluline on seda teha kliendile sobivas vormis, viisil või kanali kaudu. Me küll arvame, et inimesed oskavad küsida ja reeglina nad oskavad, aga kui nende mõtetes on nii palju muid asju, siis nad lihtsalt ei tule selle peale.
Mina julgustan igal juhul kõiki ettevõtjaid, eriti alustavaid ettevõtjaid, ennast ise tutvustama ja teenuseid välja pakkuma. Tuleb olla julge ja tulla arvuti tagant välja päris maailma suhtlema. See on uskumatu, kui palju infot ja mitte ainult infot, aga kui palju seda positiivset energiat ja mõtlemapanevat sisendit sa saad tegelikult sellistest päriselt inimestega suhtlemistest! See suhtlus on suur väärtus omaette! Oluline on tarbida ka ise teenuseid, mida sa kliendile pakuks. Muidu ei ole ju tegelikult võimalik päriselt mõista, mida kliendile pakkuda. Mitte kõikidele klientidele ei sobi sama lahendus, teenus või toode. Kuigi küsimus või olukord on justkui sama. Sellepärast ma püüangi reisida ja tutvuda erinevate hotellidega, külastan restorane, kontserte, ostan mingeid kingitusi endale ja oma perele ning sõpradele. Ma teen teadlikult neid valikud, et saaksin rohkem teada toodetest ja teenustest, mida ma saaksin ja võiksin oma ettevõtluses kasutada. Mida tasub kindlasti meeles pidada – isiklik kogemus on väga oluline kogemus ja seda usaldatakse.
Ka minu kliendid jõuavad reeglina minuni läbi soovituste – keegi on minu teenust proovinud, talle on see sobinud ja siis ta soovitab edasi. See on väärtus, mis ületab googeldamise – me usaldame seda inimest, keda me tunneme.
Kas Sul on täna pigem korduvad ja pikaajalised kliendid?
On uusi kliente, on pikaajalisi kliente ja on selliseid kliente, kes on perioodilised – mingil ajal nad vajavad teenuseid intensiivsemalt, siis ei vaja üldse ja siis jälle vajavad mingis osas. Üldkokkuvõttena võib öelda, et klientide aktiivsus vastab täitsa nende elurütmile ja ma tegelikult juba enam-vähem tean, et nii hakkabki selle teenuse puhul olema. Aga on ka kliente, kes vajavad täiesti igakuiselt ja iganädalaselt teenust.
Milline on Eesti teeninduskulutuur?
On kohati head teenindust, üliharva väga head teenindust, aga seda on vähe. Enamus teenindustase on keskpärane või siis lausa kehva, hoolimatu. Ehk siis tegelikult ei teata ning kohati lausa ei tahetagi aru saada kliendikesksest teenindusest, et paremat teenindust osutada. Tihti näen hoiakut, et nii nagu on, ongi hästi. Ja ma ei pea silmas siinkohal mitte ainult teenusest ja teenindusest premium kliendile, aga ka täiesti teeninduse aluseid silmas pidades. Ei saada aru sellest, mida peaks tegema, et kliendikogemus oleks eriline mitte tavaline, ning et klient päriselt ka niiöelda majja raha jätaks. Läbiv joon on, et kliendiga tegeletakse siis, kui aega on, mitte siis kui klient seda vajab. Kahjuks kohtab sellist hoiakut tihti väga mitmetes premium kliendile suunatud keskmisest kõrgetasemeliste hindadega kohtades.
Erakordsest teenindusest arusaamine on Eestis väga nõrk ja ma saan aru, kus on see põhjus, miks ei ole teenindajad motiveeritud. Töötasu. Põhjus, et ei saa maksta töötajatele väärilist töötasu on täiesti jama jutt. Saab ja peab maksma. Minu jaoks tähendab see seda, et ettevõtjal ei ole väärtushinnangud paigas – ei hinnata oma töötajat ega samamoodi ei hinnata klienti, kes alamotiveeritud töötaja käest teeninduse saab. Ning teenindajaid tuleb koolitada või pigem nimetaks ma seda juhendamiseks – kuidas klienti päriselt teenindada ja pakkuda talle lisaväärtustega elamust, mis on päriselt selle kliendi ootuste ja vajadustega vastavuses. Täna isegi niinimetatud 5* teenusepakkujad Eestis ja ka Baltikumis ei suuda seda taset teeninduses tegelikult pakkuda. Ja ma usun, et see jääb kinni ainult töötasusse – töö tellija materjalist! Nii lihtne see ongi!
