Vilistlane QLR Disain: Peaehted oma elu kuningannadele

Tallinn Design House’i Artist Series projekt käis külas Ettevõtlusinkubaatori vilistlasel QLR Disain. QLR Disaini looja Kaie Kuuler jagas, millised disainid on talle loomuomased, kuidas ta kogu inspiratsiooni ja miks on ta otsustanud luua just peaehteid.

Kaie on tegutsenud moevaldkonnas kogu elu – peamiselt rätsepana teiste disainerite heaks. Ta on ka valmistanud aksessuaare moeshow’dele ning just sealt sai alguse tema armastus peakaunistuste vastu. „Ühel hetkel tuli äratundmine: kas nüüd või nüüd,“ kirjeldab ta hetke seitse aastat tagasi, kui aeg oli küps enda brändi loomiseks.

Kaie looming on mitmekülgne, pakkudes midagi igale maitsele ja meeleolule. Brändi valikust leiab nii klassikalisi kübaraid kui ka päris pööraseid pilkupüüdvaid peaehteid. „Mulle endale meeldib kalduda äärmusesse,“ ütleb Kaie. „Vahel tahan olla minimalistlik ja luua ääretult lihtsaid, klassikalisi peakaunistusi. Aga siis jälle tahan panna pähe roosast brokaadist lipsu ja olla pöörane beib,” ütleb ta lõbusalt. Just lai tootevalik teebki QLR Disaini ainulaadseks.

Mis sütitab loomeprotsessi?

Inspiratsioon jõuab Kaieni väga erinevaid teid pidi. Mõnikord tuleb see täiesti ootamatult, nagu siis, kui ta otsis keset talve üht teist kangast, kuid leidis hoopis rohelise kangatüki. „Ma teadsin täpselt, et maikuus teen sellest maikellukestega peavõru,“ meenutab ta. Kiirel tellimustööde perioodil maikuus tundis Kaie, et nüüd saab lõpuks karikas täis ja ta peab hetkeks aja maha võtma ning midagi enda jaoks tegema. „Panin kõik muu kõrvale ja tegin kaks päeva ainult seda peaehet. Olin mitu kuud selle mõtte käes mõnulenud, et millise ma teen ja kuidas ma teen. Tahtsin näha, kas see kõik tehniliselt ka töötab. Ja vot siis, kui see peavõru valmis sai, olin tõeliselt õnnelik.“

Loomeprotsess on Kaie jaoks osalt intuitiivne, osalt ka praktiline. Hooajalisus ja inimeste vajadused mängivad siin oma rolli. Näiteks jõulude paiku, mil domineerivad loomingus must, kuldne, hõbedane, valge ja kuuseroheline, täiendavad pidulikke tooteid ka säravad kivikesed ja litrid. Kevadised tooted on alati helgemad, värvilisemad. Kaie kogub materjale järk-järgult, et inspiratsiooni saabudes kohe tegutsema hakata. „Mul peab olema palju „õlgi ja sulgi“. Kui mõte tuleb, ei taha ma oodata nädalaid, kuni materjal kohale jõuab – siis läheb õhin üle,“ selgitab ta. Ta ei joonista kunagi ühtegi kavandit üles, selleks pole vajadust, sest kõik on peas olemas.

Kaiele pakub suurt rõõmu ka keerukate insenertehniliste lahenduste väljamõtlemine. „Kas ma panen selle detaili siia kõrgele seisma? Kuidas ta seal püsib? Kuidas ma gravitatsiooni üle kavaldan? Ja ei ole midagi, mida natuke traati ja väike vägivald ei aitaks saavutada,“ naerab ta.

Peaehete arhitektuur

Kaie loominguline tööpõld on lai ning sama mitmekesine on ka tema materjalivalik. Talvekübarad sünnivad naturaalsest vildist, suvised aga looduslikust sisalist. Kõik muu jääb nende kahe vahele. „Ma kasutan litreid, sulgi, õlgi, sametit, võrku, kivikesi, pärleid… you name it,“ ütleb ta. „Kõik, millest midagi teha saab, võib kaubaks minna.“ Just see vabadus materjale kombineerida lubab Kaiel vormidega mängida ja luua nii klassikalisi kui ka fantaasiaküllaseid peaehted.

Kõigi nende võimaluste keskel on siiski üks materjal, mis tõmbab Kaie tähelepanu ikka ja jälle: suled. „Kui sa mõtled linnu peale, siis tal on nii erinevad suled: tiivasuled, udusuled kuni kõige jämedama sulerootsuni välja. Erinevatel lindudel on täiesti erinevad suled ja see on tohutult inspireeriv, selgitab ta. Sulgedes peitub tema sõnul lõputu variatsioonide võimalus ja loomulik ilu, mis teeb neist tänuväärse materjali.

Peaehete valmimisprotsess

Kaie naudib oma tööd sedavõrd, et ei vaata kunagi kella, kui kaua ühe peaehte valmimine aega võtab. „Alalõpmata küsitakse, kaua sul sellega läks. What difference does it make?“ ütleb ta. Mõned tööd on loomulikult ajakulukamad, kuid loomisrõõm kaalub ajamõõtmise üles. „Muidugi ma tean, et ajakulu ja tootehind peavad omavahel kooskõlas olema“ lisab ta naerdes. Tavaliselt on Kaiel pooleli mitu tööd korraga, mida ta vastavalt meeleolule ja tööetappidele vaheldumisi teeb.

„Hommikuti olen ma alati kõige produktiivsem, siis vormin tavaliselt kübaraid, mis on suhteliselt füüsiline töö “ räägib Kaie. Paari kolme vildi tõmbamine vormile võtab täiesti läbi, eriti kui on keerulise kujuga mudelid. Pärastlõunal eelistab ta rahulikumat nokitsemist, erinevaid käsitööetappe, mis vajavad peent näputööd ja kannatlikkust. Sageli teeb ta mitut projekti korraga, et aega võimalikult hästi kasutada. Samal ajal kui vormitud kübarad kuivavad, tegeleb ta teiste poolikute asjadega. „Ma olen täielik multitasker ja püüan iga minuti ära kasutada,“ naerab ta. Siiski on Kaie enda jaoks kehtestanud piiri. „Ükskõik kui hoos ma olen, kella viiest alates panen töö kõrvale, et mitte läbi põleda.“

Uued oskused toovad uued ideed

„Mu looming on ajas kindlasti muutunud, eelkõige tänu juurde tulnud oskustele,“ ütleb Kaie. Ta kuulub Australian Hat Academy’sse, kus liikmetele pakutakse iga kuu uut videokursust. „Ma õpin kogu aeg midagi juurde ja kui sul on oskusi, siis tulevad ka uued ideed. Võid avastada mõne materjali või töövõtte, mida sa varem pole kasutanud.“ Kui Kaie alustas lihtsatest peavõrudest ja -kaunistustest, siis nüüd on ta jõudnud ka kübarateni. „See on kindlasti suur edasiminek.“

Oskuste kasv on toonud kaasa ka loomingulise mitmekesisuse ja tänu veebikursustele on Kaie saanud õppida palju rohkem kui varem. „Tänu koroonale hakati hästi palju kursusi internetis tegema. Varem pidid selleks sõitma 2–3 päevaks Londonisse, aga kui oled käsitöö inimene, siis ei ole neti teel õppimine absoluutselt mingi probleem ega kuidagi viletsam, kui kohapeal õppimas käia.“

Kuigi areng on olnud suur, käib sellega kaasas ka väike loomehirm. „Mõnikord mõtlen, et äkki järgmisel korral ei tule ideed. Iga kord tuleb! Aga ikka kardad, et oled ennast tühjaks teinud,“ tunnistab ta.

„Ma jätan erinevate disainide vahele tavaliselt kaks-kolm aastat – ma ei tee samu asju järjest,“ ütleb Kaie. „Selle ajaga jõuavad tekkida täiesti uued mõtted. Ja vahel vaatan ka mõne vana, kunagi populaarse olnud toote üle ning teen sellele väikese värskenduse.“

Vastupidavus kui kvaliteedi märk

Oma rätsepataustale ja perfektsionismile toetudes peab Kaie oluliseks ka peaehete vastupidavust. „Alati võivad peakaunistused mõne õnnetu juhuse tõttu puruneda, aga kuna nad on siiski enamasti pidulikud, neid kantakse ühel õhtul ja pannakse tagasi karpi kuni järgmise korrani, siis nad liigselt ei kulu.” selgitab ta. Enamiku peavõrude karkassid on metallist, mis teeb need nii painutatavaks kui ka vastupidavaks.

Viltkübarad on rohkem igapäevased tarbeesemed, mis aja jooksul loomulikult kuluvad, kuid nende eluiga on siiski pikk. „Viltkübarat saab puhastada, aurutada ja uuesti vormida. Ta ärkab täitsa uuele elule ja kestab aastaid,“ ütleb Kaie.

Tulevikku vaadates

Tulevikku vaadates soovib Kaie oma brändi juures eelkõige laiendada kübarate valikut. „Kõik klassikalised mudelid võiksid olla esindatud,“ ütleb ta.

Samas unistab ta ka sellest, et leiaks igapäevase loometöö kõrvalt rohkem ettevõtlikkust ja oskusi oma brändi välismaal turundada. „Eesti on väga väike ja siinsete inimeste hulk on piiratud. Tahaksin, et mul oleks rohkem aega ja teadmisi jõuda klientideni ka mujal maailmas.“ Ta tõdeb ka, et ega välismaal sind keegi ei oota kogu selles tootekülluses tuleb ennast ise nähtavaks teha. Ometi on Kaie looming läbi veebipoe juba jõudnud Eestist kaugemale. „Just hiljuti osteti üks kübar Chicagost.“

Eestis jõuavad kliendid Kaieni eri radu pidi. „Kui nad stuudiosse tulevad, küsin alati, kuidas nad mind üles leidsid. Kes googeldas, kes sai tuttavalt soovituse.“ Kaie sõnul töötab suusõnaline soovitus aga alati kõige paremini.

Loe täispikka intervjuud Tallinn Deisgn House’i lehel.

LapaDuu on kaasanud mesilased pakendiärisse

Mesilasvahaga immutatud pakkematerjali tootja LapaDuu esindab Eestit septembris toimuval globaalsel võistlusel Creative Business Cup. Küsisime LapaDuu loojalt Andra Halmannilt kui oluline on talle võistlusele pääsemine, Ettevõtlusinkubaatoris osalemine ja millised on tulevikuplaanid.  
Esindate Eestit 14.-16. septembril Taanis toimuval Creative Business Cup võistlusel, kus osaleb kokku üke 80 riigi. Kui oluline on see teie ettevõtte jaoks? 

