Korralooja Ülle Tammik: Minu kliendid otsivad selgust, rahu ja toimivaid süsteeme

Korralooja lõpetas hiljuti edukalt Ettevõtlusinkubaatori inkubatsiooniprogrammi. Korralooja aitab inimestel luua vähem müra ja rohkem selgust nii kodus kui ka elus, pakkudes professionaalset korrastamisteenust, koolitusi ja tuge toimivate süsteemide loomisel. Ettevõtte jaoks ei tähenda korrastamine pelgalt esemete paigutamist, vaid võimalust vähendada ülekoormust ning kujundada keskkond, mis toetab inimese heaolu ja igapäevast toimetulekut. Istusime maha Korralooja asutaja Ülle Tammikuga, et rääkida ettevõtte senisest arengust, inkubatsiooniprogrammi kogemusest ning tulevikuplaanidest.

Milline on sinu enda taust? Kuidas jõudsid ettevõtte loomise juurde?

Ettevõtlusega alustasin juba 2012. aastal, kuid siis tegutses ettevõte hoopis teises valdkonnas ja teise nime all. Minu taust on samuti mitmekesine – 10 aastat panganduses ning üle 20 aasta müügi ja juhtimise valdkonnas.

2018. aastal sain ühel seminaril spontaanse kirjutamisülesande käigus aru, et korrastamine ja süsteemide loomine on teema, mis mind päriselt kõnetab. See ei olnud läbimõeldud äriplaan, vaid väga selge sisemine äratundmine.

Läksin õppima professionaalseks korrastajaks Soome ning ettevõte sai uue suuna ja nime -Korralooja. Sain aru, et korrastamine ja süsteemide loomine on midagi, mida olen tegelikult kogu elu armastanud ja vajanud. Mind paelub vähem see, kuidas kodu välja näeb, ja rohkem see, kuidas see inimese jaoks toimib.

Alles aastaid hiljem, pärast täiskasvanuna saadud ATH diagnoosi, sain aru veel ühest olulisest asjast. Olin pikalt mõelnud, miks mind ei kõneta niivõrd ideaalselt volditud riided, värvikoodid või siltidega karbid, mida korrastamisega sageli seostatakse. Siis sain aru, et minu jaoks ei ole kõige olulisem visuaalne täiuslikkus. Minu jaoks on oluline süsteem, et asjad oleksid loogilises kohas, neid oleks lihtne leida ja kodu ei tekitaks ülekoormust.

See taipamine tõi mulle suure rahu ja kinnitas, et minu lähenemine professionaalsele korrastamisele on täiesti oma nägu. Ma ei loo ideaalpilte, vaid süsteeme, mis päriselt toetavad inimese igapäevaelu.

Mis vahe on korrastamisel ja koristamisel?

Koristamine eemaldab mustuse. Korrastamine loob süsteemi.

Koristada võib iga nädal, aga kui asjadel puudub oma koht, tekib segadus kiiresti tagasi. Korrastamine tähendab otsustamist, loobumist ja toimivate harjumuste loomist.

Milliseid teenuseid pakud – konsultatsioonid, pikemad kursused?

Pakun kodude ja tööruumide korrastamist, individuaalseid konsultatsioone, grupikoolitusi, veebiprogramme ja vestlusringe. Lisaks kirjutan, esinen ning räägin ülekoormuse, visuaalse müra ja loobumise teemadel.

Miks on selline korrastamine oluline ja kuidas selle mitte tegemine inimeste igapäevaelu mõjutab?

Kodu peaks inimest toetama, mitte teda väsitama.

Kui keskkond on pidevalt ülekoormatud, kulub palju energiat otsimisele, otsustamisele ja pooleliolevatele asjadele. See mõjutab keskendumist, suhteid ja enesetunnet rohkem, kui me sageli teadvustame.

Kes on täna peamised kliendid? Kuidas kliendid sinuni jõuavad?

Enamasti 35-60-aastased naised, kes on harjunud kõigega ise hakkama saama, kuid tunnevad, et asju, kohustusi ja otsuseid on lihtsalt liiga palju.

Minu kliendid ei otsi tegelikult korrastajat. Nad otsivad rohkem selgust, rahu ja toimivaid süsteeme.

Kliendid jõuavad minuni peamiselt soovituste kaudu, LinkedIni ja kodulehe kaudu ning koolitustel osalejate hulgast. Üha rohkem jõuab inimesi minuni ka artiklite ja raamatute kaudu.

Mis on peamised väljakutsed, mis klientidel täna on?

Kõige suurem väljakutse ei ole tavaliselt korrastamine. Kõige raskem on otsustada ja lahti lasta.

Paljud inimesed ütlevad: “Äkki läheb vaja”, “Selle sain emalt” või “Ma peaksin ise hakkama saama.” Tegelikult on küsimus sageli turvatundes, mitte asjades.

Kas on olnud mõni meeldejääv tagasiside kliendilt? Ja mis?

Üks klient ütles mulle, et suurim põhjus, miks ta polnud varem teenust tellinud, oli hirm emotsioonidega hakkama saada. Pärast koostööd ütles ta, et kõige suurem kergendus oli mõistmine, et ta ei pea seda kõike üksi tegema. See võtab minu jaoks hästi kokku professionaalse korrastamise olemuse, et me ei liiguta lihtsalt asju, vaid aitame inimestel teha keerulisi otsuseid turvaliselt ja omas tempos.

Kõige rohkem lähevad mulle korda just need tagasisided, kus inimene tunneb, et ta on saanud tagasi kontrollitunde oma kodu ja elu üle. Üks noor ema kirjutas pärast koostööd:

„Mulle väga meeldis, et Ülle käis kodus kohal, tegi pildid ja mõtles plaani läbi. Korrastamine oli tema juhitud ja minul oli beebi kõrvalt selle võrra vähem vaja otsustada. Kõik lahendused olid väga praktilised, Ülle oskas meie pere jaoks luua päriselt toimiva kodutunde. Tulemus jäi nii hea ja ma olen teenusega väga rahul.”

Teine klient ütles lihtsalt:

„Koos Üllega saime minu kodu päriselt korda. Ta reageeris kiiresti, oli kohe platsis ja mingit edasilükkamist ei olnud.”

Sellised hetked kinnitavad mulle, et inimesed ei otsi ainult korrastamisteenust. Nad otsivad tuge, süsteemi ja tunnet, et muutusega ei pea üksi hakkama saama.

Oled avaldanud ka raamatu „Rokk-kontsert minu peas.” Kuidas jõudsid selle idee juurde?

Raamat sündis tegelikult ühest Facebooki postitusest. Olin just saanud täiskasvanuna ATH diagnoosi ja tahtsin sellest sõpradele kirjutada. Hakkasin kirjutama, aga postitus läks järjest pikemaks. Mida rohkem ma kirjutasin, seda selgemaks muutus ka mulle endale, millega olin kogu elu elanud.

Ühel hetkel sain aru, et see ei ole enam lihtsalt Facebooki postitus. See on lugu, milles võivad paljud inimesed ennast ära tunda.

ATH-ga kaasneb sageli see, et ideid on väga palju, aga need jäävadki ideedeks. Minu jaoks oli selle raamatu kirjutamine esimene kord, kui ma otsustasin, et ma ei jää seda ideed lõputult analüüsima, vaid teen selle päriselt ära. Tagantjärele vaadates ei sündinud ainult raamat, vaid palju suurem enesemõistmine ja julgus oma kogemust jagada.

Kuidas on ATH mõjutanud sinu teekonda ettevõtjana?

ATH on mõjutanud minu ettevõtlusteekonda palju rohkem, kui ma alguses ise arvasin. Aastaid tundsin, et mul on korraga kümneid ideid, alustan suure entusiasmiga, aga fookuse hoidmine ja prioriteetide seadmine on keeruline. Samal ajal olen alati armastanud korda ja süsteeme, sest just need aitavad mul mõtteid koondada ja vähendada visuaalset müra.

Paljud arvavad, et ATH ja korrastamine ei sobi kokku. Minu kogemus on vastupidine. Just vajadus süsteemide järele ongi mind professionaalse korrastamise juurde toonud.

Ettevõtjana on ATH õpetanud mulle veel, et kõik ideed ei pea saama kohe projektiks. Olen õppinud teadlikult valima, planeerima ja loobuma ka headest mõtetest, et jõuda päriselt olulisteni. Samas pean ATH-d ka oma tugevuseks. See annab mulle loovuse, võime näha seoseid ja märgata lahendusi, mida teised sageli ei näe. Nii on sündinud ka minu raamatud, koolitused ja mõiste “loobumisteraapia”.

ATH ei ole minu jaoks takistus ettevõtluses. Minu suurim väljakutse on energia ja tähelepanu juhtimine ning suurim tugevus on oskus näha seoseid ja luua süsteeme, mis aitavad ka teistel oma elu lihtsamaks muuta.

Mis on olnud siiani suurim väljakutse ettevõtte juhtimise juures?

Suurim väljakutse on olnud fookuse hoidmine. Mul on palju ideid, energiat ja huvisid ning ettevõtjana on olnud vaja õppida, et kõike ei pea tegema korraga. Olen aru saanud, et sama oluline kui otsustada, mida teha, on otsustada, millest loobuda.

Samuti olen pidanud teadlikult õppima oma aega ja energiat juhtima. Alguses tahtsin kõike ise teha, kuid järjest rohkem mõistan, et ettevõte kasvab siis, kui julged kaasata teisi ja keskenduda sellele, milles oled ise kõige tugevam. Ettevõtlus on õpetanud mulle, et süsteemid ei ole vajalikud ainult kodus, vaid ka ettevõttes. Hea plaan, selged prioriteedid ja oskus öelda “ei” on sama olulised kui hea idee.

Mis on olnud suurim õnnestumine?

Suurim õnnestumine on olnud see, et julgesin teha kannapöörde ja luua endale töö, millel on minu jaoks päriselt tähendus. Olen leidnud oma niši ja oma sõnumi. Kui alguses rääkisin korrastamisest, siis täna räägin ülekoormusest, visuaalsest mürast, süsteemidest ja sellest, kuidas keskkond mõjutab inimese heaolu.

Ja võib-olla on veel üks õnnestumine, mida ma alles õpin märkama. ATH-ga on minu jaoks väga loomulik, et kui üks eesmärk on täidetud, siis ma ei jää selle üle pikalt rõõmustama, vaid otsin juba järgmist mäge, mida vallutada. Alles teadlikult tagasi vaadates saan aru, kui palju tegelikult tehtud on.

Kui keegi oleks mulle kaks aastat tagasi öelnud, et kirjutan raamatu, räägin raadios ja televisioonis, avaldan artikleid, koolitan üle Eesti, lõpetan ettevõtlusinkubaatori ning loon oma metoodika ja ekspertbrändi, oleksin ilmselt selle mõtte välja naernud.

Täna saan aru, et suurim õnnestumine ei ole üks konkreetne projekt või artikkel. Suurim õnnestumine on see, et olen leidnud oma hääle ja julguse seda kasutada.

Millised on tulevikuplaanid?

Soovin kasvatada Korraloojast Eesti juhtiva ekspertbrändi korrastamise, loobumise ja ülekoormuse vähendamise valdkonnas. Minu eesmärk on jõuda inimesteni läbi koolituste, veebiprogrammide, raamatute, meedia ja koostööprojektide ning aidata muuta arusaama, et korrastamine ei ole koristamine, vaid investeering inimese heaolusse.

Plaanis on arendada skaleeritavaid veebikoolitusi ja digitooteid, et professionaalne korrastamine oleks kättesaadav ka neile, kes personaalset teenust ei vaja või ei saa kasutada.

Mul on olemas ka järgmise raamatu idee ja esimesed mustandid. Esimene raamat rääkis minu loo, järgmine soovib veel rohkem aidata inimestel mõista ülekoormust, loobumist ja süsteemide loomist.

Kõige suurem soov on aga see, et Korralooja ei tähendaks tulevikus ainult korrastamisteenust, vaid mõtteviisi, kuidas luua vähem müra ja rohkem selgust nii kodus, töös kui ka igapäevaelus. Soovin, et kui Eestis räägitakse ülekoormusest, visuaalsest mürast või kodu mõjust inimese heaolule, oleks Korralooja üks esimesi nimesid, mis inimestele meenub.

Lõpetasid just Ettevõtlusinkubaatori inkubatsiooniprogrammi. Miks otsustasid liituda ja kuidas läks?

Liitusin inkubaatoriga, sest tahtsin oma ideed selgemaks mõelda ja ettevõtjana kasvada. Kõige suurem väärtus ei olnud minu jaoks ainult teadmised, vaid peegeldus, tugi ja võimalus aeg-ajalt oma ettevõttest samm tagasi astuda.

Võid olla aastaid töötanud suures ettevõttes, vastutanud müügi, turunduse, eelarvete ja projektide eest, aga oma ettevõtte puhul kipud sageli lihtsalt tegutsema. Teed kõike ise ja liigud ühest ülesandest teise, ilma et võtaksid aega strateegiliselt mõelda.

Inkubaator aitas mul aru saada, et ma ei ehita lihtsalt korrastamisteenust, vaid ehitan ekspertbrändi. Sama oluline oli kohtumine teiste ettevõtjatega. Mikroettevõtjana on väga lihtne jääda oma mõtete sisse kinni. Vahel on vaja kedagi, kes küsib õige küsimuse, peegeldab sinu tugevusi või lihtsalt ütleb, et liigud õiges suunas.

Ja võib-olla ongi see kõige olulisem õppetund, mille inkubaatorist kaasa võtan, on et ettevõtet ei kasvata ainult töötahe. Sama olulised on fookus, süsteemid, koostöö ja julgus abi küsida.

Tutvu Korraloojaga lähemalt: https://korralooja.ee/

Katarina Sarap ühendab illustratsiooni, julged värvid ja mängulisuse

Katarina Sarap on illustraator, omanimelise brändi looja ning Tallinna Ettevõtlusinkubaatori inkubatsiooniprogrammi vilistlane. Tema loomingut iseloomustavad julge värvikasutus ja mängulisus. Istusime Katarinaga maha, et rääkida lähemalt tema loomingust, inspiratsiooniallikatest, koostööprojektidest ja tulevikuplaanidest.

Millega su ettevõte tegeleb?

Tegelen illustratsioonide, graafilise disaini ja erinevate visuaalsete projektidega. Ma ütleks, et mu töö jaguneb kolmeks põhisuunaks. Esimene on isiklikud projektid, kuhu kuuluvad näiteks näitused ja oma toodete või tooteliini arendamine. Teiseks on koostööprojektid teiste ettevõtjate ja brändidega. Ja kolmandaks on tellimusportreed, mis valmivad kliendi poolt saadetud fotode põhjal. Arvan, et need kolm suunda toetavad üksteist ja hoiavad mu loomingut pidevas arengus.

