Moetööstus on liiga kaua loorbereil puhanud, nii et nüüd juhivad moeinnovatsiooni hoopis sport ja tehnoloogia, leiab moetehnoloog Lisa Lang.

„Te ei saa minust mööda vaadata – ma helendan,” tutvustab end sakslanna Lisa Lang, kelle ajakiri Forbes valis mullu Euroopa 50 mõjukaima naise sekka tehnoloogiavaldkonnas. Tema ettevõte ThePowerHouse nõustab moeettevõtteid tehnoloogia kasutamisel. Tallinna Loomeinkubaatori kutsel esines ta möödunud nädalal Tallinnas ning Tartu Startup Day’l.

Esimene leiutis, millega sa tähelepanu püüdsid, oli jakk, millele sai sõnumeid saata. Mis see veel on?

Jaki seljal olid erinevat värvi LED-tuled. Sa saad saata sõnumi ja muuta lambikeste värvi. Näiteks saadad sõnumi #roosajasädelev, mille peale läevad lambid roosaks ja hakkavad vilkuma. Jaki mõte oli vähendada inimeste barjääri tehnoloogiaga ja näidata, et sa ei pea õppima C++ programmeerimiskeelt, et oma jakki seadistada. Isegi mu vanaema oskab tekstisõnumit saata. Inimesed nägid, et nad saavad midagi muuta ja see oli hea vestluse alustaja, kui ma käisin üritustel.

Sa sädeled ka praegu.

Alati!

Miks?

LED-tuled sümboliseerivad minu jaoks seda, mida ma tahtsin saavutada oma ettevõttega: sa võid näha välja ühtaegu nutikas ja ilus. Valgus on väga ilus, inimesed reageerivad sellele emotsionaalselt. Meil lõppesid just jõulud: ma arvan, et kõik on mähkinud end vähemalt korra jõulutulukestesse ja nendega ringi kõndinud. Tehnoloogia on väga nutikas: valguse abil saame tänapäeval kasutada näiteks kiiret internetti, mis liigub läbi kiudoptika. Mina otsustasin valgusele keskenduda, sest see võtab ära hirmu tehnoloogia ees. Valgusega saab luua väga emotsionaalse sideme, sest see mõjutab sind. Taustal toimub samas midagi väga ägedat ja tehnilist.

Paljud inimesed ei tea, mis on moetehnoloogia. Mis on kõige levinumad funktsionaalsused, mida me oma igapäevarõivastes kohtame?

Kõike võib moetehnoloogiaks nimetada: et materjal venib või on vetthülgav, on tehnoloogia. Tõmblukk on kõrgtehnoloogia! Mullu oli tõmbluku 125. aastapäev. Toona ütlesid inimesed: „Ei, mitte keegi ei hakka seda kandma! Seda kantaks ainult funktsiooni, mitte välimuse pärast!” – täpselt samad vaidlused, mida peame praegu. Tegelikult lahendas lukk suure probleemi ja muutis meid kiiremaks.

Me kanname palju vana tehnoloogiat. Probleem on selles, et viimase 30 aasta jooksul pole moes midagi uut juhtunud. Kus on järgmine tõmblukk?! Kus on järgmine vetthülgav materjal?! Moetööstus on muutunud nii rahulolevaks, et lõpetas innovatsiooni. Nüüd rammivad moodi paremalt, vasakult ja keskelt inimesed teistest valdkondadest, näiteks spordist ja elektroonikafirmadest. See murdeprotsess on justkui otse õpikust.

Miks kannab iga teine eestlane, keda ma tänaval näen, Helly Hanseni riideid, mis on kunagi saanud alguse õlis immutatud kalurirõivastest?

Helly Hansen on äge, neil on väga hea ja pika traditsiooniga disain. Nad on väga põhjalikult mõelnud läbi väikesed asjad, näiteks kuidas sättida õmblused, et need ei rebeneks, kui sa suusatad. Või kuidas peab tuulejopede tekstiil olema lõigatud. Nad on materjalidega väga-väga osavad. Nagu kõik teised, on nad praegu väga hädas elektroonika kasutusega: nad on proovinud kasutada valgust, aga see pole kordagi töötanud. On palju traditsioonilisi ettevõtteid, kes on olnud tekstiilide osas väga uuenduslikud, aga kohe, kui läheb jutt elektroonikale, on nad täiesti teisel lahinguväljal.