Jaa! Mulle langes tõesti sülle just säärane õnn. Milline võimalus see mu ettevõttele on selgub tegelikkuses ju alles hiljem. Kuid minu ootused on suured ja täis magusat ärevust. 

Loodan, et see võimalus aitab kaasa välisturgudele jõudmisele, silma jäämisele ja ehk õnnestub mul saada uusi LapaDuudesse armujaid ning ehk ka ise saada inspireeritud teistest loovatest ettevõtjatest. 

Väga loodan, et ehk saab sealt alguse mõni mõnus koostöö. Loodetavasti saab sellest suuremat sorti hüpe minu kasvuhoos.

Kui nüüd rääkida kellelegi, kes pole teist veel midagi kuulnud, siis kuidas ettevõtet tutvustate?

Teen keskkonnasõbralikke ja korduvkasutatavaid toidusäilituskangaid, mis on täielikult nulliks kulutatavad. Need on kätesoojuses vormuvad ning üdini naturaalsed. Loodan, et need lummavad ka neid, kes keskkonnahoiust suurt ei hooli. 

Tahan inimesi inspireerida, olla hell meie ilusa ja hinge kosutava looduse vastu nõnda, et see ei mõjuks ökosurvena vaid millegi atraktiivsena.

Silmale ilusad LapaDuud hoiavad meid kolmel viisil. Need hoiavad meie kaunist emakest maad, oma nulliks kulutatavusega ning kindlasti vähendavad LapaDuud ka plastreostust, sest toidukilet ega plastikarpe pole tegelikult üldse vaja.

Need hoiavad meie tervist olles tehtud vaid naturaalsetest koostisosadest. Toode koosneb sertifitseeritud puuvillasest kangast, mesilasvahast, männivaigust ja jojoobiõlist. Sealt ei leia ei mikroplasti ega raskemetall alumiiniumi.

Lisaks hoiavad need värskena toidu, vähendades toidu raiskamist. Nimelt on LapaDuud tänu mesilasvahale mustust hülgava ja antibakteriaalsete omadustega ning loodusliku koore kombel hingavad. Tänu sellele on poolik toit kaetud justkui naturaalse koorega, mis kaitseb seda kuivamise eest ja laseb toidul samal ajal hingata ja olla värske nagu õunakoor õunal. Ei mingit higistamist.

Kust sündis idee teha toode tekstiilijäätmetest ja mesilasvahast? 

Tegelikult sündis ettevõte täiesti kogemata. Tegime toidusäilituskangaid sõbrannaga kohvikute päevaks, et pisut reisiraha teenida. Mõned nädalad hiljem kirjutas meile aga Kaubamaja, et tahab meie vahariideid sisse osta. Meil polnud ettevõtetki. 

Olin öösel üleval, guugeldasin kuidas ettevõtet registreerida ja nii sündiski ettevõte, mis aastatega on kasvanud üsna märkimisväärseks.  

Lõpuks jäin seda küll üksi vedama aga küllap siis minu kirg ja õhin oli tugevam ja ellujäämisvõimelisem. Võin vabalt öelda, et ise ei tule midagi. Kõik tuleb ainult tööga. 

Arvan, et kasvada aitas kindlasti ka see, et ma tõesti kulutan ebamõistlikult palju aega kangaste valimisele ja komplektidesse sobitamisele. Seega võib öelda, et ma ei kasutangi kangajääke, sest inimesed armastavad lugusid rohkem. Pigem proovin igasse komplekti oma loo punuda. 

Milliseid lugusid kangastega jutustad?

Püüan oma LapaDuusid luua nii, et igaüks leiaks valikust midagi just tema hinge puudutavat. Nii on inimesel ehk kergem neid ka toidukile asemel armastama hakata. 

Käin näiteks reisimas Itaalias või Indias, armun elamustesse ja püüan need tunded ja emotsioonid siis LapaDuudeks komplekteerida. Või mõtlen, kuidas saaks jõulutunde LapaDuudesse panna, kasvõi talveteemalisi kangaid kuusekujuliselt pakkides. Või kuidas panna LapaDuudesse sõbrapäev, lihavõtted, Eestimaa, lavendlipõld, suvetunne, roosa romantika, hipi hing jne. 

Teen seda tõesti väga suure kire ja armastusega. Proovin teha nii, et see kirg oleks selline, mida ise maailmas näha ja tunda tahaksin. Küllap see selle õitsengu ka põhjustanud. On südantsoojendav näha, kuidas inimesed oma loo leiavad. 

On ka neid, kes on heas mõttes lausa hulluks läinud ja muudkui ostavad minu tooteid veel ja veel. Olgu see siis kasvõi kingiks kõikidele oma sõpradele. 

Muidugi rõhutan alati, et juba kulunud kangastele saab anda uue elu. Propageerin inimesi oma olemasolevaid kangaid taas üle vahatama ja pakun ka vajadusel ise seda teenust. 

Millist kasu saite Ettevõtlusinkubaatori programmist? 

Tegelikult väga palju. Sinna minnes tundsin, et olen ummikus, kust ei oska enam edasi minna.  Olen kõik teinud nii hästi kui oskan, aga tekkis küsimus, kuidas edasi. Ja kas saabki kuidagi edasi minna. 

Inkubaator aitas mõtteid paika logistada, uusi perspektiive näha, vajalikke kontakte leida. Lisaks ka mõttelaadi muuta ning avardada.  

Kui enne sinna minekut oli tunne, et “Oo, olen nii tubli olnud”, siis seal avastasin,et suurem ehitustöö on alles ees ja nii palju on veel teha ning muuta, et asi täiuslik saaks. Tegelikult olen alles lapsekingades, mitte mingi vana kala. 

Kindlasti sain ka uut jõudu ja motivatsiooni edasi minna. Ma tõesti armastasin inkubaatorit ning tänu neile on mul nüüd teisi ettevõtjatest sõpru, kellega on väga hea vahel mõtteid ja muresid põrgatada ja uusi vaatenurki avastada. Ka teiste teekonda on äge jälgida. 

Inkubaator lihtsalt teeb su tublimaks kui sa tegelikult oled. Ärgem unustagem ka erinevaid võimalusi, mida programmis olles sain. Business Creative Cup võit tuli just tänu inkubaatorile, samuti sain osaleda MELT Innovatsioonifoorumi demoalal ja neid võimalusi oli veel. 

Meeldis ka see, et loenguid andsid päris ettevõtjad, kes on maadelnud samade muredega nagu meie ja nende nõuannetest ning lugudest on olnud mulle väga palju kasu. 

Kellele soovitaksite programmis osalemist? 

Just neile, kes on ehk alustanud suure hoo ja kirega, kuid siis on tulnud see raske koht, kus ainult kirest enam ei piisa. Ka sellest kohast on võimalik edasi saada. Inkubaator aitabki selle tee leida. 

Kindlasti ka neil, kellel on suur tahe miskit luua aga ei tea täpselt kuidas ja kellele. Usun, et inkubaator aitab väga hästi selle õige suuna ja viisi leida ning näha vaatenurki, milleni üksi poleks jõudnud. 

Kindlasti motiveerib ka see kui kohtad seal ettevõtjaid, kes on mingi näiliselt tühise asjaga suureks kasvanud. Näiteks nagu Nurme kosmeetika, kes alustas vannitoas küünalde vorpimisest ja vaadakem teda nüüd. 

Kui oluline on, et väikeettevõtetele pakutakse mentorlusi ja erinevaid programme? 

Väga oluline. Enamik väikeettevõtjad on ju tavalised inimesed, kes kuidagi kohmerdades ehk ka pisut ebakindlalt oma kire najal miskit teevad ja loovad. See teekond tundub kohati nagu oleks koguaeg kusagil lõksus ja liivaterad muudkui satuvad edukaks saamise masinat seiskama. 

Eriti üksi pusides on lihtne mõelda, et võib-olla see ikka pole minu jaoks, või piisavalt hea idee, või ma pole siiski ettevõtte veduriks loodud. Siis on lihtne lasta ligi mõtet, et parem viskan selle kõik nurka. 

Ettevõtlusinkubaator aga just aitab oma mentorlustega neid ettekäändeid eemaldada ja lõksudest mööda põigelda. Nad aitavad märgata vigu, mida ise ei näe. Lisaks aitavad nad kasvatada eneseusku, et oledki nüüd päris ettevõtja, mitte enam katsetaja. Nende abiga leiab suuna oma murede lahenduseks. Eks ettevõtja teekond ongi konarlik aga põnev. 

Tegelikult on see nii hea, kui on koht kust abi küsida ja hulk targemaid, kes sinu asja paremaks teha aitavad. Tean ka, et näiteks tänu Ettevõtlusinkubaatorile aitas Tallinn Design House paljudele Eesti disaini tegevatel inkubantidel esimesed head müügid teha ja võimalusi oli seal veel.

Millised on LapaDuu edasised plaanid? 

Enne Ettevõtlusinkubaatorisse minekut ma ei teadnudki, kuidas edasi. Nüüd on mul plaane tegelikult palju. On väiksemad ja suuremad eesmärgid. Olen kindel, et küll neid eesmärke sünnib veelgi ja võib ka muutusi ette tulla – selline see ettevõtlus kord juba on. 

Inkubatsiooni ajal sündisid uued tooted: toidusäilituskotid, mida luua oli tõeline pähkel, aga sain palju abi ja nüüd on need mul olemas.  

Samuti soovin luua ka eksklusiivseid disaine, mida on vähe ja mis on tõeliselt erilised. Kindlasti on mu eesmärk luua oma disainidega kangaid terviklike teemadega. 

Lisaks on mul kohe valmimas pakend. Seda suuresti tänu Ettevõtlusinkubaatori mentorlustele. Täiusliku pakendi loomine on olnud üks pikk teekond, sest selle ülesanne on seletada mu toode lahti, samas ei tohi see varjata LapaDuude ilu. 

See uus, kohe-kohe valmiv pakend aitab mul LapaDuusid ka ehk mujal müüa. Seega hakkan  juba varsti edasimüüjaid otsima. Samuti on mul soov ärikliente leida ja ettevõtetega koostööd teha.  