Milline on su taust ja kuidas sai alguse huvi illustratsioonide loomise vastu?

Ma olen lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia (EKA) graafilise disaini magistrantuuri. Ka bakalaureuseõpingud tegin EKA-s. Juba enne seda, kooliajal, käisin erinevates kunstikoolides ning üldiselt arvan, et olen joonistanud nii kaua, kui ennast mäletan.

Esimene suurem huvi tekkis ilmselt tänu raamatute illustratsioonidele. Lapsena võisin tundide kaupa raamatutes olevaid pilte uurida ja vaadata. Hiljem said suureks mõjutajaks ka Disney ja Nickelodeon’i multikad ning arvan, et nende esteetika on minu loomingus siiani tugevalt tunda.

See lapsepõlvest kaasa tulnud inspiratsioon on mind palju mõjutanud. Hiljem hakkas mind väga huvitama ka mood ja moeillustratsioon ning sealt sai alguse järgmine loominguline suund. Pärast liikusin rohkem portreede loomise juurde ja selle kaudu hakkas välja kujunema ka minu kindlam stiil.

Kuidas sa kirjeldaksid oma käekirja ja stiili?

Ma kasutan oma loomingu kirjeldamiseks tihti ingliskeelset väljendit atypical, bold and colourful, mis on justkui minu loomingu ABC. Mulle on väga omased erksad ja julged värvid, tugev must kontuurjoon, positiivsus ning ka kerge huumor. Arvan, et just selline kombinatsioon kirjeldab minu stiili kõige paremini ja selgemini.

Milliseid joonistusi teed peamiselt?

Ma arvan, et töötan praeguseks juba üsna kindlas stiilis ja esteetikas. Kõik tööd, mis sünnivad, olgu need koostööprojektid või tellimustööd, valmivadki selles äratuntavas stiilis.

Samas võivad sisu ja lõppväljund olla väga erinevad. See võib olla näiteks raamatuillustratsioon, pakendidisain, rõivaste illustratsioonid või disainid, aga ka tekstiilimustrid või tapeedid. Võimalusi, mida illustreerida, on tegelikult väga palju ning tihti sõltub kõik juba kliendi ideest. Isiklike projektide puhul on samamoodi. Suund sõltub sellest, kuhu fantaasia viib.

Millised tööd sulle endale enim meeldivad?

Minu absoluutne lemmik on karakterite ja erinevate tegelaste loomine. Need võivad olla nii inimlike omadustega olendid kui ka täiesti elutud objektid. Näiteks toite on väga lõbus joonistada. Arvan, et just selliseid karakteripõhiseid töid leidub minu portfoolios kõige rohkem. Karakterite loomine köidab mind just sellepärast, et iga tegelane nö ärkab omamoodi ellu – igaühel on oma lugu, oma energia ja oma isiksus, just nagu päriselu inimesel. Me vaatame neid kohmakaid tegelasi ning näeme tihti nendes iseennast – ja just see loobki nende tegelastega päris sideme.

Kui kaua võtab aega ühe illustratsiooni tegemine?

See sõltub alati projektist, selle kontseptsioonist ja illustratsiooni keerukusest. Üldiselt ütleksin, et ühe töö valmimine võib võtta umbes kolm kuni kümme tundi, aga pikem aeg kulub tavaliselt kogu protsessile.

Koostööprojektide puhul on tööprotsess sageli voolavam ja muutuvam. Töö käigus tuleb teha rohkem korrektuure ning kohandada illustratsiooni vastavalt sellele, kuhu kogu projekt liigub. See võtab tavaliselt rohkem aega.

Samas võib mõni illustratsioon sündida ka väga kiiresti, eriti siis, kui on olemas väga konkreetne visioon ja soov see kohe paberile, arvutisse või iPadi fikseerida.

Palju sõltub ka sellest, kuhu illustratsioon lõpuks jõuab. Kas see läheb näiteks ainult Instagrami või suure tiraažiga trükki. Trükiprojektide puhul kulub rohkem aega failide ettevalmistamisele ja sellele, et kõik oleks tehniliselt korrektne ja hästi paigas. Nii et see on üsna projektipõhine.

Kust sa saad inspiratsiooni kui ei ole mõni konkreetne tellimustöö?

Seda küsitakse mult tihti, aga vastus on tegelikult üsna lihtne ja abstraktne – inspiratsioon tuleb põhimõtteliselt kõikjalt.

Peaaegu kõik võib saada järgmise projekti inspiratsiooniks. Näiteks filmid, muusika ja reisid annavad mulle väga palju ideid. Mulle meeldib ka inimesi tänaval jälgida, kuidas keegi liigub või käitub, mida ta kannab või näiteks kui kellelgi on lõbus koer kaasas.

Samuti mõjutab mind palju popkultuur, nii et inspiratsiooniallikate spekter on väga lai.

Ma arvan, et kõige olulisem on olla valmis infot vastu võtma. Kui vaatad ja märkad palju, siis on peas alati mingid pildid olemas. Ja kui uus projekt tuleb, hakkavad need mõtted omavahel kokku sobituma ning sünnibki mingi huvitav kontseptsioon.

Kas sul on endal mõni lemmik illustratsioon, mille oled loonud?

Mulle meeldivad väga koostööprojektid, mida olen teinud – neid on olnud palju ja väga erinevaid. Just see mitmekesisus ongi nende juures tore ja on raske ühte kindlat lemmikut välja tuua.

Kui rääkida aga minu enda toodetest, siis üks töö on saanud eriti populaarseks. See on illustratsioon nimega Blue-Footed Booby. See on Vaikse ookeani rannikualadel elav lind, kellel on erksinised jalad. See illustratsioon on kuidagi väga paljudele korda läinud. Arvan, et inimestele meeldib selle positiivne ja mänguline energia. Sellest on kujunenud omamoodi poptoode minu loomingus.

Milliseid erinevaid koostööprojekte oled teinud?

Olen teinud väga eriilmelisi koostööprojekte. Näiteks Zalando, L’Occitane, Škoda Eesti, Rotermanni kvartal, Laura Põldvere, Kolm Tilli ja Tallinna Kaubamaja, mis sai alguse juba ülikooliajal.

Nagu mainisin, olid kõik projektid väga erinevad nii kontseptsiooni kui ka formaadi poolest – alates sotsiaalmeediakampaaniatest kuni linnaruumi dekoratsioonideni välja. Just see mitmekesisus ongi põhjus, miks ma neid projekte nii väga naudin. Kindlasti tahaksin tulevikus teha veel rohkem ja ka rahvusvahelisi koostöid.

Aga kuidas need projektid sinuni jõuavad või alguse saavad?

Mõni projekt leiab mind ise üles – näiteks läbi Instagrami või minu veebilehe. Vahel soovitavad mind inimesed, kes on minuga juba koostööd teinud.

Mõnikord võtan ka ise ühendust, eriti siis, kui näen, et mõne brändi või ettevõtte esteetika haakub minu omaga ja võiks tekkida midagi põnevat. Siis pakun kas oma ideid või annan lihtsalt märku, et olen olemas ja võiksime tulevikus midagi ägedat koos teha.

Ma arvan, et selles valdkonnas peab ise aktiivne olema. Oluline on pidevalt oma portfooliot ja veebilehte täiendada, et inimesed näeksid, millega oled tegelenud ja mis suunas liigud.

Kas sul on olnud mõni meeldejääv tagasiside kliendilt?

Kindlasti on selliseid hetki olnud päris palju. Arvan, et tellimusportreed on selles mõttes kõige emotsionaalsemad. Neid tellitakse ja kingitakse tihti mõne tähtsa sündmuse puhul –  näiteks juubeliks, kooli lõpetamiseks, pulmadeks, lemmiklooma sünnipäevaks või mõneks muuks eriliseks hetkeks.

Mõned kliendid saadavad hiljem ka videoid inimeste reaktsioonidest, kui nad kingituse kätte saavad või selle kellelegi edasi kingivad. Kunstniku jaoks on see täiesti hindamatu tunne ja väga motiveeriv kogemus. See annab kinnitust, et liigud õiges suunas ja lood midagi, mis päriselt inimestele korda läheb.

Näha neid emotsioone, mida üks teos inimestes esile kutsub, on väga eriline ja lahe tunne.

Mis sul endale ettevõtte tegemise juures kõige rohkem rõõmu valmistab?

Kõige rohkem meeldib mulle see, et saan igapäevaselt tegeleda just sellega, mida ma kõige rohkem armastan – joonistada ja luua uusi, põnevaid tegelasi ning maailmu. See ühendabki minu töö ja suurima kire ning ma tõesti naudin seda täielikult. Mulle meeldib ka selle töö mitmekülgsus, kõik projektid on väga erinevad ja rutiini tekib harva. Tunnen, et iga projekt on nagu väike avastusretk — alati on midagi uut õppida, katsetada ja avastada.

Kas sa tunned, et oled pigem kunstnik või ettevõtja?

Ma ütleks, et see on kombinatsioon mõlemast – pead olema korraga nii väga loominguline kui ka praktiline. Selle töö juurde kuulub palju niinimetatud backstage-tööd, mida inimesed sageli ei näe. Sinna alla käib näiteks klientidega suhtlemine, kommunikatsioon, raamatupidamine, sotsiaalmeedia haldamine, pakkide teele saatmine ja kõik muu igapäevane korralduslik töö. See nähtamatu pool võtab tegelikult väga palju aega ja nõuab head ajaplaneerimist.

Ma arvan, et tänapäeval peabki oskama olla mõlemat – nii loov kui ka organiseeritud. Võib-olla tulevikus saab osa ülesandeid delegeerida, aga hetkel tuleb kõigega ise hakkama saada. See ei ole alati lihtne, kuid just see pidev vajadus uusi lahendusi leida hoiab töö ka põnevana.

Mida sa pead siiamaani suurimaks õnnestumiseks?

Kõige suurem õnnestumine on see, et saan tegeleda illustratsiooniga – oma suurima kirega – täiskohaga tööna. See oli minu jaoks suur eesmärk ning selle saavutamine tundus tõelise võidu ja väga olulise hetkena.

Millised on sinu tulevikuplaanid ja kus näed ennast viie aasta pärast?

Tulevikuplaane on mul tegelikult väga palju. Suurem fookus on kindlasti koostööprojektidel ja loodetavasti ka rohkematel rahvusvahelistel projektidel. Tahaksin oma brändi kasvatada nii Eestis kui ka välismaal.

Plaanis on leida ka agent, sest Eestis illustratsiooniagentuure väga ei ole, kuid välismaal on see üsna levinud. Oleks väga tore teha koostööd agendiga, kes tegeleks juba projektide ja kliendisuhete poolega.

Kindlasti tulevad ka uued näitused ja tooted. Lisaks olen mõelnud töötubade korraldamisele, kuigi see on veel arendusjärgus. Pikemas perspektiivis tahaksin avada oma stuudio – sellise loomingulise ruumi, kus oleks korraga nii töökoht kui ka väike füüsiline müügipind. Samuti saaks seal korraldada loovüritusi, näitusi ja muid illustratsiooniga seotud ettevõtmisi.

Viie aasta peale on keeruline väga täpselt ette mõelda, aga loodan, et liigun samas suunas, lihtsalt suuremas mahus ja rahvusvahelisemalt.

Kas sul on praegu ka mõni projekt käsil?

Jah, absoluutselt! Hetkel tegelen peamiselt isiklike projektidega ning kindlasti on tulemas ka uusi näitusi. Üks näitus toimub juba sel suvel – jagan selle kohta infot peagi oma sotsiaalmeedias (@katarinasarap_illustrations), kus saab kõigel silma peal hoida. Näitusega koos tulevad ka uued tooted.

Viimasel ajal alustasin koostööd ka ühe rahvusvahelise mänguasjafirmaga, kelle jaoks teen nii graafilist disaini kui ka mänguasjade disaini. See on minu jaoks natuke teistsugune valdkond, aga väga põnev. Olen ise suur pehmete mänguasjade fänn, nii et see koostöö tundub eriti inspireeriv.

Kas on mõni unistuste projekt, mida tahaksid tulevikus teha?

Tihti räägin sellest, et lapsena unistasin Disneys töötamisest. Kui minult küsiti, kelleks ma tulevikus saada tahan, siis vastasin alati, et tahan teha Disney multikaid. Mitte olla Disney printsess, vaid just neid luua. Ja Disney on siiamaani minu unistuste koostööde listis.

Tulevikus tahaksin liikuda rohkem ka animatsiooni suunas, sest illustratsioon elab tänapäeval üha rohkem edasi liikuvas pildis. See on kindlasti üks valdkond, mida sooviksin juurde õppida ja arendada.

Samuti tahaksin teha rohkem lasteraamatuprojekte. Mulle on alati meeldinud lood, mis on rõõmsad ja fantaasiarikkad ning jätavad lapsele midagi südamesse – ja just sellist maailma tahaksin oma piltidega luua. Selle jaoks peaksin ilmselt ehitama natuke teistsuguse portfoolio, aga see tundub mulle väga põnev suund.

Lõpetasid Ettevõtlusinkubaatori inkubatsiooniprogrammi. Miks otsustasid sellega liituda ja kuidas kogemus oli?

Olin juba pikemat aega jälginud Ettevõtlusinkubaatori tegemisi ja mingil hetkel tundsin, et vajan oma loomingulisse ellu rohkem struktuuri, strateegiat ja tugevamat ärilist tausta. Olin kaua üksi tegutsenud ning sain aru, et kõikidele küsimustele ei leia enam üksi vastuseid.

Tallinna Ettevõtlusinkubaator tundus väga hea võimalus õppida oma ala ekspertidelt ning saada praktilisi teadmisi ja nõuandeid. Soovisin kasvatada ka enesekindlust oma ettevõtte ja ideede edasiarendamisel.

Kogemus oli väga positiivne ja inspireeriv. Võtsin sealt kaasa palju uusi vaatenurki ja ideid, mida edasi arendada. Kindlasti soovitan seda inimestele, kes tegutsevad oma ettevõtmisega üksi ja otsivad professionaalset tuge.

Tutvu Katarina tegemistega:

• Kodulehel: https://www.katarinasarap.com/
• Instagramis: https://www.instagram.com/katarinasarap_illustrations/

Vilistlane New Life Studio: koostöö kestliku moe edendamisel

Seekord käis Tallinn Design House’i Artist Series projekt külas Ettevõtlusinkubaatori vilistlase New Life Studio vastavatud ateljees Toompeal. Brändi loojad Eva Lotta Tarn ja Tuuliki Peil on küll täiesti erineva taustaga, kuid neid ühendab sarnane mõtteviis ja soov luua eetilist disaini.

