Liisi Tani: kunstnik, akvarellist, ettevõtja, õpetaja

4. nov 2021

Liisi Tani on akvarellist, kelle akvarellistuudio asub Põhjala tehases. Lisaks maalimisele korraldab ta oma stuudios ka töötubasid ja üritusi. Uurisime meie inkubandi Liisi Tani käest, kuidas ta kunstnikuks hakkas, mis on tema loomingule iseloomulik ja mis teeb tema stuudio eriliseks. Lisaks pakuvad inspiratsiooni Liisi Tani stuudios tehtud fotod.

Kuidas sai sinust kunstnik?

Sellele on hästi lihtne vastus. Kui ma väiksem olin – kui käisin põhikoolis ja keskkoolis, siis mu kunstiõpetaja ütles alati, et mul olid nii head kunstivahendid. Mu ema ostis alati häid vahendeid ja mulle on akvarell tegelikult kogu aeg meeldinud. Keskkooli kunstiõpetaja oli hästi asjalik ja tore, õpetas hästi ja suunas.

Pärast keskkooli sain kõigi üllatuseks Tartu Kõrgemasse Kunstikooli sisse. Üllatuseks seepärast, et mul olid üldiselt hinded hästi halvad. Aga sellel ajal minu meelest nad ei vaadanud väga seda keskmist hinnet, vaid vestlust ja portfooliot. Siis ma õppisingi neli aastat maali, seinamaalingut ja restaureerimist.

Milline oli sinu esimene ateljee?

Ma arvan, et see oli siis, kui mu laps sündis kuus aastat tagasi. Ma sain oma esimese ateljee ja see oli hästi suur asi. See asus Paavli tänaval, mis oli siis veel tõeline pommiauk. Minu ateljee oli 10 ruutmeetrit, nii et sinna mahtus üks tool, peaaegu kaks riiulit ja laud. 

Akvarelli ma seal peaaegu üldse teha ei saanud. Ma tegin pigem palju õli, koopia ja portreemaale. Ma mäletan, et alustasin ühte maali oma vanas ateljees ja siis lõpetasin juba uues ateljees.

Nüüd on sinu ateljee Põhjala tehases. Miks just siin?

See ruum on hästi sarnane minu vana ateljeega. Ka vanas ateljees oli kask akna taga. Mulle hästi meeldib, et sügisel läheb kõik kollaseks ja hõõgub. Siin on ka mõnusad suured aknad ja  mulle on oluline, et hommikust lõunani paistaks päike sisse.

Kui ma siia tulin, siis esimesed neli kuud teised naersid, et ma olen nagu tolmurull siin. Terve suve töötasin, et see ateljee valmis saada. Ta ei ole küll otseselt minu oma, aga ta on täielikult minu nägu. Lähedased ja teised majaelanikud teavad, kui palju tööd ja vaeva on siia alla läinud.

Mulle tundub, et kõikides Põhjala tehase stuudiotes on nii, et lähed sisse ja kohe on täiesti teine maailm. Mina tegelikult koos ühe Pillega jagan teise üürniku kohta. Täpselt ei ole kindel kumb meist ametlikult oli Põhjala tehase teine üürnik. Kui mina siia tulin, siis oligi siin veel täitsa muldpõrand ja ka kuuliaugud. Koridorid olid täiesti pimedad ja elektrit ei olnud. Aga kui esimest korda siin vaatamas käisin, siis ma kohe vaatasin, et vau. Mulle meeldis see nii väga, et kohe poolteist tundi vaatasin ringi. Nüüd on kogu maja üürnikke täis ning hästi tugev kogukond.

“Kardinad on näiteks vanaema omad, mis tal 30 aastat kapis seisid. Need olid liiga ilusad, et kasutada ja ta ise ei raatsinud neid kunagi üles panna. Siis ta andis need mulle.”

Lisaks maalimisele korraldad ka töötubasid?

Korra nädalas on mul ateljees tund ja siis paar korda kuus üks teine töötubade sari. Nüüd ma hakkasin Rahvaülikoolis ka tegema teoreetilisemat ja praktilisemat töötuba.

Öeldakse, et see kes ise teha ei oska, see õpetab. Aga mina ütlen seda, et siis kui mul käivad inimesed töötoas, siis ma laen ennast nii täis sellest, et mul on endal ka rohkem energiat kohe teha. Annavad hea vaibi.

Iga kolmapäev on töötuba „Vabastav akvarell.“ Mul on nüüd 49. tund tulemas – terve aeg, kui olen siin ateljees olnud, siis olen seda töötuba teinud. Iga tunni lõpus lepime kokku järgmise teema ja inimesed saavad valida teema järgi, kas see neid kõnetab.