Millalgi, kui Eesti on selleks rohkem valmis, soovin ka kangajääkidest hakata taskukohasemaid vahariideid valmistama, mida saaksid kasutada näiteks koolisööklad, lasteaiad ja teised toitlus- või majutusasutused. Olen nii põnevil tulevikust, kohtadest, kus käin. Lisaks lasen eluilul end inspireerida ja mõtlen, kuidas et see tunne, silmailu kogemus LapaDuu komplekti panna. 

Võib-olla kunagi on mul ka oma salong. Sinna tulevad inimesed, kes armastavad näiteks päikeseloojanguid, tuulepuudutusi või taluelu romantikat ja siis ulatangi neile uhke ja täpselt õige, eksklusiivse komplekti, kus see kõik olemas on. Nii loodan inspireerida vähem raiskama ja rohkem meie kaunist emakest Maad hoidma.

Tutvu LapaDuu toodetega siin.

Birico: lnkubatsioon aitas mul oma sihti oluliselt selgemaks mõelda

Ettevõtlusinkubaatori inkubatsiooniprogrammi lõpetas juunis Birico, kes toodab ja disainib erinevaid siidist tooteid. Uurisime asutaja Birgit Usina käest, kuidas ettevõte alguse sai, mis teeb siidi eriliseks ja mis on tulevikuplaanid.

Millega Birico tegeleb?

Birico loob siidist funktsionaalseid tooteid. Sõna „funktsionaalne“ võib kõlada veidi segadusttekitavalt, aga selle all pean silmas tooteid, mis muudavad meie igapäevaelu paremaks, mugavamaks ja stiilsemaks. Ma ei loo küll Mona Lisat, aga loon näiteks hommikumantli, mis paneb sind end tundma naiselikuna ja hästi. Ja samal ajal, kui sa seda kannad, hoolitseb see ka su naha eest.

Milline on su enda taust ja kuidas sa jõudsid siidist toodete tegemiseni?

Ma olen täielik hunt Kriimsilm. Olen õppinud rahvusvahelisi suhteid, aga teinud kõikvõimalikke töid. Olen olnud julgestaja lennujaamas, töötanud kuus aastat Coca-Colas raamatupidajana. Alates 2010. aastast olen rohkemal või vähemal määral olnud seotud ürituskorraldusega.

Kui tuli COVID ja üritusi enam korraldada ei saanud, sattusin ettevõtlusesse. Tegelikult olen alati tahtnud ettevõtjaks saada, aga alati jäi natuke puudu. Näiteks oli mul hirm turvatunde kadumise ees, et enam ei tule palka kindlal kuupäeval. Kui sain töölt koondatud, hakkasin esialgu Ukrainast looduskosmeetikat maale tooma.

Aasta hiljem, kui Ukrainas algas sõda, muutus see tegevus keeruliseks. Vahel jäi kaup piiri taha, vahel varastati see autost ära. Laos tekkisid augud, aga klientidele oli vaja midagi pakkuda. Samal ajal kogesin tugevat stressi ja ärevust, mis tõi kaasa uneprobleemid.

Nii need kaks olukorda – vajadus uute toodete järele ja isiklik uneprobleem – viisid mind siidini. Mitmest kohast hakkas tulema infot, et siidist juuksekummid kaitsevad juukseid ja siidist padjapüürid aitavad paremini magada. Kuna ma juba müüsin šampoone, sobis see juuste teema hästi mu olemasolevasse valikusse. Leidsin ühe toreda pereettevõtte Hiinast, kes oli nõus tegema mulle väikese partii tooteid minu disaini ja soovide järgi. Kui tooted Eestisse jõudsid oli inimeste huvi suur.

Kuna Ukrainaga muutus suhtlus järjest keerulisemaks, siis kaks aastat tagasi tegin otsuse luua oma bränd. Alguses ma ei teadnud täpselt, mida tegema hakkan, aga üks mu tuttav prantslanna, kes on coach, ütles: alusta sellest, mis sul juba olemas on. Ja mul oli juba siid.

Esimeste toodete, brändingu ja nime väljatöötamine võttis aega peaaegu kaks aastat. Ainuüksi nime leidmisele kulus kuus kuud. Ja siin ma täna olen.

Aga kust tuleb brändi nimi Birico?

Mul oli kunagi kass, kes väga armastas siidist padjapüüre, aga kes kahjuks ei ole enam meie seas. Temast inspireerituna tahtsin alguses natuke nimega mängida, midagi stiilis silk cat. Aga selgus, et sellise nime oli juba üks betoonifirma ära võtnud.

Tahtsin nimesse tuua ka natuke põhjamaist tunnet – näiteks midagi nagu cold frost –, aga ilmselgelt on sellised veebiaadressid juba suurte rahade eest ära ostetud.

Minu elus on olnud väga-väga oluline inimene minu vanaisa. Ühel õhtul, kui koos kaaslasega voodis pikutasin, ütlesin, et tahaksin selle brändi kuidagi vanaisaga siduda. Vanaisa hüüdis mind Biri’ks. See nimi üksinda ei kõla minu meelest eriti, aga siis mõne minuti pärast ütles mu kaaslane: aga Birico?

See kõlas kohe õigesti. Biri – need on minu juured, minu lugu, minu ajalugu. Co – see on kõik need inimesed, kes on minu selja taga, kes mind toetavad. Ja see kõik kokku moodustabki Birico.

Ma tahtsin kindlasti, et nimes oleks ka natuke välismaist kõla. Hakkasin uurima, kuidas vanasti, 1940ndatel USAs, brändidele nimesid pandi – võeti tükke erinevatest allikatest ja pandi need kokku. 1940ndad olid ka naiste ärkamise aeg, pin-up ajastu. Ja siis ma mõtlesin: see on märk. See ongi see õige nimi.

Miks on siid nii hea materjal ja millist siidi sa kasutad?

Maailmas on üle 20 erineva siidiliigi. Kui tegu on loodusliku siidiga, siis tuleneb selle nimi sellest, mida siidiussikesed söövad. Või siis sellest, millega siid on kokku segatud. India siidil on näiteks mitmeid sorte, aga seal on päris siidi tegelikult vaid väike protsent. On ka siide, mida tehakse näiteks ämblikuvõrgust, kuid need on muidugi ülikallid.

Mina kasutan Mulberry siidi. See on oma nime saanud sellest, et siidiussid söövad Mulberry puu lehti. See on üks maailma luksuslikumaid ja mõnusamaid siide.

Tegelikult siid materjalina teebki juba 70% tööst minu eest ära. Mulberry siid on väga hea, sest see on väga libe. Biricol on 99% toodetest valmistatud kõrgläikega siidist. Kui sa paned pea padjale, siis siidiga on hõõrdumine 60% väiksem kui näiteks puuvillase padjapüüriga. Puuvillane padjapüür mõjutab näonahka igal ööl mikro tasandil, muutes seda järk-järgult õhemaks. Ja mida õhem nahk, seda kiiremini tekivad kortsud, tumedad silmaalused ja muud nahaprobleemid.

Me mõtleme tihti kreemidele ja toonikutele, aga unustame, et nägu puutub padjapüüriga kokku ligi kaheksa tundi järjest. Samas ei pese me padjapüüre kuigi tihti – tegelikult peaks tavalist padjapüüri pesema minimaalselt kord nädalas. Siidiga on lihtsam: see ei ima baktereid, tolmu ega seeni, mistõttu sobib hästi ka allergikutele ja näiteks tolmuallergia puhul. Akne puhul peaks padjapüüri lausa iga päev vahetama, et vältida tsüklit, kus bakterid kanduvad padjapüürilt tagasi näole. Siidiga seda probleemi ei ole.

Minu lemmikomadus Mulberry siidi juures on aga see, et ta reguleerib temperatuuri. Kui toas on palav, siis siid tundub jahedam, ja kui külm, siis hoiab ta kehasoojust. Üks minu uneprobleemide põhjustest oligi see, et kui olin ärev, läks padi kiiresti soojaks ja ma ärkasin tihti üles. Siidist padjapüüriga ma peaaegu ei vaheta enam padja poolt – see on kogu öö sama mõnus.

Lisaks on meil ka erinevat tüüpi siidist unemaske, mis aitavad näiteks silmade kuivuse puhul. Olen ise läbi teinud mitu silmaoperatsiooni ja tänu siidile on mul vähem kuivust ja parem silmaümbruse naha seisund. Uuringud näitavad, et unemaskiga magamine aitab kiiremini uinuda, tagab sügavama une ja maandab ärevust. Siid lisab sinna juurde naha hoolduse ja luksuslikkuse. On isegi mõõdetud, et inimesed magavad unemaskiga 68% paremini – ja kui see on veel siidist, siis lisaks 30% paremini.

Kas oled mõelnud ka mõne teise materjali kasutamise peale?

Kusjuures ei ole. Maailmas ja ka Eestis on väga palju ägedaid disainereid, ja ma usun, et just see võikski olla minu eristumise koht. Keskenduda ainult siidile ja leida sellele võimalikult palju erinevaid kasutusviise.

See materjal ise teeb juba nii palju tööd ära. Tal on pikk ajalugu ja ta on mänginud olulist rolli ka majanduse arengus – mõtleme kasvõi siiditeedele. Seetõttu ei ole ma teistele materjalidele isegi mõelnud.

Kust sa saad inspiratsiooni uute toodete tegemiseks?

Väga tihti tuleb inspiratsioon isiklikust vajadusest. Samas on minu ellu sattunud ka palju inspireerivaid naisi – seega pärineb suur osa ideedest teiste naiste vajadustest.

Näiteks hommikumantli puhul kuulsin, kuidas mu sõbranna, kolme lapse ema, ütles, et tal on kogu aeg hommikumantli vöö kadunud. Ta armastab siidi, aga ei taha olla laste ees poolpaljas. Või et hommikumantlid on tihti liiga lühikesed ja ei kata piisavalt, nii et sa ei tunne end turvaliselt. Sellised hetked panevadki minu peas visuaali tööle.

Ma olen hästi visuaalne inimene. Kuigi lõpetasin reaalklassi ja olen töötanud reaalaladel, on loovus ja visuaalne pool minus väga tugevalt olemas. Kui mul tekib mingi visioon, siis ma ei saa enne rahu, kui olen selle kas kirja pannud või üles joonistanud ning sellest hakkabki toode sündima.