Eva Lotta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia aksessuaaridisaini eriala. Tuulikil on filosoofia-, teoloogia- ja psühhoteraapia alane haridus ning disainis on ta iseõppija. Uurisime disaineritelt, kuidas nende koostöö alguse sai, millist rolli mängib nende töös ühine stuudio ja mis neid disaini juures kõige enam kõnetab.

Koos, aga omas rütmis

New Life Studio bränd oli olemas enne seda, kui Eva Lotta brändiga liitus, aga üksteisega olid disainerid tuttavad juba ammu. Koostöö sai alguse ühiste väärtuste ja vastastikuse toetuse kaudu. Tuulikil oli olemas masinapark, mis värskelt ülikooli lõpetanud Eva Lottal puudus, ning see ajendas neid jõud ühendama ja ka ühist tööruumi otsima.

Tuuliki nägi uue stuudio üürikuulutust esimest korda juba kaks ja pool aastat tagasi. Ta käis ruumi vaatamas ning see meeldis talle väga, kuid toona ei julgenud ta seda rentida. „See tundus lihtsalt liiga suur tükk,“ ütleb ta. Ometi jäi ruum hinge kripeldama ja veebiotsingu arhiivi alles.

Kui kuulutus eelmisel sügisel uuesti aktiivseks muutus, oli see märk, et nüüd tuleb otsus ära teha. Stuudio pakub täpselt neid võimalusi, millest nad koos Eva Lottaga unistanud olid: eraldi tööruum, ladu ja poeala ühes kohas. „Sarnaste kriteeriumitega ruumi on väga keeruline leida,“ selgitab Tuuliki.  Lisaks pakub stuudio võimalust korraldada kogukonna üritusi ja töötubasid ning ruumi saab rentida ka sündmuste jaoks koos New Life Studio workshop’ iga.

Küsides, kui palju disainerid stuudios aega veedavad ja kuidas nende töökorraldus jaguneb, selgub, et mõlemal on kujunenud välja oma loomulik rütm. Tuuliki, kes tegi varem palju tööd ka kodus, veedab siin suurema osa oma päevast. „Tööd ma enam koju ei võta, kodus ma puhkan,“ ütleb ta.

Eva Lotta jätab praktilise töö stuudiosse, kuid arvutitööd teeb sageli kodus. „See oleneb paljuski tujust ning sellest, kas viitsin hommikul välja minna või tahan hoopis kodus rahulikult keskenduda.“ Ta lisab, et tegelikult ajavad nad Tuulikiga kumbki oma asja ja teineteist väga palju ei näe. „Mina tegelen rohkem sotsiaalmeedia poolega ja suhtlen inimestega, Tuuliki jälle stuudio ja masinatega. Aga ühine mentaliteet on see, et kui midagi on vaja ära teha, siis teeb see, kellel parajasti aega on,“ räägib Eva Lotta.

Disain kui kõnd armastuse ja vihkamise piiril

Eva Lotta ütleb, et tema suhe disainiga on „armastuse ja vihkamise vahepealne õhkõrn piir“. „Kui ma saaks valida ükskõik millise teise eriala, siis ma teeks midagi muud. See ei ole lihtne valdkond ja ma pole sellega oma elu lihtsamaks teinud,“ tunnistab ta. Ometi jõuab ta alati loome juurde tagasi. „Mul on vaja ennast läbi loome väljendada ja minu jaoks on oluline, et sellel, mida ma loon, oleks praktiline väärtus. Ma ei ole seda valinud – see on mind ise valinud ja ma ei tea, kuidas ilma selleta olla.“

Tuuliki nõustub täielikult. „Sada protsenti sama jutt. Olen korduvalt oma elus püüdnud disaineri rollist välja astuda ja teha neid asju, mida ma olen õppinud. Aga ei õnnestu, mitte kuidagi ei õnnestu. Ma lihtsalt kogu aeg registreerin, näiteks looduses värvikooslusi, tekstuure, hetki ja mõtlen, mida nendega teha saaks.“

Riietust näeb Tuuliki kui mängulisuse ja eneseväljenduse vormi, võimalust iseennast leida. „See on potentsiaal kõigile inimestele. Võtta mingi hoiak ja seda välja elada. Üks päev oled üks, teine päev teine ja riided võimaldavad erinevate karakteritega samastuda. Minu jaoks on eelkõige oluline sisemine kooskõla, et oled seest ja väljast ühte moodi, et seal pole vastuolu.“

Eva Lotta lisab, et inspiratsiooni on kohati liigagi palju. „Kui ma hommikul ärkan, mu aju juba genereerib uusi ideid. Iga päev. Siin on omaette oskus filtreerida, mida sa lõpuks ka teostad. Elada sellise loomevajadusega on omamoodi haigus,“ ütleb ta naerdes.

Taaskasutus kui disaini tuum

Tuuliki tõstab esile ka disaini valusama poole – tarbimise ja ületootmise. „Kui ma näen kaubanduskeskustes neid kuhjasid… mul on raske hingata. Ja mõtlen, et appi, mina ka teen seda kõige juurde. See häirib mind tõsiselt ja olen korduvalt mõelnud, et ei taha sellega tegeleda.“ Just seetõttu loob ta ainult taaskasutatud materjalidest. „See võimaldab mul töötada ilma süümepiinata. Muidu ma ei suudaks disainerina tegutseda.“

New Life Studio nimi võtab kokku brändi põhifilosoofia. „See on uue elu andmine millelegi, mis on kellegi jaoks muutunud väärtusetuks ja maha jäetud,“ ütleb Eva Lotta. „Meie leiame selles uue väärtuse üles ja anname sellele uue elu.“

Kuigi nad tegutsevad ühise nime all, on kummalgi disaineril oma käekiri. Tuuliki sõnul on tema loomeprotsessi keskmes alati materjal. „Kuna tegemist on taaskasutusega, on minu käekiri hästi materjalikeskne,“ selgitab ta. Kui ta taaskasutuspoes mõnd huvitavat kangast märkab, hakkab idee koheselt jooksma.

Kuna taaskasutatud kangast tuleb sageli väikeste tükkide kaupa, kujundab see paratamatult ka lõpptulemust. „Paljud asjad on tehtud kümnest erinevast tükist lihtsalt seetõttu, et ei ole kolme meetrit ühesugust kangast. See on põhjus, miks need asjad on sellised, nagu nad on,“ ütleb Tuuliki.

Eva Lotta disainiprotsess on aga sageli vastupidine – juba alguses on tal visioon lõpptulemusest ning see suunab materjalivalikut. „See teeb tööprotsessi keerulisemaks, eriti eritellimuste puhul,“ ütleb ta. „Kui kliendil on kindel soov materjali või värvi osas, võib seda taaskasutatult olla väga keeruline leida.“

Materjalide otsimine on mõlema jaoks loomeprotsessi lahutamatu osa. Tuuliki käib regulaarselt taaskasutuskeskustes, kust leiab nii rõivaid kui ka kardinaid, laudlinu ja muid suuri kangaid. „Kõik ei pea olema vanadest rõivastest tehtud – taaskasutusest leiab ka väga palju puhast kangamaterjali,“ ütleb ta. Mõnikord muutub materjali otsimine lausa detektiivitööks: „Kui on vaja lõpetada ese ja puudu on tükk kollast kampsunit, siis käidki läbi kümme poodi.“ Enamasti leiavad nad vajaliku siiski oma materjaliladudest. „See oleneb projektist, kas loome enda jaoks või on tegemist eritellimusega,“ lisab Eva Lotta.

Kes on New Life Studio klient?

„Minu ideaalklient olen mina ise – see on sihtgrupp, keda ma kõige paremini tunnen,“ tunnistab Eva Lotta. Kooliajast on tal meeles mõte, et disainer peab looma teistele, mitte endale, kuid tunneb, et tema tugevus on just sarnaste väärtuste ja eneseväljendussooviga inimestele disainimine. „See ei tähenda, et see piiraks mu klientuuri. Vastupidi, eriti rõõmustav on, kui minu loomingu valib keegi, kes pole üldse minu moodi.“

Tuulikile aga vastupidi meeldib samastuda erinevate inimestega. „Mul ei ole üht kindlat ideaalklienti. Mulle meeldib astuda kliendi kingadesse,“ selgitab ta. Ta naudib erinevate inimestega töötamist, nende esteetika tajumist ja kliendiga ühise keele leidmist. „Mulle väga meeldib siseneda kliendi mõttemaailma ja temaga koos mängida. Aga ma ei tee kunagi midagi sellist, millele ma ei julgeks oma nimesilti külge panna.“

Kui looming sünnib ilma konkreetse tellijata, laseb Tuuliki end juhtida intuitiivselt, kas siis tujust, materjalist või hetke esteetikast. Samas on tal kliente, kes on aastate jooksul jäänud talle truuks. „Nad ütlevad lihtsalt: Tuuliki, tee mulle midagi. Äärmisel juhul lisavad, et võiks olla villane ja punane,“ muigab ta. „See ongi ideaalklient, kes sind täielikult usaldab ja kellega ootused ja lootused klapivad. Sa saad teha, mis sa tahad ja võid enam vähem kindel olla, et ta ei võta sinu disaini vastu lihtsalt viisakusest, vaid siira rõõmuga.“

Tähendusega tooted ja trendid

Eva Lottale on kõige tähenduslikumad disainid need, mis valmivad tema väljatöötatud harutamistehnikaga. „Ma kasutan kaltsukatest pärit kudumeid, mis on sageli viiesendi päeval kõige viimaste hulgas – topilised ja mitte kellelegi vajalikud,“ selgitab ta. Harutamise ja ümbertöötlemise kaudu sünnib neist täiesti uus tekstuur ja materjal.

Protsess ise on aga äärmiselt ajanõudlik. „Vahel küsin endalt, mis mul viga on, et sellise asjaga tegelen,“ ütleb Eva Lotta muigega. „See nõuab sõrmeakrobaatikat, õmmeldes hingan sisse materjalikiudu ja ühe särgi tegemine võtab umbes kaks päeva.“ Just see pingutus annab neile toodetele tema jaoks erilise väärtuse. „Arvestades ajakulu ja omahinda, on see toode väärt palju rohkem, kui hind kunagi peegeldab. Aga kliendile seda lahti seletada on üks keerulisemaid asju.“

Tuuliki nõustub. „Kliendid ei taju, kui palju töötunde nende tekstuuride loomine nõuab. Isegi need, kes natuke õmblemist mõistavad. Seda oskavad hinnata ainult oma ala spetsialistid, kes on moe- või käsitööinimesed, aga neid ei ole palju. “

Ka tekstiilikunstnikud on Eva Lotta käest küsinud, kuidas ta sellist materjali loob. „Kui ütlen, et ma ei loo, vaid harutan, siis nad ehmuvad ära. Alles siis saavad nad aru, mis töö see tegelikult on,“ räägib ta.

Eva Lotta tunnistab, et kuigi tahaks öelda, et trendid teda ei mõjuta, ei ole see päris tõsi. „Alateadlikult mõjutavad nad kindlasti. Ma saan inspiratsiooni enda ümbrusest ja minu ümber on trendid. Kui loon, siis ma ei mõtle neile otseselt, aga need on ikkagi õhus.“

Tuuliki nõustub. „Ei ole võimalik töötada moeloojana nii, et trendid üldse ei mõjuta. Trendid tekivad ju sellest, et midagi on õhus – mingi tajutav suund või energia. See ei ole konkreetne värv või lõige, vaid pigem ajastu tunnetus. Kui oled moelooja, siis paratamatult oled selles laines kaasas.“

Inspiratsioon ja sisemine tasakaal

Eva Lotta sõnul ei piisa loomiseks ainult inspiratsioonist, vaja on ka õiget meeleseisundit. „Inspiratsioon võib tulla, aga kui sul ei ole loomingulist meeleolu, siis ennast looma sundida on võimatu.“

Ka pooleliolev töö ei pruugi Tuuliki sõnul edasi liikuda, kui pole õiget meeleolu. „Tööprotsess on pidev looming. Peab olema mingi motivatsioon. Kui on mõni eriti kihvt tellimus, tekib kohe tõus, aga kui oled kaks nädalat üksinda ateljees ja pusid… ja ei tea, kas keegi üldse näeb või reageerib sinu loomingule, siis motivatsioon kaob täielikult.“ Sellistel hetkedel aitab vaid aeg. „Siis tulebki lihtsalt mitte midagi teha. Praktika on näidanud, et see ei kesta lõputult, tegutsemissoov tuleb tagasi.“

Inspiratsiooni soovitab Eva Lotta ammutada ebaatraktiivsest. „Lihvitud ilu keskel ideed korduvad, aga ebaatraktiivses on palju rohkem originaalsust. Meie töös köidab mind piiridest välja tulemine, vabadus, transformatsiooni ja metamorfoosi protsess – see on meeletult ilus.“ Tema sõnul võib isegi sõna „kole“ omandada uue tähenduse, kui seda teisest vaatenurgast vaadata.

Tuuliki leiab jõudu ka täielikust eraldatusest. „Mul on selle jaoks üks eriline koht, onn Saaremaal, Muraja poolsaarel. See asub looduskaitsealal, kuhu on väga raske minna: mitu kilomeetrit läbimatut teed, elektrit ei ole, internetti ei ole. On vaid onn, meri ja loodus. Sinna jõudes läheb mul alguses pool päeva, et vaikusega harjuda. Ja siis edasi oled lihtsalt selles vaikuse mullis. Tunned, kuidas mõtlemine  totaalselt muutub. Kaugened kõigest välisest ja sukeldud enda sisemaailma. Sealne ürgne loodus annab meeletult energiat. Ükskõik kuhu vaatad, kõik on harmooniline ja kaunis, sest looduses ongi kõik harmooniline ja kaunis.“

Loovõmblemine ja töötoad

Eva Lotta ja Tuuliki koostöö ei piirdu ainult disainimisega – New Life Studio on kujunenud ka kogukonna paigaks. „Juba kolmandat aastat teeme loovõmblemise töötube. Meile tulevad inimesed, kellel on kodus poolikud projektid. Kas on midagi vaja kitsamaks teha, midagi parandada, midagi täiesti ümber luua. Meil on masinad, juhendamine ja igaüks saab tulla just oma projektiga,“ räägib Tuuliki. Samas rõhutab ta, et tegu ei ole tüüpilise kursusega, kus kõik õpivad sama asja. „Kes tahab teha uut eset, kes vana ümber – me juhendame kõiki individuaalselt,“ selgitab ta.

Sama põhimõte kehtib ka aksessuaaride ja nahatöö töötubades, kus inimesed tulevad oma materjalide ja ideedega ning disainerid aitavad neil samm-sammult loomeprotsessiga edasi.