Kui mõni hotell, restoran või muu teenusepakkuja soovib oma teenusele tagasisidet, siis võib minuga lahkesti ühendust võtta – hea meelega pakun teenuse hindamist, mille käigus tuvastan detailselt hetkeolukorra ning teen ettepanekud selle parendamiseks. Lisan ka tähelepanekud interjööri, hubasuse, aroomi ja muude detailide osas (lilled, sildid jms).
Kas Sul on näide, kus oled kogenud väga head teenindust?
Üks eredalt meelde jäänud näide on. Käisime abikaasaga Vilniuses ja peatusime paar ööd Kempinski hotellis. Seal oli tõesti kõik suurepärane. Iseenesest hotell on juba väga ilus ja kõik detailid on paigas – näiteks tervitused saabumisel, tervitusjoogid. Kui me lahkusime ja maja ees autosse olime minemas, siis sel hetkel tuli välja hotelli general manager isklikult meid tänama ja head aega soovima. Imeline!
See oli tõeliselt südantsoojendav. Loomulikult me jätsime sinna raha – restorani, ostsime sealt veinipoest mõned veinid samuti kaasa. Aga me tundsime ennast seal väga hästi just sellepärast, et meie eest hoolitseti kogu peatumise ajal väga-väga hästi ja tähelepanelikult. Aga see, et general manager tuli meid isiklikult tänama, oli muidugi nn kirss tordil. Eks mul neid kogemusi on olnud erinevates kohtades üle maailma, aga see Vilniuse kogemus on mul siiani meeles. Veelkord – personaalsus kliendisuhtluses on oluline.
Mida pead siiamaani suurimaks õnnestumiseks?
Praegu on minu kõige suuremaks õnnestumiseks see, et olen pannud aluse kahele brändile Erika Sõstra Elustiiliteenused ja Itaalia gurmeetoodete e-pood Armastusega Itaaliast. Ja ma olen seda teinud oma pere heaks. Ehk siis nendest brändidest on aja jooksul välja kasvamas pereettevõte.
Minu unistus on olnud kogu aeg, et ma teen ettevõtlust, mis läheb edasi pereettevõttena järgnevatele põlvedele. Selle julgustuse ja selgema teadmise, miks sellega edasi minna, sain ma tegelikult siis, kui ma liitusin paari aasta eest Eesti Pereettevõtjate Liiduga, mis on minu meelest ühele pereettevõtte väärtustega ettevõttele ainuõige koht. Sealt saab väga palju teadmisi ning kuulda teiste pereettevõtjate kogemusi ettevõtlusteekonnal ja seda just läbi põlvkondade.
Kuidas otsustasid Loomeinkubaatoriga liituda ja kuidas programm möödus?
Loomeinkubaatoriga liitudes ei saanud alguses vedama ja nüüd ei saa pidama. Aga mulle väga meeldis. Minu jaoks muutus väga palju sellest hetkest, kui Nelest sai minu konsultant. Ta avas minu jaoks Loomeinkubaatoris päris palju uksi. Ma teadsin Loomeinkubaatorist väga palju, aga ma ei osanud neid niinimetatud tööriistu kasutada. Oluline on konsultandi ja ettevõtte omavaheline sobivus.
Minu meelest me liikusime päris ilusti edasi ja olen saanud palju abi ja minu mõtlemine on muutunud. Olen muutunud oma ettevõtlusega kindlasti julgemaks ja enesekindlamaks.
Tallinn Design House’i Artist Series külastas seekord Loomeinkubaatori vilistlast Miurio’d. Miurio brändi taga on disainerid Rita Assor ja Viktoria Braginskaja. Brändi tegevus on kahesuunaline – aksessuaarid ja sisustustooted.