Mul on ka loodusega väga tugev side. Meie kodus on elanud neli põlvkonda tugevaid naisi, kes kõik on olnud seotud kas õmblemise, loomise või käsitööga. Vahel piisab lihtsalt juurte juurde tagasi minemisest ja ideed hakkavad jälle tulema.

Milline on su tööprotsess ideest toote valmimiseni?

See sõltub toote keerukusest. Tailor-made tüüpi keerukamate toodete puhul võib arendus võtta üle aasta. Näiteks hommikumantli puhul võttiski kogu protsess aega umbes aasta. Esimene mõte oli, et tahan luua hommikumantli, mis on naiselik, paitab kõiki kurve, paneb sind end hästi tundma ja on samal ajal ka praktiline.

Sellest visioonist sündis väike sketch, mille ma ühel hetkel paberile kritseldasin. Seejärel kirjeldasin oma tootmispartnerile, kuidas see peaks välja nägema. Nemad lõid selle põhjal visuaali ja me hakkasime seda koos kohandama. Tavaliselt on mul detailid peas millimeetri täpsusega – selle koha pealt olen natuke perfektsionist ja minuga on keeruline töötada.

Kui visuaal oli paigas, siis tuli järg materjali- ja värvivalikule. Siidi on erineva paksuse ja läikega ning igal väiksel detailil on roll. Vahepeal jäi projekt pausile, sest alustava disainerina ei ole ressursse just ülearu. Kui olime natuke kasvanud, tulin selle teema juurde tagasi. Siis hakkasime tegelema ka lõigetega. Neljas hommikumantel, mis valmis, oli lõpuks täpselt see õige.

Lihtsamate toodete puhul, nagu näiteks peavõrud või juukseaksessuaarid, on protsess kiirem, sest materjalikulu on väiksem ja toorikute tegemine lihtsam. Juukseklambrite arendus võttis aega umbes kuu, alates ideest kuni esimese toorikuni.

Peavõrudega läks veidi rohkem aega, sest testisime erinevaid sisutoorikuid. Mõni metallist variant surus ebamugavalt, mõni plastik tahtis puruneda. Lõpuks leidsime sellise plastikpeavõru, mis kohandub pea kujuga, ei suru ega pigista ja seda on kerge kanda.

Minu majast ei lahku ükski toode enne, kui olen selle ise üle vaadanud ja testinud. Kontrollin kõik tikandid, õmblused ja liimikohad isiklikult üle.

Kas sa tunned ennast pigem disaineri või ettevõtjana?

See on minu jaoks umbes 50/50. Hetkel positsioneerin end pigem ettevõtjana, aga iga päevaga tunnen järjest rohkem, et minus kasvab ka disaineripool.

Lapsena õmblesin nukkudele riideid, mõtlesin ise rõivaid välja. Kuigi oskan õmmelda, olid minu ema ja vanaema selles alati tugevamad. Mina joonistasin ja kirjeldasin ning vanaema õmbles nende visioonide järgi mulle riideid. Ometi ei ole ma kunagi end disaineriks pidanud – püüdsin pigem minna reaalala suunas.

Ka täna tundub mulle, et ma lihtsalt teen asjad ära, ma ei mõtle, et see võrdub disainiga. Aga siis kõik ütlevad: „Aga sa ju mõtled ise välja, sa lood midagi.“ Ja kui sain oma esimese kirja Tallinn Design House’ilt, mis algas „Tere, disainer“, oli see minu jaoks täiesti uus tunne. Ma ei olnud kunagi end nii defineerinud.

Mis sulle ettevõtte tegemise juures kõige rohkem rõõmu valmistab?

Eks ikka need väikesed võidud. Alguses paned endale hästi palju suuri eesmärke ja töötad nende nimel, aga kuskil poole peal sead juba uue sihi ja ei märkagi, mida vahepeal ära oled teinud. Kui tuli sõda ja sellega kaasnevad tagasilöögid, siis tegin teadliku otsuse, et pean hakkama märkama ka neid väikeseid võite. Ja just need valmistavadki kõige rohkem rõõmu.

Näiteks see, kui tuled välja uue tootega ja saad esimese tellimuse. Kui tuli esimene hommikumantli tellimus, olin nagu väike tüdruk, keksisin mööda tuba ringi. Või kui klient annab ägedat tagasisidet. Üks naine, kes soovis hiljem suurust vahetada, ütles, et see on kõige ilusam hommikumantel, mida ta näinud on. Sellised hetked lihtsalt paitavad hinge.

Me tihti unustame endale pai teha, sest kogu aeg on tunne, et peab edasi liikuma ja järgmise asja ära tegema. Aga kui keegi päriselt hindab su tööd, see tähendab palju.

Ja muidugi suuremad tunnustused ka – näiteks see, et oleme võitnud kaks Buduaari ilulemmiku tiitlit. See teeb hinge soojaks.

Mis on olnud siiamaani suurim väljakutse ettevõtte juhtimise juures?

Kõige suurem väljakutse on olnud praegune majanduslik olukord. Ma ei ole tegutsenud ettevõtjana ajal, kus majandus kasvas ja inimestel oli ostujulgust. Alustasin ettevõttega Covidi ajal, mil maailm oli justkui pea peale keeratud. Sellele järgnes sõda ning nüüdseks on jõudnud kätte aeg, kus inimesed ei tee enam nii kergelt kulutusi asjadele, mis ei ole eluliselt vajalikud.

Kui isegi toidutarbimine on vähenenud, siis luksustooteid ostetakse veelgi vähem. Eriti Eestis, kus meid on niigi vähe. Tegelikult, minu toode ju võistlebki ka vorstiga. Ja see teebki olukorra keeruliseks.

Sellises majanduskeskkonnas ellu jäämine nõuab pidevat paindlikkust ja avatust, valmisolekut erinevateks koostöödeks ja ettepanekuteks, et pildil püsida ja inimesteni jõuda.

On olnud kordi, kus olen mõelnud, et äkki peaks minema tagasi palgatööle. Sest siis on vähemalt kindel sissetulek, juhul kui sind ära ei koondata. Aga ettevõtlusmaik on nii tugevalt suus, et kui see mõte tekib, tuleb kohe järele teine: „Ei. Sa leiad selle lahenduse.“

Millised on su tulevikuplaanid, hoolimata keerulisest majanduskeskkonnast?

Olen alati arvanud, et nii nišitootega nagu siidist padjapüürid ja hommikumantlid meie väikeses armsas Eestis kaugele ei jõua. Meil on lihtsalt nii väike turg, kus tööealisi inimesi on umbes 400 000 ja mitut padjapüüri või hommikumantlit inimene ikka vajab, eriti kui nende eluiga on umbes 20 aastat. See tähendab, et turg küllastub üsna kiiresti.

Septembri alguses kolin Inglismaale ja soovin seal oma toodete müüki kasvatada. Minu unistus on avada seal oma väike butiik ning tuua sinna kaasa ka teisi ägedaid Eesti brände. Tahaksin olla justkui spokeperson – inimene, kes räägib meie lugusid ja tutvustab Eesti disaini. Mul on visioon armsast poekesest, kuhu inimesed tänavalt sisse astuvad, saavad tooteid katsuda, näha ja tunda.

Kuidas sa näed Eesti disaini- või ettevõtlusmaastikku disaini valdkonnas?

Meil on Eestis väga palju ägedaid tegijaid. Olen maailmas üsna palju ringi reisinud ja mulle on alati silma jäänud, kui eriline meie disain on. Käisin hiljuti Ettevõtlusinkubaatoriga õppereisil Taanis, kus disain on kas väga minimalistlik või väga värvikas. Eesti on suutnud need kaks stiili omavahel kombineerida. Meil on midagi ainulaadset – natuke ekstravagantsust, natuke minimalismi.

Aga kahjuks oleme ikka veel nagu lihvimata teemant, kellest maailm palju ei tea. Näiteks Lady Gaga on kandnud Eesti disaineri tehtud jakki, aga need nimed ei ole veel nii suured, et jõuaksid laiemalt teadvusesse.

Ma väga loodan, et ühel päeval on Eesti disain maailmas paremini tuntud. Meil on siin nii inspireerivaid lugusid ja loojad, kes on täiesti võrdsed suurte brändidega. Võib-olla saangi ise natukene kaasa aidata, et Eesti disain jõuaks rohkemate inimesteni – eriti nüüd, kui kolin Inglismaale.

Lõpetasid just ka Ettevõtlusinkubaatori 9-kuulise inkubatsiooniprogrammi alustavatele ettevõtjatele. Miks sa otsustasid liituda?

Tegelikult sattusin inkubaatorisse üsna juhuslikult. Ma ausalt öeldes ei olnud varem sellest midagi kuulnud – ja vabandan selle eest inkubaatori ees (naerab – toim. märkus).

Kui ma tulin Biricoga avalikult välja 2024. aasta septembris, ütles mu sõbranna, et toimub üks brändingukoolitus ja kutsus mind kaasa. Mõtlesin, et okei, panen end kirja – tol hetkel polnud mu koduleht veel lansseeritud ja see tundus hea võimalus midagi uut õppida.

Sõbranna ise koolitusele kohale ei jõudnud ja mina jäin liiklusummikusse kinni. Lõpuks jõudsin küll üritusele, aga ausalt öeldes ei mäleta ma sealt väga palju – peale selle, et alguses räägiti inkubatsiooniprogrammist. Et see aitab, on äge ja toetav.

Lõpus haarasin sabast Teelel, kellest sai hiljem minu konsultant, ja küsisin, kas ma üldse sobin kandideerima. Ta ütles, et võimalus on olemas – kandideeri. Aega oli vaid paar nädalat ja mul polnud just palju vabu hetki kandideerimiseks vajalike materjalide kokku panemiseks, aga tundus, et kui selline võimalus antakse, siis tuleb seda proovida.

Ma tahtsin kasvada, ja see programm tundus väga hea väärtusega – eriti kui arvestada, et keegi meist ettevõtjatest ei ole ju väga rikas. Osalustasu on täpselt selline, mille saab ära katta, aga vastu saad kordades rohkem.

Nüüd, kus olen selle läbinud, võin öelda: see on täpselt nii kasulik, kui palju sa ise sellest välja võtad. Kui pingutad, õpid väga palju. Kohtud paljude inimestega, maailmapilt laieneb ja tekivad uued võimalused.

Minu jaoks oli see täpselt õigel ajal, õiges kohas ja õige asi. Midagi, mis pidi juhtuma.

Mis on kõige olulisem väärtus, mida inkubatsioonist oma ettevõtte jaoks õppisid?

