Ühel tuulisel detsembrikuu hommikul vestlesime õdusas Loomeinkubaatoris meie inkubandi Berit Kaschaniga. Berit Kaschan ehk Biblionaut on kirjandusterapeut, kes läbi tekstide aitab mõtestada inimeste jaoks maailma. Mis on kirjandusteraapia ja milliseid soovitusi oli Beritil anda oma soovide ja plaanide kirjapanekuks?
Mis on kirjandusteraapia ja kes on kirjandusterapeut?
Kirjandusteraapia on loovteraapia vorm, mis kasutab peamiste töövahenditena kirjutamist, lugemist ja selle üle arutlemist, lugude jutustamist ja tööd sümbolitega. Ühesõnaga, kõik, mis haarab sinu poeetilist mõtlemist, selle saab töösse panna, et korrastada sisemaailma ja avastada oma unistusi. Kuna loomingulistel tegevustel on iseenesest juba psüühikat maandav komponent sees, looming ongi teraapiline, siis on kirjandusterapeut suuresti ka tegevusjuhendaja moodi. Ja kirjandusterapeut – nagu iga teine terapeut – aitab ennekõike luua ja hoida turvalist õhkkonda, milles inimene avaneks.
Eestlased on „teraapia“ sõna suhtes muidugi üsna pelglikud, arvatakse ikka, et see on mõeldud viimases hädas kasutamiseks ja siis tuleb tulla kohale ja oma süda kohe peopesal terapeudile ulatada, et too selle korda teeks. Aga ei ole ju nii. Terapeut aitab kaardistada sinu inimlikud väljakutsed ja elulised murekohad ja leida sobivad viisid nende leevendamiseks, nipid, mida saad ka hiljem iseseisvalt edasi kasutada. Tihti vajavad inimesed lihtsalt julgustust ja aega, et oma mõtted lõpuni mõelda ja plaanid paika panna, kirjutada ja lausuda oma sõnadega oma tõde välja. Õppida iseenda, oma vajaduste ja suhete eest hoolitsema.
Tean üht prantslannat, kes oma Pariisis asuvas teraapiapraksises kombineerib kirjutamist ja kehatööd ja kelle pikaajalises terapeudikogemuses on päris palju ka selliseid lugusid, kus tuleb kohale klient, kes kurdab, et eluisu on kadunud ja lähemal vestlusel selgub, et murede tuum on selles, et inimesel on võlad ülepea kasvanud. Ja siis nad on istunudki koos maha ja kirjutanud teraapiasessioonide ajal finantsplaani ja teinud vahepeale lõdvestusharjutusi. Elurõõm hakkab tagasi tulema, inimene tunneb jälle, et ta juhib oma elu ise, mitte ei ole olude ohver. Oluline on ka see õlatunne muidugi, et keegi mõtleb sinuga kaasa. Sügavalt inimlik vajadus.
Kes jõuab kirjandusteraapiasse?
Senise kogemuse põhjal tundub mulle, et päris erinevad inimesed. Paljude puhul on muidugi ühisnimetajaks huvi kirjanduse vastu – inimesele meeldib lugeda, ta tahab kirjutada või kirjutamist proovida ja tihti ta tahab kujundada kirjutamise rutiini. Need inimesed on väga erinevatelt elualadelt, sest ega lugemine ei küsi ametit. Väga palju ongi hästi kirjutavaid inimesi, kes on ennast teostanud täiesti teises valdkonnas ja kellel ei ole huvi ennast kirjanduse valdkonnas lõpuni teostada. Aga nad tahavad seda mõnusalt tervislikku hobitegevust enda jaoks elus hoida ja läbi selle ennast paremini tundma õppida. Töötan praegu peamiselt gruppidega, mis jäävad oma profiililt loova ja teraapilise kirjutamise vahepeale. Aga nagu öeldud, neid piire ongi keeruline seada ja tõenäoliselt jääb see alatiseks nii.
Miks lugeda ja kirjutada?
Lugeda ja kirjutada võiks ennekõike muidugi rõõmu pärast, mida see pakub. Aga kirjandusterapeutide hulgas on üsna levinud selline hüüdlause küll, et neuroteaduste teke on andnud kinnituse, et poeetidel on alati õigus olnud. Üha enam saame aju-uuringute kaudu tõestust, et lugemine ja kirjutamine on vägevad tööriistad ka traumakogemuste läbitöötamisel ja inimese ajule tõepoolest meeldib lugemine ja kirjutamine, see hoiab meid heas vaimses vormis. Ja eks igasugune kultuuriline ja loominguline tegevus on meie toimimise, inimlikuks jäämise seisukohalt võtmetähtsusega.
Kirjutamise ja lugemise tähtsus on suur ka ennetava tervishoiu kontekstis – kui sa kirjutad oma tugevaid tundeid regulaarselt välja, siis see pikemas perspektiivis ka ennetab suuremaid kriise ja emotsioonide kogunemist. Sa ei kanna üle-eelmise aasta viha endas edasi. Eraldi teema on veel käsitsi kirjutamine, see on juba iseenesest väga füüsiline tegevus, kui seda teadvustada. Ja see tugevdab ka ajupoolkerade vahelisi ühendusi, mis omakorda parandab analüüsivõimet. Tõsi on muidugi ka see, et me mõtestame oma elusid lugude kaudu, õpime elu ja maailma tundma lugude kaudu ja loome oma identiteeti läbi keele. Me ei suudaks mõista ühtegi programmeerimiskeelt, kui me ei oleks enne seda õppinud kasutama loomulikku keelt, peastarvutamist ja neid oskusi alles hoidnud.