Eva Lotta toob välja ka stuudio uue suuna: „Tahame ruumi kasutada näiteks sünnipäevade ja tiimiürituste korraldamiseks, kus inimesed saaksid võimaluse siduda sündmus loovusega, et igaüks saaks midagi oma kätega teha.“ Üks prooviüritusena korraldatud sünnipäev andis juba kinnitust, et see formaat kõnetab. „Tagasiside oli väga hea,“ ütleb Tuuliki.

Tulevikuplaanid: jätkusuutlikkus ja stabiilsus

Rääkides tulevikust, ütleb Eva Lotta ausalt: „Mu eesmärk on üsna lihtne, et ma saaksin disainerina jätkata. Et see oleks päriselt võimalik. Kõik mu energia läheb sellele.”

Tuuliki lisab, et soovib eelkõige, et stuudios hakkaksid toimuma need üritused ja kohtumised, milleks ruum loodud on. „Et poeosa avaneks, et inimesed tuleksid tänavalt sisse, et oleks liikumist ja loomingulist elu.“

„Ja natuke võiks olla ka stabiilsust. Ma ei tea, kas see on üldse võimalik, aga ma loodan,“ lisab Eva Lotta.

Kuhu liigub Eesti disain?

„Ma tahaks mõelda, et Eesti disaini identiteet muutub järjest tugevamaks. Mul on tunne, et sellest ajast, kui ma kooli lõpetasin, on disainimaastik juba õppevaldkonnana palju arenenud ja muutunud populaarsemaks. Igal aastal tuleb peale üha rohkem uusi ja värskeid disainereid. Globaalne põimumine on samuti kasvanud: tehnoloogia ja ringmajandus seostuvad disainiga aina enam. Ma loodan väga, et see suund ainult tugevneb,“ räägib Eva Lotta.

Tuuliki aga toob välja ka teise vaatenurga. „Üks asi on Eesti disain, mida me näeme poodides. Selleks, et seal müüa, tuleb teha mööndusi – luua tooteid, mis müüvad. See ei ole alati see puhas, südamest tulev disain, mida sa tegelikult tahaksid teha. Ja suure osa sellest, mida me disainipoodides näeme, ongi valminud just müügile mõeldes. Ma ei halvusta seda, aga need on kaks erinevat maailma. Küsimus on, kui palju me üldse näeme seda päris Eesti disaini, mis sünnib kompromissideta.“

Nõuanded alustavale disainerile

Eva Lotta rõhutab toetava võrgustiku olulisust. „Soovitaks leida enda ümber inimesed, kellega koos areneda ja tööd jagada. Üksi saab ka hakkama, aga see on lihtsalt kordades raskem. Tiimina jõuab kaugemale ja kiiremini.“

„Tiim võiks veel suuremgi olla,“ lisab Tuuliki muiates.

Eva Lotta sõnul on disaineritel sageli harjumus töötada üksinda ja hoida oma loomingut väga isiklikuna. „Kui oled loonud midagi väga enda oma, on raske seda jagada. Aga maailmas on nii palju näiteid brändidest, mis on alguse saanud tiimitööst ja pole ime, et nad on edukad. Jagatud koorem viib tõesti kaugemale.“

Osalesite ka Tallinna Ettevõtlusinkubaatori inkubatsiooniprogrammis. Miks otsustasite liituda ja kuidas läks?

Tuuliki: „Mul oli kõrvu jäänud, et selline programm on olemas. Läksin kodulehele, lugesin, mida pakutakse, ja see tundus kohe väga ahvatlev – kõik need koolitused, võimalused, kontaktid. Liitusimegi. Olen siiani super rõõmus, et seda tegime. Väga palju infot, inimesi ja mõtteid on tulnud just sealt kaudu. Soovitan igale noorele ettevõtjale.“

Eva Lotta: „Ettevõtjaks ei sünnita. Eriti kui tuled kunstivaldkonnast – ettevõtluspoolt tuleb endas teadlikult arendada ja õppida. See ei tule kunstnikule loomulikult… vähemalt mitte mulle,“ ütleb ta naerdes.

Vilistlane Raiku valiti L’Oréali 100 miljoni euro suurusesse jätkusuutliku innovatsiooni kiirendisse

Globaalne ilukontsern L’Oréal teatas oma uue Sustainable Innovation Accelerator programmi käivitamisest. Tegemist on algatusega, mille eesmärk on investeerida viie aasta jooksul 100 miljonit eurot, et leida, arendada, piloteerida ja skaleerida murrangulisi tehnoloogiaid, mis aitavad lahendada nii ettevõtte kui ka kogu tööstuse jätkusuutlikkusega seotud väljakutseid.

Enam kui 1000 ülemaailmse kandidaadi seast valiti ka Ettevõtlusinkubaatori vilistlane RAIKU Packaging üheks vaid 13 ettevõttest, kes pääsesid L’Oréali jätkusuutliku innovatsiooni kiirendisse. Programmi vastuvõtuprotsent oli kõigest 1%.

RAIKU on välja töötanud 100% loodusliku pakkematerjali, mis ühendab luksusliku välimuse ja suurepärase löögisummutuse. Tegemist on ühe maailma madalaima süsinikujalajäljega materjaliga, kuna ettevõte on turule toonud radikaalselt tõhusama tootmisprotsessi võrreldes traditsiooniliste tööstusharudega, saavutades üle 90% ressursisäästu.

Ettevõtte klientide hulka kuuluvad juba sellised nimed nagu LVMH, ning RAIKU’d toetavad Euroopa kõige rangemad rahastusmeetmed, sealhulgas 5,6 miljoni euro suurune toetus Euroopa Innovatsiooninõukogult (EIC). RAIKU tehnoloogiat peetakse laialdaselt strateegiliseks lahenduseks, mis aitab vähendada nii Euroopa Liidu kui ka kogu maailma pakendireostust ohutul ja komposteeruval viisil.

L’Oréali otsus kinnitab veelgi RAIKU loodusliku materjali kvaliteeti ja selle võimekust töötada tööstuslikul tasemel. Samuti näitab see, et globaalsetel tööstusharudel on suur nõudlus uute materjalide järele, et vastata tarbijate ootustele ja täita oma strateegilisi eesmärke keskkonnajalajälje vähendamisel.

„L’Oréali valik on tugev kinnitus nii meie uudsele materjalile kui ka sellele, et maailma suurimad ettevõtted panustavad lähiaastatel märkimisväärseid ressursse oma tarneahelate uuendamisse,“ ütles Karl Pärtel, RAIKU Packagingu kaasasutaja. „Idufirmad – minge ja proovige!“

Mis on L’Oréali AcceleratOR ja miks tasub kandideerida?

L’Oréali Sustainable Innovation Accelerator tugineb ettevõtte pikaajalisele innovatsioonikultuurile ning on osa viieaastasest 100 miljoni euro suurusest investeeringust, mille eesmärk on kiirendada murranguliste tehnoloogiate arengut kogu ilutööstuse väärtusahelas. Algatus keskendub võtmeprobleemidele, nagu jätkusuutlikud koostisosad, alternatiivsed pakkematerjalid, väiksema mõjuga tootmine ning fossiilsel toorainel põhinevate plastide kaotamine.

Programm viiakse ellu koostöös Cambridge’i Jätkusuutliku Juhtimise Instituudiga (CISL) ning kestab 12 kuud. Osalejaid toetatakse pilootprojektide kavandamisel, valmisoleku tõstmisel ja reaalses kasutuses rakendamisel. Ettevõtted saavad personaalset tuge, sealhulgas kuni 12 tundi individuaalset mentorlust ja coaching’ut ülemaailmsetelt jätkusuutlikkuse, innovatsiooni ja tööstuse juhtidelt.

Programmi peamine eesmärk on hinnata, kas osapoolte vahel võib tekkida äriline koostöövõimalus, liikudes läbi konkreetsete etappide ja otsustuspunktide.

Kiirendi keskendub kuuele peamisele innovatsioonivaldkonnale:

• madala süsinikujalajäljega lahendused
• alternatiivsed koostisosad
• fossiilsete plastide kasutamise ja plastijäätmete vähendamine
• väikese keskkonnamõjuga tootmisprotsessid
• veekindlus ja looduspõhised lahendused
• kaasavad ärimudelid

Nende innovatsioonide skaleerimise kaudu soovib L’Oréal kiirendada oma jätkusuutlikkuseesmärkide saavutamist.

Idufirmadel on võimalik kandideerida kiirendisse ning tutvuda ka L’Oréali 10-aastase jätkusuutlikkuse strateegiaga „L’Oréal for the Future“, et mõista ettevõtte eesmärke ja leida oma roll nende saavutamisel.

Vilistlane QLR Disain: Peaehted oma elu kuningannadele

Tallinn Design House’i Artist Series projekt käis külas Ettevõtlusinkubaatori vilistlasel QLR Disain. QLR Disaini looja Kaie Kuuler jagas, millised disainid on talle loomuomased, kuidas ta kogu inspiratsiooni ja miks on ta otsustanud luua just peaehteid.

Kaie on tegutsenud moevaldkonnas kogu elu – peamiselt rätsepana teiste disainerite heaks. Ta on ka valmistanud aksessuaare moeshow’dele ning just sealt sai alguse tema armastus peakaunistuste vastu. „Ühel hetkel tuli äratundmine: kas nüüd või nüüd,“ kirjeldab ta hetke seitse aastat tagasi, kui aeg oli küps enda brändi loomiseks.

Kaie looming on mitmekülgne, pakkudes midagi igale maitsele ja meeleolule. Brändi valikust leiab nii klassikalisi kübaraid kui ka päris pööraseid pilkupüüdvaid peaehteid. „Mulle endale meeldib kalduda äärmusesse,“ ütleb Kaie. „Vahel tahan olla minimalistlik ja luua ääretult lihtsaid, klassikalisi peakaunistusi. Aga siis jälle tahan panna pähe roosast brokaadist lipsu ja olla pöörane beib,” ütleb ta lõbusalt. Just lai tootevalik teebki QLR Disaini ainulaadseks.

Mis sütitab loomeprotsessi?

Inspiratsioon jõuab Kaieni väga erinevaid teid pidi. Mõnikord tuleb see täiesti ootamatult, nagu siis, kui ta otsis keset talve üht teist kangast, kuid leidis hoopis rohelise kangatüki. „Ma teadsin täpselt, et maikuus teen sellest maikellukestega peavõru,“ meenutab ta. Kiirel tellimustööde perioodil maikuus tundis Kaie, et nüüd saab lõpuks karikas täis ja ta peab hetkeks aja maha võtma ning midagi enda jaoks tegema. „Panin kõik muu kõrvale ja tegin kaks päeva ainult seda peaehet. Olin mitu kuud selle mõtte käes mõnulenud, et millise ma teen ja kuidas ma teen. Tahtsin näha, kas see kõik tehniliselt ka töötab. Ja vot siis, kui see peavõru valmis sai, olin tõeliselt õnnelik.“

Loomeprotsess on Kaie jaoks osalt intuitiivne, osalt ka praktiline. Hooajalisus ja inimeste vajadused mängivad siin oma rolli. Näiteks jõulude paiku, mil domineerivad loomingus must, kuldne, hõbedane, valge ja kuuseroheline, täiendavad pidulikke tooteid ka säravad kivikesed ja litrid. Kevadised tooted on alati helgemad, värvilisemad. Kaie kogub materjale järk-järgult, et inspiratsiooni saabudes kohe tegutsema hakata. „Mul peab olema palju „õlgi ja sulgi“. Kui mõte tuleb, ei taha ma oodata nädalaid, kuni materjal kohale jõuab – siis läheb õhin üle,“ selgitab ta. Ta ei joonista kunagi ühtegi kavandit üles, selleks pole vajadust, sest kõik on peas olemas.

Kaiele pakub suurt rõõmu ka keerukate insenertehniliste lahenduste väljamõtlemine. „Kas ma panen selle detaili siia kõrgele seisma? Kuidas ta seal püsib? Kuidas ma gravitatsiooni üle kavaldan? Ja ei ole midagi, mida natuke traati ja väike vägivald ei aitaks saavutada,“ naerab ta.

Peaehete arhitektuur

Kaie loominguline tööpõld on lai ning sama mitmekesine on ka tema materjalivalik. Talvekübarad sünnivad naturaalsest vildist, suvised aga looduslikust sisalist. Kõik muu jääb nende kahe vahele. „Ma kasutan litreid, sulgi, õlgi, sametit, võrku, kivikesi, pärleid… you name it,“ ütleb ta. „Kõik, millest midagi teha saab, võib kaubaks minna.“ Just see vabadus materjale kombineerida lubab Kaiel vormidega mängida ja luua nii klassikalisi kui ka fantaasiaküllaseid peaehted.

Kõigi nende võimaluste keskel on siiski üks materjal, mis tõmbab Kaie tähelepanu ikka ja jälle: suled. „Kui sa mõtled linnu peale, siis tal on nii erinevad suled: tiivasuled, udusuled kuni kõige jämedama sulerootsuni välja. Erinevatel lindudel on täiesti erinevad suled ja see on tohutult inspireeriv, selgitab ta. Sulgedes peitub tema sõnul lõputu variatsioonide võimalus ja loomulik ilu, mis teeb neist tänuväärse materjali.

Peaehete valmimisprotsess

Kaie naudib oma tööd sedavõrd, et ei vaata kunagi kella, kui kaua ühe peaehte valmimine aega võtab. „Alalõpmata küsitakse, kaua sul sellega läks. What difference does it make?“ ütleb ta. Mõned tööd on loomulikult ajakulukamad, kuid loomisrõõm kaalub ajamõõtmise üles. „Muidugi ma tean, et ajakulu ja tootehind peavad omavahel kooskõlas olema“ lisab ta naerdes. Tavaliselt on Kaiel pooleli mitu tööd korraga, mida ta vastavalt meeleolule ja tööetappidele vaheldumisi teeb.