Kindlasti kinnitas inkubatsioon mulle seda, et ma olen õigel teel. Seda tunnet tugevdasid nii mentorid kui ka minu konsultant, kes oli tõesti väga toetav ja professionaalne.

Programm aitas mul oma sihti oluliselt selgemaks mõelda. Kuhu suunas liikuda ja millele keskenduda. Fookus sai palju konkreetsemaks. Inkubatsiooni alguses tahtsin näiteks laieneda Poola turule, aga kogu see plaan muutus täielikult, sest protsessi käigus tuli mängu hoopis Inglismaa.

Kõik prognoosid, mille ma alguses koostasin, on täna täiesti teistsugused. See näitab, kui palju pilt selgines ja kui oluline on kohaneda. Inkubatsioon aitas mul Inglismaale kolimise mõtet ja sellega kaasnevat ebakindlust märksa paremini läbi töötada.

Ma arvan, et sain igast valdkonnast midagi: mõnes kinnituse, mõnes täiesti uue teadmise. Aga kõige suurem väärtus oli see, et mu fookus läks palju selgemaks. Kui alguses panin rohkem rõhku voodipesule, siis nüüd on fookus nihkunud disainile ja just juukseaksessuaaridele.

Ka programmi raames tehtud mentorlus Kaubamaja kaubandusjuhiga tõi selle välja – et see valdkond on väga tugev ja seda tasub kasvatada.

Kas sul on endal veel midagi hingel, millest tahaksid rääkida?

Kui sa mõtled, et tahaks midagi ära teha või midagi uut õppida, siis ma soovitan kindlasti inkubatsiooni proovida. See on üliäge kogemus. Mul on nüüd 22 uut kolleegi, kellel on samad valud ja rõõmud. Need on inimesed, kes saavad päriselt aru, mida sa läbi elad. Kui mul tekib mõni küsimus, võin kellelegi neist kirjutada ja ma tean, et nad mõistavad, sest nad on ise samas protsessis.

Selle programmiga kaasneb palju ägedaid võimalusi. Ja lõpuks – kui sa ei unista suurelt, siis sa ei võida ka suurelt. Kes ei riski, see šampust ei joo.

Mis on kõige hullem, mis juhtuda saab? Tegelikult pole asi üldse nii hull. Aga mis on kõige suurem asi, mis juhtuda saab? Kosmos on lagi.

Fotod: Sirje Sinisooo, Tallinn Design House Artist Series

Tutvu Birico toodetega kodulehel siin.

Maison Beast: Sa ei pruugi meid armastada, aga sa jääd meid mäletama

Seekordse Ettevõtlusinkubaatori kogemusloo keskmes oli Michael Burich, mässumeelse tänavamoe brändi Maison Beast asutaja ja loovjuht. 2023. aastal asutatud bränd on lühikese ajaga jõudnud nii New Yorgi kui ka Milano moenädalate lavalaudadele ning pälvinud tähelepanu ka rahvusvahelises meedias, kuid nende jaoks on see kõik alles teekonna algus.

“Tahtsime luua brändi, mis on Eestist, aga mitte ainult Eesti jaoks.”

Kogemusloo raames jagas Michael brändiga alustamise teekonda ja ka tulevikuplaane. Michael nendib, et sinu taust on ettevõtjana oluline, kuid veelgi olulisem on tööeetika ja pidev soov olla iga päev natuke parem. Just sellest soovist ja usust sündiski bränd, mis ei järgi olemasolevaid reegleid, vaid loob uusi.

“Midagi ei juhtu, kui sul pole enesekindlust astuda igasse ruumi nagu sa kuuluksidki sinna.”

Brändi üks keskseid ideid on: mood ei seisne ainult rõivastes, vaid kogemuses. Inimesed ei tule lihtsalt ostma, nad tahavad saada erilist kogemust, hetke, mida mäletada. Michael toob välja, et nende brändi puhul on oluline külalislahkus, nad tahavad pakkuda kliendile parimat tunnet ja meeldejäävaid hetki. Iga puutepunkt brändiga, alates showroom’i külastusest kuni ostuni, on osa lavastusest. Kõik peab olema läbi mõeldud justkui nagu teatris. Inimesed ei mäleta hinda, vaid seda, kuidas nad end tundsid. See on nende jaoks vastus küsimusele, kuidas ka väiksem tegija saab konkurentsis silma paista.

“Pole oluline, mida sa müüd – lõpuks müüd sa inimestele.”

Rääkides brändi kasvatamise ja arendamise teemadel toob Michael välja, et oluline on elus mitte ootama jääda, et võimalused uksele koputaksid, vaid luua need võimalused endale ise. Näiteks dokumenteerivad nad bränditeadlikkuse kasvatamiseks oma teekonda Youtube’i vlogide kaudu, loovad silmapaistvaid turundusklippe, kasutavad huumorit ja ehitavad narratiive, mis tõmbavad inimeste tähelepanu. Nende peamine lähenemine on: “Sa ei pruugi meid armastada, aga sa jääd meid mäletama.”

“Kui tahad, et sind märgataks ja tuntaks, pead sa natuke süsteemi raputama.”

Tulevikule mõeldes jagab Michael, et Maison Beast on küll Eesti bränd, aga see ei ole loodud vaid Eesti turule. Suurema tuntuse saavutasid nad Eestis peale New York’i moenädalal osalemist. Huvitava aspektina tõi ta välja, et kõigepealt pidid nad minema välismaale, et kodumaal tuntuks saada. Koduturg on tema sõnul ühtaegu kingitus ja samas ka katsumus: “Siin on lihtsam silma paista, aga väike turg seab ka kindlad piirid”. Seepärast on algusest peale mõeldud ka rahvusvahelistele turgudele laienemisele.

“See on meie supervõime – luua hetki, millest sünnivad vestlused.”

Lõpetuseks rõhutab Michael, et brändi loomisel ei tasu takerduda ainult numbritesse – edu ei ole pelgalt Exceli tabelis mõõdetav. Oluline on, et sa ka naudid teekonda, julged riske võtta ja seisad kindlalt selle eest, millesse usud. Ja kui küsida, mida ta kõige rohkem kahetseb, siis kõlab vastuseks kindlal olekul: “Kui üldse midagi, siis ainult seda, et ma juba varem ei alustanud.”

Vaata lähemalt Maison Beast’i kohta nende kodulehelt.

Tactical Foodpack jagas oma lugu ettevõtlusest, innovatsioonist ja ellujäämisest

Hiljuti jagas Ettevõtlusinkubaatoris Tactical Foodpacki asutaja Sverre Puustusmaa ettevõtte teekonda ja kogemusi rahvusvahelistel turgudel. Esitlus andis kuulajatele ausa ja vahetu sissevaate, kuidas sündis ettevõte, mis toob kriisiolukordades ja ekstreemsetes tingimustes kvaliteetse toidu inimesteni üle maailma.

Tactical Foodpack sai alguse isiklikust kogemusest – frustratsioonist kehva sõduritoidu üle. Samal ajal kui droonitehnoloogia ja optika arenevad ülikiirelt, oli sõjaväetoidu valdkond jäänud 50 aastaks muutumatuks. “Oled väljal, aga sööd ikka kõige odavamat versiooni,” meenutas Sverre.

Tacticali lahendus – kott, mis on ise termos – ei vaja eraldi potti ega tuleallikat ning tagab maitsva ja toitva eine ka kõige keerulisemates tingimustes. Tänaseks müüakse ettevõtte tooteid juba 37 riiki.

“Külmkuivatatud toit ei saa olla kunagi võrdväärne värske toiduga. Aga see on kõige ligilähedasem.”

Ettevõtte edulugu ei ole olnud sirgjooneline. 2018. aastal kasvas nõudlus järsult, kuid tootmisvõimekust Eestis lihtsalt ei olnud. “Saime aru, et kui tahad kuhugi jõuda, siis sul on raha vaja – ja partnereid,” selgitas Sverre. Just siis tehti otsus liikuda tootmisega Saksamaale. “Kui oleksime jätnud tootmise Eestisse, siis me ei oleks praegu siin.”

Saksamaa kogemus oli karm, kuid õpetlik. “Seal pole loogikat, seal on lihtsalt bürokraatia,” tunnistas Sverre, viidates digitaalsete süsteemide vähesele arengule. Samas – kui turule sisse pääsed, siis avaneb võimalus palju suuremaks kasvuks. “Skandinaavias on inimesed avatumad ja reageerivad kiiremini. Saksamaal võtab kõik rohkem aega, aga kui sisse saad, siis tulu on suurem.” Saksamaa puhul tõi ta näiteks veel välja, et seal ettevõtet alustades oli oluline, et ettevõte oleks vähemalt 2 aastat vana – enne sind üldse jutule ei võeta.

Sverre rõhutas korduvalt, miks on oluline omada toiduvarusid kriiside puhuks. “Kui tuli teade koroonast, olid kõik toortoidu kanalid hetkega kinni. See on päevade küsimus, kui ei ole ühtegi konservi saadaval.”

Tacticali külmkuivatatud toidud säilivad kuni 8 aastat ning ettevõtte missiooniks on pakkuda kvaliteeti, mis mitte ainult ei toida, vaid ka motiveerib süües. “Toit ei ole ainult energia – see on sotsiaalne tegevus,” ütles Sverre. Ja just see mõtteviis on aidanud Tacticalil kasvada: “Ma väidan, et meie kasvud on tulnud kriisidest.”

Tactical Foodpack tähistab maikuus oma 9. sünnipäeva, olles liikumas esimest korda ettevõtte ajaloo jooksul kasumisse. “Meil on veel palju plaane ja uudiseid tulemas,” vihjas Sverre.

Disain kohtub Teadusega – biomaterjalide innovatsioon ja arendus

Hiljuti toimus Tallinna Ettevõtlusinkubaatori ja TalTechi koostöös üritustesarja „Disain kohtub Teadusega“ seminar, kus fookuses oli biomaterjalide arendus ja kasutamine tuleviku disainis ja tööstuses. Üritus tõi kokku disainerid, teadlased ja ettevõtjad, pakkudes inspireerivaid lugusid biomaterjalide innovatsioonist ja praktilistest rakendustest.

