Kaschan selgitas, et kirjandusteraapia kaudu on inimesel võimalik oma probleeme läbi töötada ja leida uusi vaatenurki. “Kirjandusteraapia on teraapiavorm, mis kasutab oma eesmärkide saavutamiseks kirjanduslikke vahendeid – suunatud kirjanduslikke harjutusi, arutelusid ilukirjanduslike tekstide üle ja jutuvestmist, tööd sümbolitega. Kõike seda tehakse selle inimese vaatepunktist, kellega parasjagu töö käib. Oluline ei ole teksti autor või kirjanduslik väärtus, oluline on vaid see, kas see tekst on antud hetkes selle lugeja jaoks tähenduslik, kas ta kuidagi on tema elusituatsioonile kohaldatav ja kas see võib toetada seda inimest, et ta leiaks oma elus soovitud lahendused või õpiks mõnda olukorda teistmoodi hindama,” rääkis ta.

Ta selgitas, et näiteks päeviku pidamine on andnud häid tulemusi ka raske depressiooni puhul. “Mida see kirjutamine või lugemine teeb, on see, et ta annab inimesele tähenduse. Kui inimene kirjutab päevikut, siis ta hakkab avastama enda kohta asju, mida ta võib-olla ei pane niisama mõeldes tähele. Ja see annab võimaluse juhtida oma lugu – sa paned selle kirja ja siis sa saad hakata vaatama, mida ma tegelikult mõtlen ja kuidas ma neid asju näen, mingi ajaperioodi jooksul ta annab ülevaate, et kes sa veel oled peale selle, kes sa arvad, et sa oled,” selgitas Kaschan.

“Ma arvan, et see teraapia komponent on igasuguses loova kirjutamise protsessis sees. Kui sa päriselt oled loomingulises tegevuses, siis see niikuinii tõstab sind ja lahendab sinu enda sees mingeid pingeid, kas sa teadvustad seda või mitte,” ütles ta.

“Minu jaoks on alati kirjandus olnud midagi hästi praktilist. Mingil hetkel tekkis isu aru saada, et miks me seda teeme, miks inimesed loevad ja tahavad jutustada oma lugusid, neid isegi avaldada ja saada tagasisidet. Ma leian, et me oleme lugudest tehtud, me oleme seda alati olnud, vähemalt nii kaua kui keeleoskus on olemas olnud. Kõik, mida me endast teame, on ka lood ja me otsime maailmast neid juurde,” selgitas Kaschan.

“Loomulikult inimesed, kes loevad ja loevad järjepidevalt, teevad seda teraapiat vaikimisi koguaeg. Me elame neid lugusid läbi, saame läbi nende paremaks ja saame uusi mõtteid. Praegusel kujul kirjandusteraapia – kui seda on hakatud metoodiliselt arendama ja uurima kaasaegse psühholoogiateaduse vahenditega kirjutamise ja lugemise mõju inimesele – on välja kasvanud psühhiaatriast ja raamatukogundusest. Aga muidugi on tegemist väga vana praktikaga, sest inimesed on ju sõna jõudu uskunud ja kasutanud nii kaua, kui on kasutatud sõnu. Kuuldavasti olevat ka Teeba raamatukogu uksekohal seisnud silt, mis ütles “Siin on hingeravi paik”. Üleüldse loovuse kasutamine inimese elurõõmu hoidmiseks ja kasvatamiseks on miski, mida inimesed on alati teinud. Mulle tundub, et me oleme jõudnud aega, kus me peame mingeid asju uuesti esile tõstma. Tõepoolest see töötab, see teeb meie meeleolu paremaks,” ütles ta.

Selgitades valdkonna tõenduspõhisust tõi ta näite ühest 2013. aasta uuringust. “See keskendus lugemise mõjule ja uuris, mida kirjandusteos meiega teeb. Üks järeldus oli see, et lugemine muudab inimesed empaatilisemaks just tänu sellele, et me elame läbi teiste inimeste lugusid nagu enda omi ja see annab meile uusi perspektiive. See on nii loogiline,” rääkis ta.

“Ma otsin kirjandusteraapiale kohta, püüdes aru saada, et mida selle tööriistakastiga oleks mõttekas peale hakata. Kirjutamisel on turgutav mõju ja see, mida ma siiani olen teinud ja millega ka jätkan, on ka loova ja tervistava kirjutamise protsess,” selgitas ta.

Maitse üle vaidlemine on loovalade paradoks

Hiljuti kuulutati välja Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade laureaadid. Kaschan kuulus sel aastal ilukirjanduse žüriisse. “Eelmine aasta oli ennekõike lühiproosa aasta, mis mulle isiklikult väga meeldis. Ma leian, et ei tasu pingutada romaani kirjutada, kui seda loo juhtimise oskust veel nii palju ei ole. Romaan ei ole lihtsalt 200 lehekülge, mis on ära kaanetatud, vaid seal peaks olema veel dimensioone, mis teevad sellest suure loo. Luules minu jaoks eelmisel aastal midagi päris raputavat ei olnud,” võttis ta kokku.

Ta avas saates ka seda, kuidas žürii oma tööd teeb. “Loomulikult kõiki raamatuid žürii läbi ei loe. Sa võtad endale koju hea hulga neid raamatuid, aga see professionaalsus peaks tähendama ka seda, et kui sa ka osa raamatust loed ära – annad talle algusest 20 lehekülge ja siis veel 20, siis saab selle pildi juba kokku. Kõiki raamatuid ma kaanest kaaneni läbi ei lugenud, mis eelmisel aastal ilmusid. Iga raamat vajaks oma aega ja see on selline armutu konkurents ka žüriiliikmete aja peale,” ütles ta. 

“See on ju tegelikult maitse üle vaidlemine ja see on ka kõigi kirjandus- ja muude loovalade žüriide paradoks, et me ütleme küll, et maitse üle ei vaielda, aga just seda me teeme. Seal on meie erialased eelistused, meie kasvukeskkond, meie lugemus. See tekst langeb sellele pinnale, kes on lugeja. Kuidas me praktiliselt neid järjekordi paika panime – me arutasime omavahel läbi nii palju teoseid kui võimalik. Muidugi igaühel olid omad lemmikud ja pidi ka tegema strateegilisi valikuid, et sa tead, et sa ei saa seista kõigi oma kullakeste eest, vaid pead valima mõne,” selgitas ta.

Rääkides enda isiklikust lemmikkirjandusest tõi ta välja, et teda huvitavad müütidel põhinevad teosed. “Eks need lemmikud eluetappide jooksul varieeruvad ka. Mind väga huvitab mütoloogia, romaanikirjandus või väga suur osa romaaniklassikast baseerub müütidel. Mind paeluvad mütoloogilised seosed või aluslood. Konkreetsetest autoritest rääkides, siis minu viimase aja üks tugevamaid lugemismuljeid oli poola kirjaniku Olga Tokarczuki “Algus ja teised ajad”, mis oli minu jaoks üks neid teoseid, mis on ideaalne kirjandusteos, seal on kõik olemas,” rääkis Kaschan.

“Raamatut soovitada ei ole lihtsam kui inimesi omavahel kokku viia, sa pead aimama mõlemast midagi, et hinnata, kas seal võiks tekkida dialoog,” ütles ta.