„Hommikuti olen ma alati kõige produktiivsem, siis vormin tavaliselt kübaraid, mis on suhteliselt füüsiline töö “ räägib Kaie. Paari kolme vildi tõmbamine vormile võtab täiesti läbi, eriti kui on keerulise kujuga mudelid. Pärastlõunal eelistab ta rahulikumat nokitsemist, erinevaid käsitööetappe, mis vajavad peent näputööd ja kannatlikkust. Sageli teeb ta mitut projekti korraga, et aega võimalikult hästi kasutada. Samal ajal kui vormitud kübarad kuivavad, tegeleb ta teiste poolikute asjadega. „Ma olen täielik multitasker ja püüan iga minuti ära kasutada,“ naerab ta. Siiski on Kaie enda jaoks kehtestanud piiri. „Ükskõik kui hoos ma olen, kella viiest alates panen töö kõrvale, et mitte läbi põleda.“

Uued oskused toovad uued ideed

„Mu looming on ajas kindlasti muutunud, eelkõige tänu juurde tulnud oskustele,“ ütleb Kaie. Ta kuulub Australian Hat Academy’sse, kus liikmetele pakutakse iga kuu uut videokursust. „Ma õpin kogu aeg midagi juurde ja kui sul on oskusi, siis tulevad ka uued ideed. Võid avastada mõne materjali või töövõtte, mida sa varem pole kasutanud.“ Kui Kaie alustas lihtsatest peavõrudest ja -kaunistustest, siis nüüd on ta jõudnud ka kübarateni. „See on kindlasti suur edasiminek.“

Oskuste kasv on toonud kaasa ka loomingulise mitmekesisuse ja tänu veebikursustele on Kaie saanud õppida palju rohkem kui varem. „Tänu koroonale hakati hästi palju kursusi internetis tegema. Varem pidid selleks sõitma 2–3 päevaks Londonisse, aga kui oled käsitöö inimene, siis ei ole neti teel õppimine absoluutselt mingi probleem ega kuidagi viletsam, kui kohapeal õppimas käia.“

Kuigi areng on olnud suur, käib sellega kaasas ka väike loomehirm. „Mõnikord mõtlen, et äkki järgmisel korral ei tule ideed. Iga kord tuleb! Aga ikka kardad, et oled ennast tühjaks teinud,“ tunnistab ta.

„Ma jätan erinevate disainide vahele tavaliselt kaks-kolm aastat – ma ei tee samu asju järjest,“ ütleb Kaie. „Selle ajaga jõuavad tekkida täiesti uued mõtted. Ja vahel vaatan ka mõne vana, kunagi populaarse olnud toote üle ning teen sellele väikese värskenduse.“

Vastupidavus kui kvaliteedi märk

Oma rätsepataustale ja perfektsionismile toetudes peab Kaie oluliseks ka peaehete vastupidavust. „Alati võivad peakaunistused mõne õnnetu juhuse tõttu puruneda, aga kuna nad on siiski enamasti pidulikud, neid kantakse ühel õhtul ja pannakse tagasi karpi kuni järgmise korrani, siis nad liigselt ei kulu.” selgitab ta. Enamiku peavõrude karkassid on metallist, mis teeb need nii painutatavaks kui ka vastupidavaks.

Viltkübarad on rohkem igapäevased tarbeesemed, mis aja jooksul loomulikult kuluvad, kuid nende eluiga on siiski pikk. „Viltkübarat saab puhastada, aurutada ja uuesti vormida. Ta ärkab täitsa uuele elule ja kestab aastaid,“ ütleb Kaie.

Tulevikku vaadates

Tulevikku vaadates soovib Kaie oma brändi juures eelkõige laiendada kübarate valikut. „Kõik klassikalised mudelid võiksid olla esindatud,“ ütleb ta.

Samas unistab ta ka sellest, et leiaks igapäevase loometöö kõrvalt rohkem ettevõtlikkust ja oskusi oma brändi välismaal turundada. „Eesti on väga väike ja siinsete inimeste hulk on piiratud. Tahaksin, et mul oleks rohkem aega ja teadmisi jõuda klientideni ka mujal maailmas.“ Ta tõdeb ka, et ega välismaal sind keegi ei oota kogu selles tootekülluses tuleb ennast ise nähtavaks teha. Ometi on Kaie looming läbi veebipoe juba jõudnud Eestist kaugemale. „Just hiljuti osteti üks kübar Chicagost.“

Eestis jõuavad kliendid Kaieni eri radu pidi. „Kui nad stuudiosse tulevad, küsin alati, kuidas nad mind üles leidsid. Kes googeldas, kes sai tuttavalt soovituse.“ Kaie sõnul töötab suusõnaline soovitus aga alati kõige paremini.

Loe täispikka intervjuud Tallinn Deisgn House’i lehel.

LapaDuu on kaasanud mesilased pakendiärisse

Mesilasvahaga immutatud pakkematerjali tootja LapaDuu esindab Eestit septembris toimuval globaalsel võistlusel Creative Business Cup. Küsisime LapaDuu loojalt Andra Halmannilt kui oluline on talle võistlusele pääsemine, Ettevõtlusinkubaatoris osalemine ja millised on tulevikuplaanid.  
Esindate Eestit 14.-16. septembril Taanis toimuval Creative Business Cup võistlusel, kus osaleb kokku üke 80 riigi. Kui oluline on see teie ettevõtte jaoks? 

Jaa! Mulle langes tõesti sülle just säärane õnn. Milline võimalus see mu ettevõttele on selgub tegelikkuses ju alles hiljem. Kuid minu ootused on suured ja täis magusat ärevust. 

Loodan, et see võimalus aitab kaasa välisturgudele jõudmisele, silma jäämisele ja ehk õnnestub mul saada uusi LapaDuudesse armujaid ning ehk ka ise saada inspireeritud teistest loovatest ettevõtjatest. 

Väga loodan, et ehk saab sealt alguse mõni mõnus koostöö. Loodetavasti saab sellest suuremat sorti hüpe minu kasvuhoos.

Kui nüüd rääkida kellelegi, kes pole teist veel midagi kuulnud, siis kuidas ettevõtet tutvustate?

Teen keskkonnasõbralikke ja korduvkasutatavaid toidusäilituskangaid, mis on täielikult nulliks kulutatavad. Need on kätesoojuses vormuvad ning üdini naturaalsed. Loodan, et need lummavad ka neid, kes keskkonnahoiust suurt ei hooli. 

Tahan inimesi inspireerida, olla hell meie ilusa ja hinge kosutava looduse vastu nõnda, et see ei mõjuks ökosurvena vaid millegi atraktiivsena.

Silmale ilusad LapaDuud hoiavad meid kolmel viisil. Need hoiavad meie kaunist emakest maad, oma nulliks kulutatavusega ning kindlasti vähendavad LapaDuud ka plastreostust, sest toidukilet ega plastikarpe pole tegelikult üldse vaja.

Need hoiavad meie tervist olles tehtud vaid naturaalsetest koostisosadest. Toode koosneb sertifitseeritud puuvillasest kangast, mesilasvahast, männivaigust ja jojoobiõlist. Sealt ei leia ei mikroplasti ega raskemetall alumiiniumi.

Lisaks hoiavad need värskena toidu, vähendades toidu raiskamist. Nimelt on LapaDuud tänu mesilasvahale mustust hülgava ja antibakteriaalsete omadustega ning loodusliku koore kombel hingavad. Tänu sellele on poolik toit kaetud justkui naturaalse koorega, mis kaitseb seda kuivamise eest ja laseb toidul samal ajal hingata ja olla värske nagu õunakoor õunal. Ei mingit higistamist.

Kust sündis idee teha toode tekstiilijäätmetest ja mesilasvahast? 

Tegelikult sündis ettevõte täiesti kogemata. Tegime toidusäilituskangaid sõbrannaga kohvikute päevaks, et pisut reisiraha teenida. Mõned nädalad hiljem kirjutas meile aga Kaubamaja, et tahab meie vahariideid sisse osta. Meil polnud ettevõtetki. 

Olin öösel üleval, guugeldasin kuidas ettevõtet registreerida ja nii sündiski ettevõte, mis aastatega on kasvanud üsna märkimisväärseks.  

Lõpuks jäin seda küll üksi vedama aga küllap siis minu kirg ja õhin oli tugevam ja ellujäämisvõimelisem. Võin vabalt öelda, et ise ei tule midagi. Kõik tuleb ainult tööga. 

Arvan, et kasvada aitas kindlasti ka see, et ma tõesti kulutan ebamõistlikult palju aega kangaste valimisele ja komplektidesse sobitamisele. Seega võib öelda, et ma ei kasutangi kangajääke, sest inimesed armastavad lugusid rohkem. Pigem proovin igasse komplekti oma loo punuda. 

Milliseid lugusid kangastega jutustad?

Püüan oma LapaDuusid luua nii, et igaüks leiaks valikust midagi just tema hinge puudutavat. Nii on inimesel ehk kergem neid ka toidukile asemel armastama hakata. 

Käin näiteks reisimas Itaalias või Indias, armun elamustesse ja püüan need tunded ja emotsioonid siis LapaDuudeks komplekteerida. Või mõtlen, kuidas saaks jõulutunde LapaDuudesse panna, kasvõi talveteemalisi kangaid kuusekujuliselt pakkides. Või kuidas panna LapaDuudesse sõbrapäev, lihavõtted, Eestimaa, lavendlipõld, suvetunne, roosa romantika, hipi hing jne. 

Teen seda tõesti väga suure kire ja armastusega. Proovin teha nii, et see kirg oleks selline, mida ise maailmas näha ja tunda tahaksin. Küllap see selle õitsengu ka põhjustanud. On südantsoojendav näha, kuidas inimesed oma loo leiavad. 

On ka neid, kes on heas mõttes lausa hulluks läinud ja muudkui ostavad minu tooteid veel ja veel. Olgu see siis kasvõi kingiks kõikidele oma sõpradele. 

Muidugi rõhutan alati, et juba kulunud kangastele saab anda uue elu. Propageerin inimesi oma olemasolevaid kangaid taas üle vahatama ja pakun ka vajadusel ise seda teenust. 

Millist kasu saite Ettevõtlusinkubaatori programmist? 

Tegelikult väga palju. Sinna minnes tundsin, et olen ummikus, kust ei oska enam edasi minna.  Olen kõik teinud nii hästi kui oskan, aga tekkis küsimus, kuidas edasi. Ja kas saabki kuidagi edasi minna. 

Inkubaator aitas mõtteid paika logistada, uusi perspektiive näha, vajalikke kontakte leida. Lisaks ka mõttelaadi muuta ning avardada.  

Kui enne sinna minekut oli tunne, et “Oo, olen nii tubli olnud”, siis seal avastasin,et suurem ehitustöö on alles ees ja nii palju on veel teha ning muuta, et asi täiuslik saaks. Tegelikult olen alles lapsekingades, mitte mingi vana kala. 

Kindlasti sain ka uut jõudu ja motivatsiooni edasi minna. Ma tõesti armastasin inkubaatorit ning tänu neile on mul nüüd teisi ettevõtjatest sõpru, kellega on väga hea vahel mõtteid ja muresid põrgatada ja uusi vaatenurki avastada. Ka teiste teekonda on äge jälgida. 

Inkubaator lihtsalt teeb su tublimaks kui sa tegelikult oled. Ärgem unustagem ka erinevaid võimalusi, mida programmis olles sain. Business Creative Cup võit tuli just tänu inkubaatorile, samuti sain osaleda MELT Innovatsioonifoorumi demoalal ja neid võimalusi oli veel. 

Meeldis ka see, et loenguid andsid päris ettevõtjad, kes on maadelnud samade muredega nagu meie ja nende nõuannetest ning lugudest on olnud mulle väga palju kasu. 

Kellele soovitaksite programmis osalemist? 

Just neile, kes on ehk alustanud suure hoo ja kirega, kuid siis on tulnud see raske koht, kus ainult kirest enam ei piisa. Ka sellest kohast on võimalik edasi saada. Inkubaator aitabki selle tee leida. 

Kindlasti ka neil, kellel on suur tahe miskit luua aga ei tea täpselt kuidas ja kellele. Usun, et inkubaator aitab väga hästi selle õige suuna ja viisi leida ning näha vaatenurki, milleni üksi poleks jõudnud. 

Kindlasti motiveerib ka see kui kohtad seal ettevõtjaid, kes on mingi näiliselt tühise asjaga suureks kasvanud. Näiteks nagu Nurme kosmeetika, kes alustas vannitoas küünalde vorpimisest ja vaadakem teda nüüd. 

Kui oluline on, et väikeettevõtetele pakutakse mentorlusi ja erinevaid programme? 

Väga oluline. Enamik väikeettevõtjad on ju tavalised inimesed, kes kuidagi kohmerdades ehk ka pisut ebakindlalt oma kire najal miskit teevad ja loovad. See teekond tundub kohati nagu oleks koguaeg kusagil lõksus ja liivaterad muudkui satuvad edukaks saamise masinat seiskama. 

Eriti üksi pusides on lihtne mõelda, et võib-olla see ikka pole minu jaoks, või piisavalt hea idee, või ma pole siiski ettevõtte veduriks loodud. Siis on lihtne lasta ligi mõtet, et parem viskan selle kõik nurka. 

Ettevõtlusinkubaator aga just aitab oma mentorlustega neid ettekäändeid eemaldada ja lõksudest mööda põigelda. Nad aitavad märgata vigu, mida ise ei näe. Lisaks aitavad nad kasvatada eneseusku, et oledki nüüd päris ettevõtja, mitte enam katsetaja. Nende abiga leiab suuna oma murede lahenduseks. Eks ettevõtja teekond ongi konarlik aga põnev. 

Tegelikult on see nii hea, kui on koht kust abi küsida ja hulk targemaid, kes sinu asja paremaks teha aitavad. Tean ka, et näiteks tänu Ettevõtlusinkubaatorile aitas Tallinn Design House paljudele Eesti disaini tegevatel inkubantidel esimesed head müügid teha ja võimalusi oli seal veel.

Millised on LapaDuu edasised plaanid? 

Enne Ettevõtlusinkubaatorisse minekut ma ei teadnudki, kuidas edasi. Nüüd on mul plaane tegelikult palju. On väiksemad ja suuremad eesmärgid. Olen kindel, et küll neid eesmärke sünnib veelgi ja võib ka muutusi ette tulla – selline see ettevõtlus kord juba on. 

Inkubatsiooni ajal sündisid uued tooted: toidusäilituskotid, mida luua oli tõeline pähkel, aga sain palju abi ja nüüd on need mul olemas.  

Samuti soovin luua ka eksklusiivseid disaine, mida on vähe ja mis on tõeliselt erilised. Kindlasti on mu eesmärk luua oma disainidega kangaid terviklike teemadega. 

Lisaks on mul kohe valmimas pakend. Seda suuresti tänu Ettevõtlusinkubaatori mentorlustele. Täiusliku pakendi loomine on olnud üks pikk teekond, sest selle ülesanne on seletada mu toode lahti, samas ei tohi see varjata LapaDuude ilu. 

See uus, kohe-kohe valmiv pakend aitab mul LapaDuusid ka ehk mujal müüa. Seega hakkan  juba varsti edasimüüjaid otsima. Samuti on mul soov ärikliente leida ja ettevõtetega koostööd teha.  