Seminari avas Kärt Ojavee, kes rääkis oma kogemustest eri materjalide ja tehnoloogiate ühendamisel. Ojavee rõhutas, et looming ei piirdu ainult tekstiilidega, vaid hõlmab mitmesuguste looduslike ja ringmajandusel põhinevate materjalide katsetamist. Ta tutvustas projekte, kus on näiteks töötatud lina, kanepi ja nõgese kiududega, samuti katsetusi juustest valmistatud materjalidega, mida on saadud salongide jääkidest. Ojavee tõi esile ka taimsete värvide kasutamise väljakutsed ning rõhutas vajadust teadliku biomaterjalide kogumise ja mõtestamise järele.

Riina Õun jagas oma teekonda teeseene bakteriaalse tselluloosi arendamisel nahasarnaseks materjaliks. Tema motivatsioon sündis vajadusest pakkuda vegan-sõbralikke lahendusi moevaldkonnas. Õun rääkis materjali väljatöötamise katsumustest – lõhnast, venivusest ja veekindlusest. Lisaks tutvustas ta oma tööd näiteks munakoore-želatiini komposiitmaterjaliga ning koostööprojekti, kus Portugali oliivijääkidest loodi dekoratiivseid seinapaneele LVMH butiikidele, aidates vähendada ohtlikke jäätmeid.

Märt-Erik Martens, Gelatex Technologies kaasasutaja ja tegevjuht, avas ukse nanofiibriliste materjalide maailma. Martens tutvustas Gelatexi revolutsioonilist HaloSpinning tehnoloogiat, mis võimaldab kiiret ja kuluefektiivset nanofiibrite tootmist. Eesmärgiks on pakkuda skaleeritavaid lahendusi kultiveeritud liha ja regeneratiivse meditsiini valdkondades. Martens rõhutas, et nanofiibrid võimaldavad kasvatada rakke 3D-struktuuris, mis matkib paremini looduslikku kudet – see on oluline samm näiteks kultiveeritud steigi või filee loomisel. Lisaks tõi ta välja, et enamus ettevõtte ärist on seotud ka tervisevaldkonnaga.

Anna-Liisa Kubo ettevõttest Nanordica Medical rääkis, kuidas nad on arendanud nanofiibril põhinevaid haavahooldustooteid, mis kasutavad hõbeda ja vase sünergilist toimet. Uuenduslik materjal võimaldab kasutada oluliselt vähem hõbedat, säilitades samas kõrge efektiivsuse bakterite inaktiveerimisel ja põletiku kontrollimisel. Kubo rõhutas, et eri haavad nõuavad erinevaid lahendusi ning ettevõte töötab mitme tehnoloogia arendamise suunal. Suur osa arendustegevuse kuludest on läinud juriidiliste ja regulatiivsete küsimuste lahendamisele, kuid plaanis on tooted turule tuua juba lähiajal.

Seminar andis hea ülevaate sellest, kuidas teadus ja disain saavad ühendada jõud jätkusuutlike ja innovaatiliste lahenduste loomiseks. Üritus tõestas, et biomaterjalide areng on Eestis jõudsalt edenenud ning teadlaste ja disainerite koostöö pakub uusi võimalusi nii tööstuses kui ka igapäevaelus.

Disain kohtub Teadusega on Tallinna Ettevõtlusinkubaatori ja TalTech’i koostöös toimuv üritustesari. Sarja eesmärk on tuua kokku teadlased ja teemast huvitatud ettevõtjad, et leida võimalusi koostööks. Eesmärk on tutvustada, millised erinevad teadustööd toimuvad TalTech’is ja kuidas on ettevõtjatel võimalik osa saada ülikooli poolt pakutavatest võimalustest.

Üritus toimus Tallinna Ettevõtlusinkubaatori Creative Circular Cities projekti raames. Projektis osalevad partnerid 6-st demolinnast: Aarhus (DK), Kiel (DE), Gdynia (PL), Riia (LV), Tallinn (EE) ja Turu (FI). Projekt kestab 01.11.2023–31.10.2026. Projekti rahastab 80% ulatuses EU Interreg Läänemere piirkonna programm.

Vilistlane ja Créa asutaja Susanna Aleksandra Veldi: loovus ei ole luksus, vaid strateegiline oskus

Ettevõtte Créa asutaja ja Ettevõtlusinkubaatori inkubatsiooniprogrammi vilistlane Susanna Aleksandra Veldi teekond professionaalsest lauljast ja õpetajast ettevõtjaks näitab veenvalt, et loomingulisus võib olla ärimaailma edukuse võti. Tema lugu innustab ka teisi vaatama loovusele kui väärtuslikule ärilisele ressursile.

Susanna teekond algas pärast pikki õpinguid Soomes ja USA-s, mille järel naasis ta Eestisse sooviga jagada oma rahvusvahelist kogemust. “Märkasin, et siinsel turul puudub terviklik süsteem, mis ühendaks teadmised anatoomiast, vokaaltehnikast, muusika tõlgendamisest ja esinemisoskustest,” selgitab Susanna. Selleks lõi ta koolituse, mis tõstis kümnete professionaalsete lauljate ja õpetajate oskusi.

Loovusest kui strateegilisest oskusest

“Minu veendumus on, et loovus ei ole luksus, vaid strateegiline oskus, mis aitab tugevdada suhtlemist, koostööd, vaimset vastupidavust ja innovatsiooni,” rõhutab Susanna.

Just õpetamistöö käigus sai Susanna aru, et loovusel on palju enamat pakkuda kui vaid kunstiline väljendus. “Elu laval ja vabakutselise artistina on andnud mulle sügava kogemuse muutustega kohanemisest, koostööst, otsustusjulgusest ja visiooni elluviimisest – oskustest, mis on üha olulisemad ka ärikeskkonnas,” märgib ta.

Sellest arusaamast sündis agentuur Créa, mille eesmärk on tuua loovuse tööriistad meeskondade ja ettevõtete arengusse.

Kuidas Ettevõtlusinkubaatorist tuge leida?

Susanna kandideeris Ettevõtlusinkubaatorisse selge eesmärgiga: “Mul oli tugev sisu ja visioon, aga vajasin tuge, et viia see äriliselt toimiva mudelini.” Inkubaator andis talle just selle, mida vaja. 

“Minu esialgne idee oli pigem abstraktne, kuid tänu programmis antud raamistikule ja ülesannetele suutsin selle selgemalt läbi mõelda ja vormida äriliselt toimivaks kontseptsiooniks,” rõhutab Susanna. 

Eriti väärtuslikuks peab ta ülesannet intervjueerida potentsiaalseid kliente. “See lükkas mind mugavustsoonist välja – pidin minema oma peast “tänavale”, et kuulda otse ettevõtetelt, millised on nende väljakutsed ja kuidas Créa võiks neid toetada.”

Julgus katsetada

Inkubaatorist saadud finantskoolitus ning brändistrateegia mentorlussessioonid aitasid Susannal mõista ka seda, kuidas oma tegevust reaalselt kasumlikuks muuta. Varajane testimine kandis vilja juba eelmise aasta juunis, kui ta juhendas Soomes ettevõtte KONE juhtkonda ja insenere pop-up kooris. 

“Ma ei olnud kindel, kas täiesti muusikakauged inimesed on valmis laulma… ja seda veel nautima? Tagasiside oli suurepärane,” meenutab ta.

Kõige olulisemaks peab Susanna siiski kogukonda. “Lõpuks oli tohutult väärtuslik ka inkubaatori kogukond – teised loojad, ettevõtjad ja arendajad, kellega sai ideid põrgatada, koos kasvada ja julgust koguda. See andis mulle tunde, et ma ei ehita seda ettevõtet üksi.”

Prioriteedid paika

Tänu Ettevõtlusinkubaatorile õppis Susanna ka prioritiseerima. Üks suuremaid taipamisi oli tema jaoks see, et enne proovis ta teha kõike korraga – õpetada, luua uusi teenuseid, suhelda klientidega, arendada brändi. 

“Inkubaator aitas mul mõista, et hästi toimiv ettevõte ei sünni ületöötamisest, vaid prioritiseerimisest ja süstemaatilisest tegutsemisest. Lisaks sain aru, et kõike ei pea jaksama ja oskama üksi teha, vaid ülesandeid võib ja tulebki delegeerida.” 

Lisaks õppis ta väärtustama oma tööd õiglaselt, tunnistades, et loovus väärib professionaalset käsitlust.

Soovitus teistele loojatele

Susanna soovitab inkubatsiooniprogrammi kõigile, kel on idee, aga kes vajavad tuge selle äriliseks elluviimiseks: “Üksikettevõtjatel võib olla raske iseennast strateegiliselt juhtida ning leida motivatsiooni asju teatud kuupäevadeks ära teha. Inkubaator aitab samm-sammult oma plaane teoks teha.” 

Ta lisab, et oluline oli just tunda, et ta ei ole üksi. “Ettevõtlusinkubaatorisse saamine ja selle lõpetamine kolme parima seas andis usku enesesse ja julgust oma asja edasi ajada.”

Kuhu edasi? Ikka tähtede poole!

Créa järgmised sammud on ambitsioonikad. Susanna plaanib pakkuda ettevõtetele loovformaatidega tegevusi. Näiteks on arendamisel formaat, kus viiakse väike, kuid mõjuv loovsessioon otse ettevõttesse: “Olgu see siis lühike muusikaline vahepala, loovuse “käivitaja” enne koosolekut või lühike meeskonnatervise vitamiin keset arginädalat.”

Lisaks avab ta avalikkusele uue “Ühe päeva koori” formaadi. “90 minuti jooksul õpime poplaulu mitmehäälselt, teeme muusikalisi mänge ja loome midagi ilusat. Esimene sündmus toimus 29. märtsil Kota Klubis.”

Järgmine avatud üritus, ühe päeva koor, on tulemas Kota klubis 6. mail. “See on tore formaat, kus õpime kohapeal selgeks tuntud poploo mitmehäälse seade. Teeme lõbusaid muusikalisi harjutusi ja jämmime.”

Tema sõnul liigub Créa “ikka tähtede poole,” sest eesmärk on selge – tuua loovus töömaailma, kus selle mõju sageli alahinnatakse.

Toggl’i edulugu: Alari Aho jagas kogemust, kuidas bootstrappides on edukas ettevõte loodud

Hiljuti toimunud seminaril jagas Alari Aho, Toggl’i kaasasutaja, oma kogemusi ja õppetunde tehnoloogiaettevõtte arendamisel. Ta rääkis nii ettevõtte algusaegadest kui ka kasumliku kasvu strateegiatest, kaugtöö eelistest ja süvatöö olulisusest.