Teada on ka see, et inimeste hoiakuid mõjutavad lood rohkem kui faktid, seda teadmist kasutatakse edukalt ka turundusvaldkonnas. Hea kirjandusteos, hea loojutustaja ongi hea teekaaslane – ta annab nõu, laseb sul endal vaikides õppida ja oma järeldusteni jõuda, aga ei pressi oma ideid sulle peale. Ja enda tarbeks kirjutamine aitab oma mõtetest selgemat ülevaadet saada ja lõõgastab, tihti pakub ootamatut rõõmu ka – mul on nii mõnigi kord olnud see au olla juures kui inimene kirjutab oma elu esimese luuletuse — ja see tulemus meeldib talle. Et vau, ma tegingi just luuletuse valmis! Mida kõike ma veel siis suudan, eksole.
Kas Sina teed aasta alguses kokkuvõtteid ja kas soovitad seda teha?
Jah, teen ja soovitan. Ja lisaks soovitaks ma kokku koguda oma kalendrisse nii palju eri kultuuride aastavahetusi kui võimalik, siis jätkub igasse aastaaega mitu võimalust kokkuvõtteid ja plaane teha, ja nende teostumisse uskuda. Et ei pea jälle aasta aega ootama, kui jaanuaris kohe õnneks ei läinud. Näiteks keltide uusaasta on 1. novembril, Nepaalis tähistatakse aastavahetust aprilli keskpaigas jne. Aga jah, oma plaanide läbikirjutamine viib need teisele tasandile kui lihtsalt asjadest mõtlemine, hakkad rohkem uskuma ja näed ära ka oma plaanide nõrgad kohad. Idee läbikirjutamine on psüühika seisukohalt ikka kraad kangem tegevus kui sellest niisama mõtlemine. Ja ma julgesti soovitaks ka kalendermärkmikke, eriti neile, kes arvavad, et nad on liiga loomingulised inimesed sellise pragmaatilise sammu jaoks. Reaalsus on see, et kui ajajuhtimise mure ära kaob, vabaneb tohutult palju loomingulist energiat. Ja õpid ka oma aega väärtustama, tegevusi kontsentreerima. Omal käel järele proovitud võte.
Kui keegi soovib hakata lugema, siis kust alustada?
Igaüks tahab natuke erinevaid asju, isegi siis kui tahad lugeda. Ei julge öelda, et lugege kõik seda raamatut ja siis olete rõõmsad, et see raamat kindlasti meeldib. Kui ei ole pikalt lugenud, siis võiks võtta jälje üles nende tekstidega, mis on kunagi väga meeldinud. Mitte peljata seejuures ära ka oma lapsepõlvelemmikuid. Ma ikka meelekindlalt julgustan täiskasvanuid üle lugema oma lapsepõlve lemmikraamatuid. Esiteks on sealt võimalik leida uusi tähendustasandeid, sest head lasteraamatud on ju väga mitmekihilised. Teiseks võid sa sealt leida oma unistused või mõne osa endast, mille sa oled ära unustanud, aga millega oleks tore arvestada. Kui vähegi võimalik, siis üritan ise jõulude ajal ikka paar peatükki „Muumioru lugusid“ lugeda. Ja alati võib raamatukogus või raamatupoes ringi uidata ja raamatuid sirvida. Mida ma ise kasutan on see, et ma teen raamatu lahti kolmest kohast, pluss tagakaanetekst. Loen natuke ja saan aru, kas see stiil mulle sobib. Kas jutustaja meeldib ja kas ta kutsub kaasa. Veenev jutustaja suudab panna kuulama ka lugu, mis võib-olla esmapilgul ei huvitaks.
Ära mõtle sellele, mida peaks või oleks viisakas lugeda, vaid sellele, mis sind praegu huvitab, missugust tunnet ja maailma sa tahaksid kogeda. Mis võiks sind praegu mõnusalt turgutada või rahustada. Ja siis hakka selle tunde järgi minema.
Kuidas Loomeinkubaator sind Sinu teekonnal inspireerib?
Tunnen väga selgesti, et Loomeinkubaator on andnud mulle ettevõtte arendamisel kindla tegevuskava ja struktuuri. Reaalsuskontrolli võimaluse ja väga hea ja motiveeriva juhendaja. Lisaks on väga oluline ka võrgustiku tugi, teadmine, et kui mõttelünk tekib on kohe võimalik pöörduda inimeste poole, kes teavad selle teema kohta väga palju ja oskavad sind aidata. Ja ka kokkupuutumine teiste mikroettevõtjatega, kellel on tegevusvaldkonnast sõltumata samasugused mured, need tihti halenaljakad olukorrad, kuhu alustav ettevõtja sattuda võib, aitab hoida suuremat pilti, et sa ei ole oma kummalises olukorras üksi. Ja muidugi ka rõõmude jagamine ja heade nippide vahetamine. See kõik loob õlatunde ja annab julgust oma unistuste elluviimisega igal juhul jätkata.
Foto: IDA Raadio