Miurio stuudio
Miurio avas oma stuudio 2018. aasta märtsis. See oli osa Loomeinkubaatori inkubatsiooniprogrammist, kus sai selgeks stuudio vajadus. Samas otsus ei sündinud kergelt. „Suure osa ajast veedan täna endiselt kodus, kus teen tööd arvuti taga. Stuudios käin kohtumas klientidega, teeme töötubasid ja pildistamisi,“ kirjeldab Rita.
Kuna brändi tegevus jaguneb kaheks, tekkis ka mõte stuudioruum kaheks jagada. Ühel pool on tapeedid ja sisutustooted. Teisel pool on põnev kontrastne sein, kus saab näha siidirätikute näidiseid ja villaseid salle.
Stuudio seinal olev granaatõunte tapeet on vägagi sümboolne, mis on Miurio tegevust alati inspireerinud. Seda sümbolit kasutas Rita esimest korda Kunstiakadeemias siiditrüki puhul. „Need tähistavad väga paljudes kultuurides eluenergiat – fertiilsust, elupaljusust ja elujõulisust.“ Sellest sündis ka granaatõuna kollektsioon, mis esimese kollektsioonina võttis terviklikult kokku tapeedid, diivanipadjad ja vaibad.
Mis on Miurio loomingule iseloomulik?
Miurio põhiväärtused on naiselikkus, eneseväljendusvabadus ja elurõõmu välja elamine. Lihtsalt see pidu, et olen olemas. See on kõige rohkem aksessuaaride poolel, aga kajastub ka sisustuspoolel.
„Kui ma kümme aastat tagasi tegevusega alustasin, siis värvid ei olnud populaarsed. Inimesed olid pigem tagasihoidlikud selles, kuidas nad ennast väljendasid sisekujunduses ja rõivastuses. Kui sa oled alustav disainer, siis tahad sa olla ekspressiivne. Mina tegin ka alguses hästi julgeid disaine, aga aja möödudes saad aru, et inimene tahab kodus rohkem puhata ning kõik võiks olla pigem loomulik, orgaaniline, harmooniline. Kui ma hakkasin fotograafiaga tegelema, siis minu stiil oli see, et mulle meeldis palju järeltöötlust teha – lisada filtreid ja tekstuure. Täna olen rohkem liikunud naturaalse pildi juurde,“ kirjeldab Rita.
Samas leiab Rita, et viimase aasta jooksul on olnud palju katsumusi ja sellest on inimestel tulnud ka julgus, et kaotada pole midagi – tahaks olla õnnelik, tahaks ennast väljendada, tahaks värve välja näidata. “Meie juures käib palju naisi, kes väärtustavad selles loomeprotsessis olevat hingetööd, mis seal taga on ja neid värve. Minu jaoks on värvid nii loomulik osa ja ma üldse ei karda neid kombineerida. Nad annavad eluvärvi ja vitamiini, mis on tohutult oluline.”
Soovitused disainerile, kes on samuti pikalt tegutsenud?
„Kõige olulisem on vaadata oma rahavoogudele otsa. See on ikkagi see põhi – kui sinna aastate jooksul midagi ei kogune, siis on väga raske inspiratsiooni ja motivatsiooni põhjal edasi tegutseda. Leida see nišš toodete ja teenuste osas, kus on võimalik raha teenida. Kui on kaks või kolm aastat möödas, siis on see eksistentsiaalne küsimus, millele on vaja leida vastus. Loomevaldkond on keeruline ja entusiasmil põhinev. Kuna viimased aastad on olnud keerulised siis ka meie oleme olnud ettevaatlikud. Samas peab julgema teha plaane ja koostöö on oluline märksõna,“ soovitab Rita.
Milline on Eesti disainimaastik?
„Loovus on Eestis niivõrd arenenud ja moedisain on väga kvaliteetne. Iseloomulik on töökus ja järjepidevus. Kõik moedisainerid on nii tublid – nemad teevad päriselt kollektsioone. Aksessuaaridega on mõnevõrra lihtsam. Ehted ja moedisain on kindlasti tugevuseks,“ sõnab Rita.
Millega ettevõte tegeleb?