“Ühtegi head ei leidnud ja lõpuks tegime ise selle vidina”

Aho meenutas Toggl’i algusaegu, kus vajadus ajamõõtmisrakenduse järele viis nad lõpuks selleni, et nad otsustasid lahenduse ise luua.

Usust oma tootesse ja domeeni ekspertiisist

Aho tunnistas, et alguses ei uskunud nad isegi oma tootesse: “Kas see ajamõõtmine on ikka see?”. Samas, suurim õppetund oli vajadus omada ekspertiisi valdkonnas, milles äri tehakse. “Sa ei suuda teha tõsiselt võetavat toodet, kui sa ei tea detaile. Kuna ma olin 10 aastat konsultatsiooniettevõtet teinud, siis ma teadsin, mis toimib,” sõnas Aho.

Toggl kui kasumlik ja efektiivne ettevõte

Kuigi Toggl pole saavutanud “ükssarviku” staatust, läheb äriliselt väga hästi. Ettevõte on olnud algusest peale bootstrappinud ehk ei ole kasutanud investoreid, vaid kasvanud orgaaniliselt. “Oleme pidanud kitsastes tingimustes läbi ajama ja seetõttu oleme olnud efektiivsed,” rääkis Aho. Samuti tõi ta esile, et kasumliku kasvu eelis on stabiilsus: “Meil ei ole olnud eksistentsiaalset kriisi, kas me saame palga makstud. Saame pikalt planeerida ja stressitase on madalam.”

Kaugtöö – praktiline valik

Toggl töötab täna täielikult kaugtöö vormis – 140 töötajat on enam kui 30 erinevast riigist. “2013. aastal saime aru, et meie tulevik on kaugtöö. See oli pragmaatiline otsus. Saime aru, et Eestis värbamine on raske ja läheb aina raskemaks. Oleme globaalne firma kliendibaasi mõttes, aga talenti otsime kõige väiksemast linnast Euroopa mõttes” ütles Aho.

Töötajate valikus on Togglis süsteem, mis põhineb testimisel: “Masin vaatab kandidaadid läbi ja kõik peavad testi tegema. CV-sid enne ei vaata, kui test pole tehtud.” See aitab tagada, et inimesed valitakse oskuste, mitte pelgalt CV alusel.

Deep Work – keskendunud töö olulisus

Aho rääkis ka “Deep Work” kontseptsioonist ja selle tähtsusest tänapäeva töökeskkonnas. “See on see koht, kus sa lood väärtust. Pead keskenduma, et midagi kvaliteetselt ära teha,” selgitas ta. Probleem on selles, et tänapäeva inimesel on pea laiali otsas ja ta ei suuda keskenduda ning ta teeb vaid pinnapealset tööd. “Ärevus ja stress on suur, sest sa tunned, et sa ei kontrolli oma tööd.”

“Kui inbox juhib sinu päeva, siis tegelikult ei juhi sina ennast”

Seminari lõpetuseks toonitas Aho, et oluline on teadlikult planeerida oma tööd. “Kui inbox juhib sinu päeva, siis tegelikult ei juhi sina ennast, vaid teised inimesed juhivad sind. Ja neil on sinust suva.”

Efektiivne töökorraldus ja teadlik keskendumine on edu võtmed, mida ka Toggl oma tegevuses järgib ja millele Toggl tööriist kaasa aitab.

Vilistlane Liisa Kanemägi: ekstsentriliselt šikid kudumid

Ettevõtlusinkubaatori inkubatsiooniprogrammi lõpetas kudumikunstnik Liisa Kanemägi, kelle stuudio asub Kopli liinidel, ligi sajaaastase ajalooga paekivimajas. Varemalt Laevatehase haigla ja ülikooli keemiamajana kasutuses olnud hoonesse on täna koondunud hulk loomeinimesi ning maja kannab nime Signature House. Tema stuudios käis külas Tallinn Design House ja uuris Artist Series projekti raames Liisa tulevikuplaane ning, kuidas ta oma brändiga alustas.

„Ma jõudsin siia majja eelmise aasta märtsis koos stuudiokaaslastega. Mulle meeldib selle maja avarus ja eriline hing. Meeldib, et meri on siinsamas. Meeldib ka see loominguline keskkond, mis siin on – see ei ole steriilne vaid vabastav. Ma arvan, et on tore kellegagi jagada oma stuudiot, sest siis saab ideid vahetada,“ räägib Liisa.

Teekond kudumikunstini

Kuduma õppis Liisa lapsepõlves vanaema juhendamisel. “Kudusin Barbie’dele kampsunikesi. Ka kooli käsitöötunnis meeldis mulle kududa. 2015. aastal tegin Tartu Kõrgemas Kunstikoolis esimest korda elus tutvust masinkudumisega, mille suur fänn olen siiamaani. Seejärel õppisin EKA-s moekunsti ja tegin oma projekte, mille sidusin kudumikunstiga.“

Tartu Kõrgemas Kunstikoolis õppis Liisa erinevatest materjalidest tegema oma kätega asju. EKA-s õppis ta neid lahti mõtestama ja asjadele emotsiooni looma. EKA-s arendas Liisa välja ka oma autoritehnika. „Ma sain EKA-s õppides aru, mida kõige rohkem armastan teha – kududa. Praegu näen, et jään selle juurde. Mulle meeldib, et saan hästi palju eksperimenteerida. Panna osakese endast kudumite sisse.“

Samas nendib ta, et tehnika on keeruline ja vahepeal käib nutt ja naer käsikäes. „Käsimasinal kudumisel võib ese ühel hetkel maha kukkuda ja selle parandamine võtab palju aega. Nüüdseks olen õppinud masinat paremini tundma ja vähemalt oskan asja masina peale tagasi panna. Aga varemalt ma alustasin lihtsalt otsast peale. Ja see võiski terve päeva töö olla, mis nässu läks,“ kirjeldab Liisa.

Loometöö ja bränd

Liisa koob enamasti toppe, kampsuneid ja särke. Materjalidena kasutab ta peamiselt lina, villa ja siidi. „Need materjalid on kehasõbralikud, samas mõjuvad luksuslikult ja kallilt. Lina on mu eriline lemmik, sest see on jõuline materjal. Must lina mõjub kehal isegi natukene graafiliselt. Ta on karakteriga materjal ja läheb minu brändi tunnetusega kokku.“

Liisa sõnutsi on tema bränd natuke mässumeelne ning kompab klassikalise ilu ja elegantsuse reegleid. Samas on see ka salapärane ja uudishimulik. „Ma olen viimasel ajal mõelnud enda jaoks sellise fraasi välja nagu „ekstsentriliselt šikk“. Ma teen ka asju, mis hargnevad edasi ehk siis natukene ajas muutuvad. Mulle meeldib mängida tähendusega, et kui asjad ei olekski „valmis“ ega „katki,“ vaid nad saaksidki „edasi elada“,“ arutleb ta.

Kantavad tooted

Liisa klientideks on seni enamasti olnud naised, kuigi ka mehed on ostnud. „Minu klient on keegi, kes hindab rõivaste juures pigem emotsionaalset väärtust, vähem kiirmoodi. Ta on nõus natuke rohkem maksma. Ja ta loob ka mingisuguse oma esteetika ning talle on eneseväljendus olulisem kui praktiline pool rõivastes. Ja ma arvan, et ta on selline kunsti- ja disainihuviline,“ mõtiskleb Liisa.

Müügiks on läinud peamiselt hargnevad kampsunid, mille idee tekkis Liisal EKA õpingute ajal. „Tahtsin teha asja, mis oleks justkui kulunud ja saaks hargneda edasi, muutuda… EKA-s ühe kursuse käigus avastasin ma vees lahustuva materjali ja hakkasin sellega katsetama. Hiljem sain aru, et hargnemine on hästi põnev teema ja ma kirjutasin sellest magistritöö („Kootud kaduvus – silmuskudumite ja keha kahekõne“ –  toim).“

Hargnevate kampsunite loomiseks kasutabki kunstnik oma autoritehnikat. „Nende aukude loomisel on loogika olemas, aukude asukohad on mulle enne teada, kui neid tegema hakkan. Kannan higimustrid üle aukudesse. Mu näitusekampsunid olidki vees lahustuvatest materjalidest. Need olid päris inimeste kantud ja nende higist tekkisid mustrid. Siis ma skännisin need mustrid ja kasutan neid nüüd kantavates asjades,“ selgitab Liisa.

Magistritöös tõi Liisa veel välja, et jätkusuutlikkus on täna hästi orienteeritud toodetele, mis peaksid kaua vastu pidama. „See on selline spekulatiivne töö. Ma keerasin selle ringi, et mis siis kui asjad ei oleks mitte „valmis,“ vaid saaks „muutuda edasi“ koos meiega. Võibolla siis ei tekiks õiget hetke nendest loobumiseks. Samas hästi pikaajalised tooted võivad tähendada prügi, mis mitte kunagi ei lagune. Emotsionaalne ja füüsiline vastupidavus ei pruugi alati olla üks ja sama asi.“

Hingestatud materjalid

Liisa nendib, et võrreldes möödunud aegadega ei tunne me enam materjale. „Meil on hästi palju materjale aga me ei tea neist mitte midagi. Sealt tuli ka higimustri teema, mis oleks seotud su kehaga. Et leiaksid uuesti sideme selle materjali endaga, mida kannad. Ma mängisingi selle mõttega, et materjal saaks tahtlikke kandmisjälgi, mälestusi. Et „elu“ saaks riideid edasi vormida. Mu magistritöö oligi pigem filosoofiline mõtisklus, mitte uurimistöö.“

Liisa suur soov on, et inimesed väärtustaksid enda rõivaid ja õpiks neid parandama. „Kuidagi on ühiskonnas tekkinud arusaam, et kui asjas on auk, on see rikutud. Aga tegelikult ei tähenda see, et asi oleks prügi, me ise näeme seda nii. Asjad võikski kuluda väärikalt või ilusalt. Iseloomuga. Sellepärast ma ka mõtlesin, et võiks asjadesse meelega programmeerida kulumisjälgi.“

Isetegemisest tootmiseni

Liisa on leidnud kaks toojat Eestist ja ühe Leedust, kellega koostööd tegema hakata, kuna üksinda kududes ei jõua piisavalt ära teha. Praegu on ta keskendunud tootmiseks vajalike prototüüpide arendamisele, mis on aeganõudev protsess ja nõuab ka kompromisse: „Võibolla ma olen ka liiga kinni oma soovides, mida tootjad teha ei saa. Ideaalse prototüübini ma veel jõudnud ei ole,“ naerab Liisa.