Inimesed saavad tulla korra nädalas, kõik materjalid on kohapeal olemas. Mõte on selles, et aju saaks puhata see aeg kui sa siin oled. Mõnel on olnud pikk tööpäev ja mõtleb, et nii väsinud ja ehk ei peaks tulema. Aga kui ta siia juba jõuab, siis ununeb kõik muu ära. Mõnikord on raske teema, siis on „Ängistav akvarell.“

Iga kolme nädala tagant teen töötuba „Akvarell, paber, käärid,“ mis on paberlõiketehnika kombineerimine akvarelliga. Seal kasutame ka hästi palju taaskasutatud materjale – vanad pildid, postkaardid, raamatud.

Lisaks on võimalik siin ateljees korraldada ka meeskonnaüritusi ja sõpradega üritusi. Kaks tundi maalime, joome teed, sööme. Lisaks teen ka eratunde.

Paljud, kes töötubades käivad on varasemalt käinud kunstikoolis, aga see ei ole kindlasti eelduseks. On ka neid, kellel üldse kokkupuude puudub ja viimati maalisid teises klassis. Ma ei taha, et inimesed kardaksid seda tehnikat. See on tegelikult väga äge ja töötoas saab kõik ära õppida – palju värvi kasutada, palju vett lisada, mis paberit kasutada. Kõik osalejad on puhtad lehed ja ei pea olema eelnevat kogemust.

Ma tean inimesi, kellele ei meeldi suhelda, aga mulle meeldib inimesi õpetada ja näha nende arengut. Näha, kuidas inimesed lähevad siit töötoast ära, ostavad veel raami enda tööle ja siis kõik imestavad, et nii ilus töö.

„Kõik ütlevad, et siin on nii hubane ja mõnus. Et kogu see tehas ja ruum on nii inspireerivad.“

Kuidas on olla samal ajal kunstnik ja õpetaja?

Motiveeriv.

Miks peaks maalimisega tegelema?

See on nii rahustav. Või isegi mitte rahustav vaid vabastav. Akvarell ja õlimaal on võrdlemisi ette planeeritud tehnika ning tööprotsess on vaja läbi mõelda enne kui pintsli kätte võtad.

Mis sulle oma stuudio puhul enim meeldib?

Valgus ja vaib.

Mis on su loomingule iseloomulik?

Ma arvan, et mosaiiktehnika on mulle omane. Ma ise ütlen selle kohta akvarell-kollaaž-mosaiik. Mul on mingid pinna, mis on realistlikud või abstraktsed ning siis lõikan need katki ja need on tükk tüki kõrval mosaiigis. Samas ma toon sisse ka paberlõiget, mis läheb ruumiliseks ja kihiliseks.

Ma ise pean ennast koloristiks, mis tähendab, et on oluline, kuidas erinevad värvipinnad omavahel kokku sobivad, kuna ma olen materjali põhine töötaja. Minu jaoks on oluline, kuidas pabereid ühes töös kokku tuua.

Minu jaoks on hästi oluline ka protsess. Mul oli kunagi üks ülemus, kes ütles, et peab tundma, et sa teed tööd nagu part. Vee pinnal on kõik rahulik aga veel all jalad sibavad.

Kas sul on mõni töö, mis on sulle eriti meelde jäänud?

Ma arvan, et kõige esimene segatehnika töö, mille ma tegin. Ma ei ole ise näinud, et keegi seda tehnikat teeks. Mulle meeldib teha ka hästi suuri töid ja esimene mosaiiktehnikas tehtud töö võiks olla see lemmik.

“Mulle meeldib ka väga silmi maalida.

Mul oli näitus ühes hotellis, mille nimi oli „Ühised huvid“ ja silmad olid põhiteemaks.”

Millised on plaanid tulevikuks?

Olen valmis saanud oma koduleheküljega. Kuna eelarve on kogu aeg väikse, siis tuleb ise paljud asjad ära teha. Sellega ma tegelesin ikka väga pikalt. Lõppeesmärk on tööle saada ka e-kursused, et inimesed saaksid akvarelli õppida ka kodust lahkumata.

Mis on olnud kõige suurem väljakutse?

Kogu see asi käima saada. See on olnud suur eneseületus, aga ma saan teha seda, mis mulle meeldib.

Kuidas sa Loomeinkubaatorisse jõudsid ja kuidas sul läinud siin on?

Ma tundsin, et ma lihtsalt ise ei oska. Aga Loomeinkubaatorist ma olen hästi palju nõu saanud. Turundus, strateegia, koduleht, finantsid – kõik see pool. Teadnine, kui sa oled loovettevõte, siis kuidas üldse läbi lüüa.

Tutvu Liisi Tani akvarellistuudio tegemistega SIIN

Fotod: Margaret Aidla