Millalgi, kui Eesti on selleks rohkem valmis, soovin ka kangajääkidest hakata taskukohasemaid vahariideid valmistama, mida saaksid kasutada näiteks koolisööklad, lasteaiad ja teised toitlus- või majutusasutused. Olen nii põnevil tulevikust, kohtadest, kus käin. Lisaks lasen eluilul end inspireerida ja mõtlen, kuidas et see tunne, silmailu kogemus LapaDuu komplekti panna. 

Võib-olla kunagi on mul ka oma salong. Sinna tulevad inimesed, kes armastavad näiteks päikeseloojanguid, tuulepuudutusi või taluelu romantikat ja siis ulatangi neile uhke ja täpselt õige, eksklusiivse komplekti, kus see kõik olemas on. Nii loodan inspireerida vähem raiskama ja rohkem meie kaunist emakest Maad hoidma.

Tutvu LapaDuu toodetega siin.

Birico: lnkubatsioon aitas mul oma sihti oluliselt selgemaks mõelda

Ettevõtlusinkubaatori inkubatsiooniprogrammi lõpetas juunis Birico, kes toodab ja disainib erinevaid siidist tooteid. Uurisime asutaja Birgit Usina käest, kuidas ettevõte alguse sai, mis teeb siidi eriliseks ja mis on tulevikuplaanid.

Millega Birico tegeleb?

Birico loob siidist funktsionaalseid tooteid. Sõna „funktsionaalne“ võib kõlada veidi segadusttekitavalt, aga selle all pean silmas tooteid, mis muudavad meie igapäevaelu paremaks, mugavamaks ja stiilsemaks. Ma ei loo küll Mona Lisat, aga loon näiteks hommikumantli, mis paneb sind end tundma naiselikuna ja hästi. Ja samal ajal, kui sa seda kannad, hoolitseb see ka su naha eest.

Milline on su enda taust ja kuidas sa jõudsid siidist toodete tegemiseni?

Ma olen täielik hunt Kriimsilm. Olen õppinud rahvusvahelisi suhteid, aga teinud kõikvõimalikke töid. Olen olnud julgestaja lennujaamas, töötanud kuus aastat Coca-Colas raamatupidajana. Alates 2010. aastast olen rohkemal või vähemal määral olnud seotud ürituskorraldusega.

Kui tuli COVID ja üritusi enam korraldada ei saanud, sattusin ettevõtlusesse. Tegelikult olen alati tahtnud ettevõtjaks saada, aga alati jäi natuke puudu. Näiteks oli mul hirm turvatunde kadumise ees, et enam ei tule palka kindlal kuupäeval. Kui sain töölt koondatud, hakkasin esialgu Ukrainast looduskosmeetikat maale tooma.

Aasta hiljem, kui Ukrainas algas sõda, muutus see tegevus keeruliseks. Vahel jäi kaup piiri taha, vahel varastati see autost ära. Laos tekkisid augud, aga klientidele oli vaja midagi pakkuda. Samal ajal kogesin tugevat stressi ja ärevust, mis tõi kaasa uneprobleemid.

Nii need kaks olukorda – vajadus uute toodete järele ja isiklik uneprobleem – viisid mind siidini. Mitmest kohast hakkas tulema infot, et siidist juuksekummid kaitsevad juukseid ja siidist padjapüürid aitavad paremini magada. Kuna ma juba müüsin šampoone, sobis see juuste teema hästi mu olemasolevasse valikusse. Leidsin ühe toreda pereettevõtte Hiinast, kes oli nõus tegema mulle väikese partii tooteid minu disaini ja soovide järgi. Kui tooted Eestisse jõudsid oli inimeste huvi suur.

Kuna Ukrainaga muutus suhtlus järjest keerulisemaks, siis kaks aastat tagasi tegin otsuse luua oma bränd. Alguses ma ei teadnud täpselt, mida tegema hakkan, aga üks mu tuttav prantslanna, kes on coach, ütles: alusta sellest, mis sul juba olemas on. Ja mul oli juba siid.

Esimeste toodete, brändingu ja nime väljatöötamine võttis aega peaaegu kaks aastat. Ainuüksi nime leidmisele kulus kuus kuud. Ja siin ma täna olen.

Aga kust tuleb brändi nimi Birico?

Mul oli kunagi kass, kes väga armastas siidist padjapüüre, aga kes kahjuks ei ole enam meie seas. Temast inspireerituna tahtsin alguses natuke nimega mängida, midagi stiilis silk cat. Aga selgus, et sellise nime oli juba üks betoonifirma ära võtnud.

Tahtsin nimesse tuua ka natuke põhjamaist tunnet – näiteks midagi nagu cold frost –, aga ilmselgelt on sellised veebiaadressid juba suurte rahade eest ära ostetud.

Minu elus on olnud väga-väga oluline inimene minu vanaisa. Ühel õhtul, kui koos kaaslasega voodis pikutasin, ütlesin, et tahaksin selle brändi kuidagi vanaisaga siduda. Vanaisa hüüdis mind Biri’ks. See nimi üksinda ei kõla minu meelest eriti, aga siis mõne minuti pärast ütles mu kaaslane: aga Birico?

See kõlas kohe õigesti. Biri – need on minu juured, minu lugu, minu ajalugu. Co – see on kõik need inimesed, kes on minu selja taga, kes mind toetavad. Ja see kõik kokku moodustabki Birico.

Ma tahtsin kindlasti, et nimes oleks ka natuke välismaist kõla. Hakkasin uurima, kuidas vanasti, 1940ndatel USAs, brändidele nimesid pandi – võeti tükke erinevatest allikatest ja pandi need kokku. 1940ndad olid ka naiste ärkamise aeg, pin-up ajastu. Ja siis ma mõtlesin: see on märk. See ongi see õige nimi.

Miks on siid nii hea materjal ja millist siidi sa kasutad?

Maailmas on üle 20 erineva siidiliigi. Kui tegu on loodusliku siidiga, siis tuleneb selle nimi sellest, mida siidiussikesed söövad. Või siis sellest, millega siid on kokku segatud. India siidil on näiteks mitmeid sorte, aga seal on päris siidi tegelikult vaid väike protsent. On ka siide, mida tehakse näiteks ämblikuvõrgust, kuid need on muidugi ülikallid.

Mina kasutan Mulberry siidi. See on oma nime saanud sellest, et siidiussid söövad Mulberry puu lehti. See on üks maailma luksuslikumaid ja mõnusamaid siide.

Tegelikult siid materjalina teebki juba 70% tööst minu eest ära. Mulberry siid on väga hea, sest see on väga libe. Biricol on 99% toodetest valmistatud kõrgläikega siidist. Kui sa paned pea padjale, siis siidiga on hõõrdumine 60% väiksem kui näiteks puuvillase padjapüüriga. Puuvillane padjapüür mõjutab näonahka igal ööl mikro tasandil, muutes seda järk-järgult õhemaks. Ja mida õhem nahk, seda kiiremini tekivad kortsud, tumedad silmaalused ja muud nahaprobleemid.

Me mõtleme tihti kreemidele ja toonikutele, aga unustame, et nägu puutub padjapüüriga kokku ligi kaheksa tundi järjest. Samas ei pese me padjapüüre kuigi tihti – tegelikult peaks tavalist padjapüüri pesema minimaalselt kord nädalas. Siidiga on lihtsam: see ei ima baktereid, tolmu ega seeni, mistõttu sobib hästi ka allergikutele ja näiteks tolmuallergia puhul. Akne puhul peaks padjapüüri lausa iga päev vahetama, et vältida tsüklit, kus bakterid kanduvad padjapüürilt tagasi näole. Siidiga seda probleemi ei ole.

Minu lemmikomadus Mulberry siidi juures on aga see, et ta reguleerib temperatuuri. Kui toas on palav, siis siid tundub jahedam, ja kui külm, siis hoiab ta kehasoojust. Üks minu uneprobleemide põhjustest oligi see, et kui olin ärev, läks padi kiiresti soojaks ja ma ärkasin tihti üles. Siidist padjapüüriga ma peaaegu ei vaheta enam padja poolt – see on kogu öö sama mõnus.

Lisaks on meil ka erinevat tüüpi siidist unemaske, mis aitavad näiteks silmade kuivuse puhul. Olen ise läbi teinud mitu silmaoperatsiooni ja tänu siidile on mul vähem kuivust ja parem silmaümbruse naha seisund. Uuringud näitavad, et unemaskiga magamine aitab kiiremini uinuda, tagab sügavama une ja maandab ärevust. Siid lisab sinna juurde naha hoolduse ja luksuslikkuse. On isegi mõõdetud, et inimesed magavad unemaskiga 68% paremini – ja kui see on veel siidist, siis lisaks 30% paremini.

Kas oled mõelnud ka mõne teise materjali kasutamise peale?

Kusjuures ei ole. Maailmas ja ka Eestis on väga palju ägedaid disainereid, ja ma usun, et just see võikski olla minu eristumise koht. Keskenduda ainult siidile ja leida sellele võimalikult palju erinevaid kasutusviise.

See materjal ise teeb juba nii palju tööd ära. Tal on pikk ajalugu ja ta on mänginud olulist rolli ka majanduse arengus – mõtleme kasvõi siiditeedele. Seetõttu ei ole ma teistele materjalidele isegi mõelnud.

Kust sa saad inspiratsiooni uute toodete tegemiseks?

Väga tihti tuleb inspiratsioon isiklikust vajadusest. Samas on minu ellu sattunud ka palju inspireerivaid naisi – seega pärineb suur osa ideedest teiste naiste vajadustest.

Näiteks hommikumantli puhul kuulsin, kuidas mu sõbranna, kolme lapse ema, ütles, et tal on kogu aeg hommikumantli vöö kadunud. Ta armastab siidi, aga ei taha olla laste ees poolpaljas. Või et hommikumantlid on tihti liiga lühikesed ja ei kata piisavalt, nii et sa ei tunne end turvaliselt. Sellised hetked panevadki minu peas visuaali tööle.

Ma olen hästi visuaalne inimene. Kuigi lõpetasin reaalklassi ja olen töötanud reaalaladel, on loovus ja visuaalne pool minus väga tugevalt olemas. Kui mul tekib mingi visioon, siis ma ei saa enne rahu, kui olen selle kas kirja pannud või üles joonistanud ning sellest hakkabki toode sündima.

Mul on ka loodusega väga tugev side. Meie kodus on elanud neli põlvkonda tugevaid naisi, kes kõik on olnud seotud kas õmblemise, loomise või käsitööga. Vahel piisab lihtsalt juurte juurde tagasi minemisest ja ideed hakkavad jälle tulema.

Milline on su tööprotsess ideest toote valmimiseni?

See sõltub toote keerukusest. Tailor-made tüüpi keerukamate toodete puhul võib arendus võtta üle aasta. Näiteks hommikumantli puhul võttiski kogu protsess aega umbes aasta. Esimene mõte oli, et tahan luua hommikumantli, mis on naiselik, paitab kõiki kurve, paneb sind end hästi tundma ja on samal ajal ka praktiline.

Sellest visioonist sündis väike sketch, mille ma ühel hetkel paberile kritseldasin. Seejärel kirjeldasin oma tootmispartnerile, kuidas see peaks välja nägema. Nemad lõid selle põhjal visuaali ja me hakkasime seda koos kohandama. Tavaliselt on mul detailid peas millimeetri täpsusega – selle koha pealt olen natuke perfektsionist ja minuga on keeruline töötada.

Kui visuaal oli paigas, siis tuli järg materjali- ja värvivalikule. Siidi on erineva paksuse ja läikega ning igal väiksel detailil on roll. Vahepeal jäi projekt pausile, sest alustava disainerina ei ole ressursse just ülearu. Kui olime natuke kasvanud, tulin selle teema juurde tagasi. Siis hakkasime tegelema ka lõigetega. Neljas hommikumantel, mis valmis, oli lõpuks täpselt see õige.

Lihtsamate toodete puhul, nagu näiteks peavõrud või juukseaksessuaarid, on protsess kiirem, sest materjalikulu on väiksem ja toorikute tegemine lihtsam. Juukseklambrite arendus võttis aega umbes kuu, alates ideest kuni esimese toorikuni.

Peavõrudega läks veidi rohkem aega, sest testisime erinevaid sisutoorikuid. Mõni metallist variant surus ebamugavalt, mõni plastik tahtis puruneda. Lõpuks leidsime sellise plastikpeavõru, mis kohandub pea kujuga, ei suru ega pigista ja seda on kerge kanda.

Minu majast ei lahku ükski toode enne, kui olen selle ise üle vaadanud ja testinud. Kontrollin kõik tikandid, õmblused ja liimikohad isiklikult üle.

Kas sa tunned ennast pigem disaineri või ettevõtjana?

See on minu jaoks umbes 50/50. Hetkel positsioneerin end pigem ettevõtjana, aga iga päevaga tunnen järjest rohkem, et minus kasvab ka disaineripool.

Lapsena õmblesin nukkudele riideid, mõtlesin ise rõivaid välja. Kuigi oskan õmmelda, olid minu ema ja vanaema selles alati tugevamad. Mina joonistasin ja kirjeldasin ning vanaema õmbles nende visioonide järgi mulle riideid. Ometi ei ole ma kunagi end disaineriks pidanud – püüdsin pigem minna reaalala suunas.

Ka täna tundub mulle, et ma lihtsalt teen asjad ära, ma ei mõtle, et see võrdub disainiga. Aga siis kõik ütlevad: „Aga sa ju mõtled ise välja, sa lood midagi.“ Ja kui sain oma esimese kirja Tallinn Design House’ilt, mis algas „Tere, disainer“, oli see minu jaoks täiesti uus tunne. Ma ei olnud kunagi end nii defineerinud.

Mis sulle ettevõtte tegemise juures kõige rohkem rõõmu valmistab?

Eks ikka need väikesed võidud. Alguses paned endale hästi palju suuri eesmärke ja töötad nende nimel, aga kuskil poole peal sead juba uue sihi ja ei märkagi, mida vahepeal ära oled teinud. Kui tuli sõda ja sellega kaasnevad tagasilöögid, siis tegin teadliku otsuse, et pean hakkama märkama ka neid väikeseid võite. Ja just need valmistavadki kõige rohkem rõõmu.

Näiteks see, kui tuled välja uue tootega ja saad esimese tellimuse. Kui tuli esimene hommikumantli tellimus, olin nagu väike tüdruk, keksisin mööda tuba ringi. Või kui klient annab ägedat tagasisidet. Üks naine, kes soovis hiljem suurust vahetada, ütles, et see on kõige ilusam hommikumantel, mida ta näinud on. Sellised hetked lihtsalt paitavad hinge.

Me tihti unustame endale pai teha, sest kogu aeg on tunne, et peab edasi liikuma ja järgmise asja ära tegema. Aga kui keegi päriselt hindab su tööd, see tähendab palju.