Samas usub ta, et järgmist kollektsiooni luues, teab juba rohkem tootjate võimalusi ja ka prototüüpide loomine läheb selle võrra kiiremini.

Inspiratsioon ja motivatsioon

Liisat inspireerib kõige rohkem tööprotsess, katsetamine ja eksperimenteerimine. „Kui ma istun masina taha ja hakkan midagi tegema, siis see tegemise protsess, käte ja aju koostöös loodavad tekstuurid – need inspireerivad. Aga inspiratsioon võib tulla täiesti ka igapäeva asjadest. Näiteks hiljuti ma sain väga suure „ahaa“ efekti kui vaatasin oma katkiseid sokke. Inspiratsioon võib tulla ükskõik kust, aga ma pean ikkagi oma käega katsuma ja tegema. Minu puhul lihtsalt istumine ja kontseptsiooni lahti kirjutamine ei toimi nii hästi, võrreldes sellega kui ma teen midagi.“

Motivatsiooni leiab Liisa lihtsast enesele meelde tuletamisest, kui oluline on protsess ja et tuleb seda usaldada. „Kannatlikkus on minu puhul kindlasti võti olnud. Ettevõtjana ei saa oodata liiga kiireid ja lihtsaid lahendusi. Vahepeal ma kiidan ennast selle eest ja tuletan endale meelde, et ma olen ikkagi juba käinud seda teed ja ma olen siiamaani siin ja ma teen oma asja.“

Enda suurimaks õnnestumiseks peab Liisa kannatlikkust ja sihikindlust, mis hoiab teda teel. „Ja see, et ma saan teha seda, mida ma armastan. Et mul on see võimalus. Et mul on ka toetus tugivõrgustiku näol.“

Liisa sooviks rohkem osaleda näitustel ja etendustel. „Soovin, et mu looming oleks ka hästi kunstiga läbi põimunud. Ma arvan, et see hoiaks mind loominguliselt värskena. Ja muidugi ma tahaks, et minu bränd kasvaks suuremaks – Eestist väljapoole. Et sellest saaks mu peamine sissetulekuallikas,“ räägib ta.

Kuhu liigub Eesti disain?

Liisa nendib rõõmuga, et järjest rohkem on selliseid tegijaid, kes panevad oma toodetesse lugusid ja emotsiooni. „Ma sooviksin, et neil jätkuks kliente ja ressurssi, enne kui jaks otsa saab. Disainerina ei ole paraku lihtne elatist teenida, raha on jah alati kahjuks või õnneks teema. Samas arvan, et on järjest rohkem inimesi, kes toodete juures emotsiooni väärtustavad. Tooted ja disain muutub pikaajalisemaks – vähem asju aga ägedamaid asju!“

Disain kohtub Teadusega: tooraineid, mida kosmeetikas kasutada saab, on enam kui 36 000

Tallinna Ettevõtlusinkubaatori ja TalTechi koostöös korraldatav üritustesari “Disain kohtub Teadusega” keskendus seekord kosmeetikale. Seminar toimus Tallinna Ülikoolis, kus kosmeetikaalane teadustöö on kujunenud üheks fookussuunaks. Eksperdid ja ettevõtted jagasid oma teadmisi ning kogemusi, käsitledes kosmeetika toorainete, tootmisprotsesside ja regulatsioonidega seotud teemasid.

Esinejate seas olid Tallinna Ülikoolist Maria Martšenko ja Mari-Liis Leinus, Kiur Lootus Nurme Looduskosmeetikast, Paula Heintare Rahu Care’ist ja Triin Truu Skin Safe’ist, kes jagasid oma teadmisi ja praktilisi kogemusi kosmeetika arendamisest, regulatsioonidest ning uuenduslikest lahendustest.

Tallinna Ülikooli tooteinnovatsiooni peaspetsialis Maria Martšenko tutvustas kosmeetikatoodete arendamise protsessi Tallinna Ülikoolis, rõhutades teaduspõhise lähenemise tähtsust. “Pakume näiteks retseptiarendusteenust, keemilisi analüüse ja kosmeetikatoodete mõju hindamist, samuti stabiilsusteste,” selgitas ta. “Meie eesmärk on toetada uuenduslike ja ohutute looduskosmeetikatoodete loomist,” lisas ta.

Looduskosmeetika teemat käsitledes tõi Martšenko välja, et keemikuna võib öelda, et kõik koostisosad on keemia. “See, et ta loodusest tuleb, ei tähenda, et see ei ole keemia. Looduskosmeetika ei ole ka seadustega reguleeritud.” Lisaks tõi Martšenko põneva faktina välja, et tooraineid, mida kosmeetikas kasutada saab, on enam kui 36 000, mis ilmestab hästi, miks on oluline tooteid testida ja tootearendus läbi planeerida.

Martšenko tõi näiteid, milliseid erinevaid tooteid ja katsetusi on Tallinna Ülikoolis koos ettevõtjatega välja arendatud:

• Nõgel C-vitamiini seerum ja näokreemid
• LaKreem kasetõrvaga savimask
• Berrichi näohooldustooted punavetikatest
• Kuusevaigust hügieeniline huulepulk
• Ari Care pulbriline käteseep

Tallinna Ülikooli keemilise analüüsi katselabori juhataja Mari-Liis Leinus rääkis lähemalt, millised analüüsid on koostöös ülikooliga võimalikud. Näiteks on võimalik valmistada ekstrakte, analüüsida aktiivkomponente (C-vitamiini sisaldus, lõhnakomponentide tuvastamine ja seeläbi lõhnaomaduste parandamine), bioaktiivse toime tuvastamine, mikrobioloogilised analüüsid ja kiirendatud säilivustestid. Lisaks on võimalik toote toimet hinnata katseisikutel. “Looduskosmeetikat arendades on oluline mõista, kuidas koostisosad nahale mõjuvad ja kas nad on pikaajaliselt ohutud,” rõhutas Leinus.

Tallinna Ülikooli esindajad tõid välja, et paljud ettevõtted rahastavad ülikooliga koostööd erinevatest toetusmeetmetest. Hetkel on avatud kandideerimine EIS ettevõtja teadus-​ ja arendustöötaja toetusele.

Nurme Looduskosmeetika tegevjuht Kiur Lootus jagas ettevõtte kogemusi kestlike toorainete ja uudsete lahenduste välja tootamisega. “Kasutame koostisosi, mis pärinevad toiduainetööstuse jääkidest,” selgitas ta Nurme peamist tooraine päritolu. Lootus tõi välja, et kosmeetikatootjal on keeruline innovatsiooni teha ja pigem on tegemist tootearendusega. “See, mida sai pidada innovatsiooniks 15 aastat tagasi, on tänaseks juba kohustuslik kõigile.”

Nurme tegeleb täna tootearendusega majasiseselt ning lisaks oma brändile toodetakse ka teistele brändidele. “Kui kasutada väljaspoolt laborit või asutust, siis sõltub palju sellest, kuidas on lähteülesanne kokku pandud. Seda võib pärast mitu korda ümber teha. Täna on meil mahud ja riskid suured – kui ebastabiilne toode lasta tootmisesse, siis need ohud on väga suured.” Lisaks müüb Nurme ka selliseid tooteid, mida ise kasutatakse toormena – näiteks magneesiumisool.

Rahu Care asutaja Paula Heintare jagas oma kogemust juuksehooldusbrändi arendamisest. “Eesmärk oli luua salongikvaliteediga tooted, mis põhineksid teaduslikul lähenemisel,” selgitas Heintare. Ta rõhutas, kui oluline on tootearenduses testgrupi kaasamine ja toote valideerimine enne turule toomist. “Tänaseks on meie valikus kaheksa toodet, ning ühe toote arenduseks kulub keskmiselt pool aastat,” lisas ta.

Paula tõi ühe soovitusena välja AI kasutamise – see aitab paljudel alustavatel ettevõtjatel lihtsamini planeerida erinevaid tootearenduse ja ettevõtte alustamisega seotud protsesse. Samuti tõi ta välja, et alustajana on oluline ennast ärist eraldada – sina ei ole see ettevõte. “Kasv toimub väljaspool mugavustsooni. Alati tasub nõu küsida inimeste käest, kes selles vallas tegutsevad.”

Päeva lõpetas kosmeetikatoodete ohutushindaja Triin Truu ettekanne, mis keskendus kosmeetikavaldkonna regulatsioonidele. “Regulatsioonid ei ole lihtsalt formaalsus – need tagavad toodete ohutuse,” selgitas ta. Truu rõhutas ka stabiilsustestide olulisust enne turule sisenemist.
“Kui sa stabiilustesti ei tee, kuidas sa saad siis üldse kindel olla, et su toode kestab?” Lisaks tõi ta ühe probleemina välja, et alustavad ettevõtted tahavad kosmeetikale tihti ravivaid omadusi välja reklaamida. Selliseid lubadusi võib siiski esitada vaid ravimite kohta.

“Toote jälgimine ei lõppe lansseerimisega – regulatsioonid muutuvad pidevalt ja tootjad peavad olema valmis oma dokumentatsiooni ajakohastama,” lisas ta. Kui toode sisaldab tooraineid, mis mingil hetkel keelatakse ära, siis on vaja dokumente ja tooteid uuendada.

Ettekannete lõpus said kõik osalejad külastada ka Tallinna Ülikooli laboreid ning tutvuda lähemalt, millised võimalused ettevõtetele on.

Üritus kinnitas, et kosmeetika sektor on kiiresti arenev ning vajab teaduspõhist lähenemist, et tagada toodete kvaliteet, ohutus ja keskkonnasõbralikkus. Osalejate tagasiside näitas suurt huvi teadusuuringute ja regulatsioonide vastu, mis aitavad kaasa kosmeetika vastutustundlikule arendamisele ja tarbijate teadlikkuse tõstmisele.

Üritus toimus Tallinna Ettevõtlusinkubaatori Creative Circular Cities projekti raames. Projektis osalevad partnerid 6-st demolinnast: Aarhus (DK), Kiel (DE), Gdynia (PL), Riia (LV), Tallinn (EE) ja Turu (FI). Projekt kestab 01.11.2023–31.10.2026. Projekti rahastab 80% ulatuses EU Interreg Läänemere piirkonna programm.