Ja muidugi suuremad tunnustused ka – näiteks see, et oleme võitnud kaks Buduaari ilulemmiku tiitlit. See teeb hinge soojaks.

Mis on olnud siiamaani suurim väljakutse ettevõtte juhtimise juures?

Kõige suurem väljakutse on olnud praegune majanduslik olukord. Ma ei ole tegutsenud ettevõtjana ajal, kus majandus kasvas ja inimestel oli ostujulgust. Alustasin ettevõttega Covidi ajal, mil maailm oli justkui pea peale keeratud. Sellele järgnes sõda ning nüüdseks on jõudnud kätte aeg, kus inimesed ei tee enam nii kergelt kulutusi asjadele, mis ei ole eluliselt vajalikud.

Kui isegi toidutarbimine on vähenenud, siis luksustooteid ostetakse veelgi vähem. Eriti Eestis, kus meid on niigi vähe. Tegelikult, minu toode ju võistlebki ka vorstiga. Ja see teebki olukorra keeruliseks.

Sellises majanduskeskkonnas ellu jäämine nõuab pidevat paindlikkust ja avatust, valmisolekut erinevateks koostöödeks ja ettepanekuteks, et pildil püsida ja inimesteni jõuda.

On olnud kordi, kus olen mõelnud, et äkki peaks minema tagasi palgatööle. Sest siis on vähemalt kindel sissetulek, juhul kui sind ära ei koondata. Aga ettevõtlusmaik on nii tugevalt suus, et kui see mõte tekib, tuleb kohe järele teine: „Ei. Sa leiad selle lahenduse.“

Millised on su tulevikuplaanid, hoolimata keerulisest majanduskeskkonnast?

Olen alati arvanud, et nii nišitootega nagu siidist padjapüürid ja hommikumantlid meie väikeses armsas Eestis kaugele ei jõua. Meil on lihtsalt nii väike turg, kus tööealisi inimesi on umbes 400 000 ja mitut padjapüüri või hommikumantlit inimene ikka vajab, eriti kui nende eluiga on umbes 20 aastat. See tähendab, et turg küllastub üsna kiiresti.

Septembri alguses kolin Inglismaale ja soovin seal oma toodete müüki kasvatada. Minu unistus on avada seal oma väike butiik ning tuua sinna kaasa ka teisi ägedaid Eesti brände. Tahaksin olla justkui spokeperson – inimene, kes räägib meie lugusid ja tutvustab Eesti disaini. Mul on visioon armsast poekesest, kuhu inimesed tänavalt sisse astuvad, saavad tooteid katsuda, näha ja tunda.

Kuidas sa näed Eesti disaini- või ettevõtlusmaastikku disaini valdkonnas?

Meil on Eestis väga palju ägedaid tegijaid. Olen maailmas üsna palju ringi reisinud ja mulle on alati silma jäänud, kui eriline meie disain on. Käisin hiljuti Ettevõtlusinkubaatoriga õppereisil Taanis, kus disain on kas väga minimalistlik või väga värvikas. Eesti on suutnud need kaks stiili omavahel kombineerida. Meil on midagi ainulaadset – natuke ekstravagantsust, natuke minimalismi.

Aga kahjuks oleme ikka veel nagu lihvimata teemant, kellest maailm palju ei tea. Näiteks Lady Gaga on kandnud Eesti disaineri tehtud jakki, aga need nimed ei ole veel nii suured, et jõuaksid laiemalt teadvusesse.

Ma väga loodan, et ühel päeval on Eesti disain maailmas paremini tuntud. Meil on siin nii inspireerivaid lugusid ja loojad, kes on täiesti võrdsed suurte brändidega. Võib-olla saangi ise natukene kaasa aidata, et Eesti disain jõuaks rohkemate inimesteni – eriti nüüd, kui kolin Inglismaale.

Lõpetasid just ka Ettevõtlusinkubaatori 9-kuulise inkubatsiooniprogrammi alustavatele ettevõtjatele. Miks sa otsustasid liituda?

Tegelikult sattusin inkubaatorisse üsna juhuslikult. Ma ausalt öeldes ei olnud varem sellest midagi kuulnud – ja vabandan selle eest inkubaatori ees (naerab – toim. märkus).

Kui ma tulin Biricoga avalikult välja 2024. aasta septembris, ütles mu sõbranna, et toimub üks brändingukoolitus ja kutsus mind kaasa. Mõtlesin, et okei, panen end kirja – tol hetkel polnud mu koduleht veel lansseeritud ja see tundus hea võimalus midagi uut õppida.

Sõbranna ise koolitusele kohale ei jõudnud ja mina jäin liiklusummikusse kinni. Lõpuks jõudsin küll üritusele, aga ausalt öeldes ei mäleta ma sealt väga palju – peale selle, et alguses räägiti inkubatsiooniprogrammist. Et see aitab, on äge ja toetav.

Lõpus haarasin sabast Teelel, kellest sai hiljem minu konsultant, ja küsisin, kas ma üldse sobin kandideerima. Ta ütles, et võimalus on olemas – kandideeri. Aega oli vaid paar nädalat ja mul polnud just palju vabu hetki kandideerimiseks vajalike materjalide kokku panemiseks, aga tundus, et kui selline võimalus antakse, siis tuleb seda proovida.

Ma tahtsin kasvada, ja see programm tundus väga hea väärtusega – eriti kui arvestada, et keegi meist ettevõtjatest ei ole ju väga rikas. Osalustasu on täpselt selline, mille saab ära katta, aga vastu saad kordades rohkem.

Nüüd, kus olen selle läbinud, võin öelda: see on täpselt nii kasulik, kui palju sa ise sellest välja võtad. Kui pingutad, õpid väga palju. Kohtud paljude inimestega, maailmapilt laieneb ja tekivad uued võimalused.

Minu jaoks oli see täpselt õigel ajal, õiges kohas ja õige asi. Midagi, mis pidi juhtuma.

Mis on kõige olulisem väärtus, mida inkubatsioonist oma ettevõtte jaoks õppisid?

Kindlasti kinnitas inkubatsioon mulle seda, et ma olen õigel teel. Seda tunnet tugevdasid nii mentorid kui ka minu konsultant, kes oli tõesti väga toetav ja professionaalne.

Programm aitas mul oma sihti oluliselt selgemaks mõelda. Kuhu suunas liikuda ja millele keskenduda. Fookus sai palju konkreetsemaks. Inkubatsiooni alguses tahtsin näiteks laieneda Poola turule, aga kogu see plaan muutus täielikult, sest protsessi käigus tuli mängu hoopis Inglismaa.

Kõik prognoosid, mille ma alguses koostasin, on täna täiesti teistsugused. See näitab, kui palju pilt selgines ja kui oluline on kohaneda. Inkubatsioon aitas mul Inglismaale kolimise mõtet ja sellega kaasnevat ebakindlust märksa paremini läbi töötada.

Ma arvan, et sain igast valdkonnast midagi: mõnes kinnituse, mõnes täiesti uue teadmise. Aga kõige suurem väärtus oli see, et mu fookus läks palju selgemaks. Kui alguses panin rohkem rõhku voodipesule, siis nüüd on fookus nihkunud disainile ja just juukseaksessuaaridele.

Ka programmi raames tehtud mentorlus Kaubamaja kaubandusjuhiga tõi selle välja – et see valdkond on väga tugev ja seda tasub kasvatada.

Kas sul on endal veel midagi hingel, millest tahaksid rääkida?

Kui sa mõtled, et tahaks midagi ära teha või midagi uut õppida, siis ma soovitan kindlasti inkubatsiooni proovida. See on üliäge kogemus. Mul on nüüd 22 uut kolleegi, kellel on samad valud ja rõõmud. Need on inimesed, kes saavad päriselt aru, mida sa läbi elad. Kui mul tekib mõni küsimus, võin kellelegi neist kirjutada ja ma tean, et nad mõistavad, sest nad on ise samas protsessis.

Selle programmiga kaasneb palju ägedaid võimalusi. Ja lõpuks – kui sa ei unista suurelt, siis sa ei võida ka suurelt. Kes ei riski, see šampust ei joo.

Mis on kõige hullem, mis juhtuda saab? Tegelikult pole asi üldse nii hull. Aga mis on kõige suurem asi, mis juhtuda saab? Kosmos on lagi.

Fotod: Sirje Sinisooo, Tallinn Design House Artist Series

Tutvu Birico toodetega kodulehel siin.

Vilistlane ja Créa asutaja Susanna Aleksandra Veldi: loovus ei ole luksus, vaid strateegiline oskus

Ettevõtte Créa asutaja ja Ettevõtlusinkubaatori inkubatsiooniprogrammi vilistlane Susanna Aleksandra Veldi teekond professionaalsest lauljast ja õpetajast ettevõtjaks näitab veenvalt, et loomingulisus võib olla ärimaailma edukuse võti. Tema lugu innustab ka teisi vaatama loovusele kui väärtuslikule ärilisele ressursile.

Susanna teekond algas pärast pikki õpinguid Soomes ja USA-s, mille järel naasis ta Eestisse sooviga jagada oma rahvusvahelist kogemust. “Märkasin, et siinsel turul puudub terviklik süsteem, mis ühendaks teadmised anatoomiast, vokaaltehnikast, muusika tõlgendamisest ja esinemisoskustest,” selgitab Susanna. Selleks lõi ta koolituse, mis tõstis kümnete professionaalsete lauljate ja õpetajate oskusi.

Loovusest kui strateegilisest oskusest

“Minu veendumus on, et loovus ei ole luksus, vaid strateegiline oskus, mis aitab tugevdada suhtlemist, koostööd, vaimset vastupidavust ja innovatsiooni,” rõhutab Susanna.

Just õpetamistöö käigus sai Susanna aru, et loovusel on palju enamat pakkuda kui vaid kunstiline väljendus. “Elu laval ja vabakutselise artistina on andnud mulle sügava kogemuse muutustega kohanemisest, koostööst, otsustusjulgusest ja visiooni elluviimisest – oskustest, mis on üha olulisemad ka ärikeskkonnas,” märgib ta.

Sellest arusaamast sündis agentuur Créa, mille eesmärk on tuua loovuse tööriistad meeskondade ja ettevõtete arengusse.

Kuidas Ettevõtlusinkubaatorist tuge leida?

Susanna kandideeris Ettevõtlusinkubaatorisse selge eesmärgiga: “Mul oli tugev sisu ja visioon, aga vajasin tuge, et viia see äriliselt toimiva mudelini.” Inkubaator andis talle just selle, mida vaja. 

“Minu esialgne idee oli pigem abstraktne, kuid tänu programmis antud raamistikule ja ülesannetele suutsin selle selgemalt läbi mõelda ja vormida äriliselt toimivaks kontseptsiooniks,” rõhutab Susanna. 

Eriti väärtuslikuks peab ta ülesannet intervjueerida potentsiaalseid kliente. “See lükkas mind mugavustsoonist välja – pidin minema oma peast “tänavale”, et kuulda otse ettevõtetelt, millised on nende väljakutsed ja kuidas Créa võiks neid toetada.”

Julgus katsetada

Inkubaatorist saadud finantskoolitus ning brändistrateegia mentorlussessioonid aitasid Susannal mõista ka seda, kuidas oma tegevust reaalselt kasumlikuks muuta. Varajane testimine kandis vilja juba eelmise aasta juunis, kui ta juhendas Soomes ettevõtte KONE juhtkonda ja insenere pop-up kooris. 

“Ma ei olnud kindel, kas täiesti muusikakauged inimesed on valmis laulma… ja seda veel nautima? Tagasiside oli suurepärane,” meenutab ta.

Kõige olulisemaks peab Susanna siiski kogukonda. “Lõpuks oli tohutult väärtuslik ka inkubaatori kogukond – teised loojad, ettevõtjad ja arendajad, kellega sai ideid põrgatada, koos kasvada ja julgust koguda. See andis mulle tunde, et ma ei ehita seda ettevõtet üksi.”

Prioriteedid paika

Tänu Ettevõtlusinkubaatorile õppis Susanna ka prioritiseerima. Üks suuremaid taipamisi oli tema jaoks see, et enne proovis ta teha kõike korraga – õpetada, luua uusi teenuseid, suhelda klientidega, arendada brändi. 

“Inkubaator aitas mul mõista, et hästi toimiv ettevõte ei sünni ületöötamisest, vaid prioritiseerimisest ja süstemaatilisest tegutsemisest. Lisaks sain aru, et kõike ei pea jaksama ja oskama üksi teha, vaid ülesandeid võib ja tulebki delegeerida.” 

Lisaks õppis ta väärtustama oma tööd õiglaselt, tunnistades, et loovus väärib professionaalset käsitlust.

Soovitus teistele loojatele

Susanna soovitab inkubatsiooniprogrammi kõigile, kel on idee, aga kes vajavad tuge selle äriliseks elluviimiseks: “Üksikettevõtjatel võib olla raske iseennast strateegiliselt juhtida ning leida motivatsiooni asju teatud kuupäevadeks ära teha. Inkubaator aitab samm-sammult oma plaane teoks teha.” 

Ta lisab, et oluline oli just tunda, et ta ei ole üksi. “Ettevõtlusinkubaatorisse saamine ja selle lõpetamine kolme parima seas andis usku enesesse ja julgust oma asja edasi ajada.”

Kuhu edasi? Ikka tähtede poole!

Créa järgmised sammud on ambitsioonikad. Susanna plaanib pakkuda ettevõtetele loovformaatidega tegevusi. Näiteks on arendamisel formaat, kus viiakse väike, kuid mõjuv loovsessioon otse ettevõttesse: “Olgu see siis lühike muusikaline vahepala, loovuse “käivitaja” enne koosolekut või lühike meeskonnatervise vitamiin keset arginädalat.”

Lisaks avab ta avalikkusele uue “Ühe päeva koori” formaadi. “90 minuti jooksul õpime poplaulu mitmehäälselt, teeme muusikalisi mänge ja loome midagi ilusat. Esimene sündmus toimus 29. märtsil Kota Klubis.”

Järgmine avatud üritus, ühe päeva koor, on tulemas Kota klubis 6. mail. “See on tore formaat, kus õpime kohapeal selgeks tuntud poploo mitmehäälse seade. Teeme lõbusaid muusikalisi harjutusi ja jämmime.”

Tema sõnul liigub Créa “ikka tähtede poole,” sest eesmärk on selge – tuua loovus töömaailma, kus selle mõju sageli alahinnatakse.

Vilistlane Liisa Kanemägi: ekstsentriliselt šikid kudumid

Ettevõtlusinkubaatori inkubatsiooniprogrammi lõpetas kudumikunstnik Liisa Kanemägi, kelle stuudio asub Kopli liinidel, ligi sajaaastase ajalooga paekivimajas. Varemalt Laevatehase haigla ja ülikooli keemiamajana kasutuses olnud hoonesse on täna koondunud hulk loomeinimesi ning maja kannab nime Signature House. Tema stuudios käis külas Tallinn Design House ja uuris Artist Series projekti raames Liisa tulevikuplaane ning, kuidas ta oma brändiga alustas.

„Ma jõudsin siia majja eelmise aasta märtsis koos stuudiokaaslastega. Mulle meeldib selle maja avarus ja eriline hing. Meeldib, et meri on siinsamas. Meeldib ka see loominguline keskkond, mis siin on – see ei ole steriilne vaid vabastav. Ma arvan, et on tore kellegagi jagada oma stuudiot, sest siis saab ideid vahetada,“ räägib Liisa.

Teekond kudumikunstini

Kuduma õppis Liisa lapsepõlves vanaema juhendamisel. “Kudusin Barbie’dele kampsunikesi. Ka kooli käsitöötunnis meeldis mulle kududa. 2015. aastal tegin Tartu Kõrgemas Kunstikoolis esimest korda elus tutvust masinkudumisega, mille suur fänn olen siiamaani. Seejärel õppisin EKA-s moekunsti ja tegin oma projekte, mille sidusin kudumikunstiga.“

Tartu Kõrgemas Kunstikoolis õppis Liisa erinevatest materjalidest tegema oma kätega asju. EKA-s õppis ta neid lahti mõtestama ja asjadele emotsiooni looma. EKA-s arendas Liisa välja ka oma autoritehnika. „Ma sain EKA-s õppides aru, mida kõige rohkem armastan teha – kududa. Praegu näen, et jään selle juurde. Mulle meeldib, et saan hästi palju eksperimenteerida. Panna osakese endast kudumite sisse.“

Samas nendib ta, et tehnika on keeruline ja vahepeal käib nutt ja naer käsikäes. „Käsimasinal kudumisel võib ese ühel hetkel maha kukkuda ja selle parandamine võtab palju aega. Nüüdseks olen õppinud masinat paremini tundma ja vähemalt oskan asja masina peale tagasi panna. Aga varemalt ma alustasin lihtsalt otsast peale. Ja see võiski terve päeva töö olla, mis nässu läks,“ kirjeldab Liisa.

Loometöö ja bränd

Liisa koob enamasti toppe, kampsuneid ja särke. Materjalidena kasutab ta peamiselt lina, villa ja siidi. „Need materjalid on kehasõbralikud, samas mõjuvad luksuslikult ja kallilt. Lina on mu eriline lemmik, sest see on jõuline materjal. Must lina mõjub kehal isegi natukene graafiliselt. Ta on karakteriga materjal ja läheb minu brändi tunnetusega kokku.“

Liisa sõnutsi on tema bränd natuke mässumeelne ning kompab klassikalise ilu ja elegantsuse reegleid. Samas on see ka salapärane ja uudishimulik. „Ma olen viimasel ajal mõelnud enda jaoks sellise fraasi välja nagu „ekstsentriliselt šikk“. Ma teen ka asju, mis hargnevad edasi ehk siis natukene ajas muutuvad. Mulle meeldib mängida tähendusega, et kui asjad ei olekski „valmis“ ega „katki,“ vaid nad saaksidki „edasi elada“,“ arutleb ta.

Kantavad tooted

Liisa klientideks on seni enamasti olnud naised, kuigi ka mehed on ostnud. „Minu klient on keegi, kes hindab rõivaste juures pigem emotsionaalset väärtust, vähem kiirmoodi. Ta on nõus natuke rohkem maksma. Ja ta loob ka mingisuguse oma esteetika ning talle on eneseväljendus olulisem kui praktiline pool rõivastes. Ja ma arvan, et ta on selline kunsti- ja disainihuviline,“ mõtiskleb Liisa.

Müügiks on läinud peamiselt hargnevad kampsunid, mille idee tekkis Liisal EKA õpingute ajal. „Tahtsin teha asja, mis oleks justkui kulunud ja saaks hargneda edasi, muutuda… EKA-s ühe kursuse käigus avastasin ma vees lahustuva materjali ja hakkasin sellega katsetama. Hiljem sain aru, et hargnemine on hästi põnev teema ja ma kirjutasin sellest magistritöö („Kootud kaduvus – silmuskudumite ja keha kahekõne“ –  toim).“

Hargnevate kampsunite loomiseks kasutabki kunstnik oma autoritehnikat. „Nende aukude loomisel on loogika olemas, aukude asukohad on mulle enne teada, kui neid tegema hakkan. Kannan higimustrid üle aukudesse. Mu näitusekampsunid olidki vees lahustuvatest materjalidest. Need olid päris inimeste kantud ja nende higist tekkisid mustrid. Siis ma skännisin need mustrid ja kasutan neid nüüd kantavates asjades,“ selgitab Liisa.

Magistritöös tõi Liisa veel välja, et jätkusuutlikkus on täna hästi orienteeritud toodetele, mis peaksid kaua vastu pidama. „See on selline spekulatiivne töö. Ma keerasin selle ringi, et mis siis kui asjad ei oleks mitte „valmis,“ vaid saaks „muutuda edasi“ koos meiega. Võibolla siis ei tekiks õiget hetke nendest loobumiseks. Samas hästi pikaajalised tooted võivad tähendada prügi, mis mitte kunagi ei lagune. Emotsionaalne ja füüsiline vastupidavus ei pruugi alati olla üks ja sama asi.“

Hingestatud materjalid

Liisa nendib, et võrreldes möödunud aegadega ei tunne me enam materjale. „Meil on hästi palju materjale aga me ei tea neist mitte midagi. Sealt tuli ka higimustri teema, mis oleks seotud su kehaga. Et leiaksid uuesti sideme selle materjali endaga, mida kannad. Ma mängisingi selle mõttega, et materjal saaks tahtlikke kandmisjälgi, mälestusi. Et „elu“ saaks riideid edasi vormida. Mu magistritöö oligi pigem filosoofiline mõtisklus, mitte uurimistöö.“

Liisa suur soov on, et inimesed väärtustaksid enda rõivaid ja õpiks neid parandama. „Kuidagi on ühiskonnas tekkinud arusaam, et kui asjas on auk, on see rikutud. Aga tegelikult ei tähenda see, et asi oleks prügi, me ise näeme seda nii. Asjad võikski kuluda väärikalt või ilusalt. Iseloomuga. Sellepärast ma ka mõtlesin, et võiks asjadesse meelega programmeerida kulumisjälgi.“

Isetegemisest tootmiseni

Liisa on leidnud kaks toojat Eestist ja ühe Leedust, kellega koostööd tegema hakata, kuna üksinda kududes ei jõua piisavalt ära teha. Praegu on ta keskendunud tootmiseks vajalike prototüüpide arendamisele, mis on aeganõudev protsess ja nõuab ka kompromisse: „Võibolla ma olen ka liiga kinni oma soovides, mida tootjad teha ei saa. Ideaalse prototüübini ma veel jõudnud ei ole,“ naerab Liisa.

Samas usub ta, et järgmist kollektsiooni luues, teab juba rohkem tootjate võimalusi ja ka prototüüpide loomine läheb selle võrra kiiremini.

Inspiratsioon ja motivatsioon

Liisat inspireerib kõige rohkem tööprotsess, katsetamine ja eksperimenteerimine. „Kui ma istun masina taha ja hakkan midagi tegema, siis see tegemise protsess, käte ja aju koostöös loodavad tekstuurid – need inspireerivad. Aga inspiratsioon võib tulla täiesti ka igapäeva asjadest. Näiteks hiljuti ma sain väga suure „ahaa“ efekti kui vaatasin oma katkiseid sokke. Inspiratsioon võib tulla ükskõik kust, aga ma pean ikkagi oma käega katsuma ja tegema. Minu puhul lihtsalt istumine ja kontseptsiooni lahti kirjutamine ei toimi nii hästi, võrreldes sellega kui ma teen midagi.“

Motivatsiooni leiab Liisa lihtsast enesele meelde tuletamisest, kui oluline on protsess ja et tuleb seda usaldada. „Kannatlikkus on minu puhul kindlasti võti olnud. Ettevõtjana ei saa oodata liiga kiireid ja lihtsaid lahendusi. Vahepeal ma kiidan ennast selle eest ja tuletan endale meelde, et ma olen ikkagi juba käinud seda teed ja ma olen siiamaani siin ja ma teen oma asja.“

Enda suurimaks õnnestumiseks peab Liisa kannatlikkust ja sihikindlust, mis hoiab teda teel. „Ja see, et ma saan teha seda, mida ma armastan. Et mul on see võimalus. Et mul on ka toetus tugivõrgustiku näol.“

Liisa sooviks rohkem osaleda näitustel ja etendustel. „Soovin, et mu looming oleks ka hästi kunstiga läbi põimunud. Ma arvan, et see hoiaks mind loominguliselt värskena. Ja muidugi ma tahaks, et minu bränd kasvaks suuremaks – Eestist väljapoole. Et sellest saaks mu peamine sissetulekuallikas,“ räägib ta.

Kuhu liigub Eesti disain?

Liisa nendib rõõmuga, et järjest rohkem on selliseid tegijaid, kes panevad oma toodetesse lugusid ja emotsiooni. „Ma sooviksin, et neil jätkuks kliente ja ressurssi, enne kui jaks otsa saab. Disainerina ei ole paraku lihtne elatist teenida, raha on jah alati kahjuks või õnneks teema. Samas arvan, et on järjest rohkem inimesi, kes toodete juures emotsiooni väärtustavad. Tooted ja disain muutub pikaajalisemaks – vähem asju aga ägedamaid asju!“

“Kui sa räägid kõigiga, ei räägi sa kellegagi!” Vilistlane Mediamodifier äri alustajate suurimatest ämbritest

Alustav ettevõtja seisab alati silmitsi lugematu hulga küsimustega, mis kõik vajavad vastuseid. Hiljuti Ettevõtlusinkubaatori programmi lõpetanud reklaampindade simulaatori juhid Taavi Larionov ja Mikko Zmilko jagavad oma kogemust ja õppetunde, mis toetasid nende kasvu ja suuna leidmist.

“Aitame klientidel saada tagasisidet oma loovtööle ilma keerukaid kujundusprogramme alla laadimata ja tundmata,” selgitab Mediamodifier Businessi toote- ja ärikliendi segmendi juht Taavi Larionov lühidalt millega nad tegelevad. 

Meeste loodud ettevõtte Mediamodifier Business peamine toode on reklaampindade simulaator, mis võimaldab ettevõtetel testida oma reklaamide mõju erinevates tingimustes – näiteks reaalse elu tingimustes, ilma et peaks kasutama keerukaid disainiprogramme. 

 “Üks lihtne näide – sul on toode või teenus, mida tahad reklaamida näiteks Hobujaama trammipeatuses talvisel õhtusel ajal. Enne reklaampinna omanikettevõttega suhtlemist saad testida reklaami nö päriselulises keskkonnas ehk mockupil,” kirjeldab ettevõtte tooteomanik ja äristrateeg Mikko Zmilko.

Tarkvara võimaldab visualiseerida reklaami nii suve kui ka talve tingimustes, pimedas või valges, ning erinevatest vaatenurkadest. “Nii võib selguda, et reklaamil olev kirjasuurus on liiga väike, talvel maha sadanud lume taustal ei paista valge reklaam välja või reklaami proportsioonid distantsilt tunduvad paigast ära,” lisab Larionov.

Inkubatsiooniprogrammi juhuslik algus, kuid suur mõju

Kuid selleks, et ettevõttele korralik hoog sisse saada, vajati abi. “Ettevõtlusinkubaatori programmi sattusime läbi juhuse. Usutavasti oli see sotsiaalmeedia reklaam, mis mõtte idanema pani,” meenutas Zmilko. Programmi eesmärk oli aidata ettevõttel täpsustada oma suunda ja toodet väärindada.

Programm tõi kaasa olulisi muutusi ja uusi avastusi. “Suurim küsimus oli – mis on ettevõtte õige suund,” tõdeb Larionov. Pärast põhjalikku analüüsi otsustati keskenduda reklaampindade simulaatorile ja luua uus, äriklientidele suunatud bränd Mediamodifier Business.

“Selgus, et väikese tiimiga eesolevat tööd ära ei jõua teha – palkasime kaks inimest juurde. Saime väga head nõu müügi suurendamiseks ja nähtavuse parandamiseks erinevates kanalites,” kirjeldab Zmilko programmi käigus saadud õppetunde.

Üks suurimaid õppetunde oli fookuse sättimise tähtsus. “Meie kõige suurem viga on olnud fookus – õigemini selle pidev laialivalgumine. Mentorprogrammide käigus kõlanud laused nagu “Kui sa räägid kõigiga, ei räägi sa kellegagi” andsid tõuke fookus paika saada,” jagab Larionov. Selle tulemusena tõusis uute klientide arv kuus ühelt kliendilt keskmiselt neljani.

Samuti analüüsiti finantsstrateegiat ja lihtsustati hinnastamismudelit. “Tooteid, mida nö kaasa veame, on liiga palju. Kuuest tootest on alles jäänud kaks, mida täna aktiivselt väärindame ja müüme,” täpsustab Zmilko.

Hea võimalus õppida ennast tundma

Mehed soovitavad inkubatsiooniprogrammides osalemist ka teistele. “Kindlasti soovitame Ettevõtlusinkubaatori programmidega liituda. See on suurepärane võimalus õppida oma toodet või teenust paremini tundma, õppida ennast tundma ja tutvuda uute, teinekord väga huvitavate inimestega,” ütleb Larionov.

Ta rõhutab, et programmi täielik kasu saavutatakse siis, kui ettevõtte meeskond osaleb aktiivselt kõigis tegevustes. “Arusaamine, et kogu töö tuleb alati endal ise ära teha – mentorid ja juhendajad sinu eest midagi tegema ei hakka. Selleks peab olema aega rohkem, kui arvatakse. Meie kogemuse põhjal umbes viis korda rohkem,” tõdeb Zmilko.

Selge siht silme ees

Mediamodifier Businessi meeskond vaatab tulevikku ambitsioonikalt. “2025. aasta eesmärk on kliendibaas kahekordistada 50% kasumlikkusega. Põhilised märksõnad on müük ja meeskonna kasvatamine,” sõnab Zmilko.

Lisaks jätkatakse reklaampindade turu kasvatamist ning suundutakse nõudmisel printimise (POD) ja e-kaubanduse arendamisele.

“Veedame tööl väga palju aega. Miks mitte teha seda lõbusalt nii, et õhtul pere juurde minnes jaguks positiivset energiat sinnagi,” lisab Larionov, kelle sõnul on oluline, et koostöö sujub ja töökohale jaguks ka naeru.