Kas on mingi erinevus naiste ja meeste riiete funktsionaalsuses? Ma ise olen märganud, et naiste riietel pole tihti näiteks taskuid.

Tehnoloogilisest perspektiivist on kahjuks meeste riided alati funktsionaalsemad kui naiste riided. Minu arvates on see väga ebaõiglane. Naiste riided on ka kallimad. Meil on olnud pikk arutelu lasteriiete teemal: miks on tüdrukute T-särgid kallimad kui poiste omad? Selleks pole mingit põhjust, sest see on sama kuradi materjal. Vabandust, see ajab mind väga vihale.

Aga miks on meeste riided funktsionaalsemad?

Sest seda ostetakse sellisena. See on ka muutumas, aga varem ei ostnud mehed riideid niivõrd välimuse, kuivõrd praktilisuse põhjal. Standardne meesklient otsib püksid ja kampsuni, ostab kumbagi viis paari ja on ülejäänud aasta mureta. Selle sihtgrupi jaoks on suur erinevus, kas pükstel on taskud või mitte. Naised ei tulnud esialgu selle pealegi, et kleitidel võiks taskud olla – nad ei osanud seda isegi küsida.

Sa juhid ettevõtet, mis testib moetehnoloogiat. Millised on levinumad vead, mida disainerid teevad?

Kõik algab avatud meelest ja valmisolekust kuulda midagi täiesti teistsugust. Kui inimene õpib moevaldkonnas, harjutab see teda väga kitsalt mõtlema: terve elu on üksnes mood, ta ümbritseb end üksnes moeinimestega. Ma ütlen väga tihti, et veetke aega astronautide, keemikute, inseneridega. Kui disainerid kuulevad lugusid, juhtub midagi nende ajudes – see on uus inspiratsioon. Võta oma tööd tõsiselt, mine välja ja kogu uusi muljeid. See on üllatav, kui palju moeinimesi on sellele vastu. Me töötame nendega väga tihedalt ja näeme, et põhjus on hirm. Nad kardavad, aga me oleme juba ajas, kus ei saa tehnoloogilisi muutusi ignoreerida.

Teiseks ütlevad moeinimesed, tehnoloogia on ebavajalik trikitamine või seda on juba tehtud. Kui esimene inimene tegi T-särgi, ei öelnud teised, et me ei pea enam T-särki tegema, sest seda on juba tehtud. Me oleksime jäänud ilma paljudest ilusatest disainidest.

Kolmandaks, ja see on kõige raskem, on hirm läbikukkumise ees. Elektroonika on väga ärritav ja läheb pidevalt katki. Mood on jällegi tööstus, mis jahib täiuslikkust. Kui sa räägid iduettevõtete ja tehnoloogiainimestega, ütlevad nad, et täiuslikkust pole olemas: valmis toode on parem kui täiuslik. Kui sa ütled seda moeinimesele, saab ta südamerabanduse.

Mis on praegused peamised trendid moetehnoloogias?

Jalatsid, jalatsid, jalatsid. Jimmy Choo tuli näiteks välja saabastega, milles on soojendus. Tehnoloogia keskendub suuresti botastele sellepärast, et neid kasutatakse spordis ja need ongi olemuselt funktsionalistlikud. Neid ei pea ka niivõrd tihti pesema, mis on rõivatehnoloogiate puhul keeruline. Spordirõivastes on südamerütmi, pulssi ja samme lugevad tehnoloogiad juba standard.

Kas sellepärast sport…

Oota korraks. (Vaatab möödujaid) Seal lähevad tüdrukud taskutega kleitides!

See on Eesti bränd, Tallinn Dolls.

Mul on ka sellist kleiti vaja! Ma pean nendega rääkima. Vabandust, mis su küsimus oli?

Kas sellepärast ongi sport praegu moetehnoloogia vedaja, et spordis on kindlad näitajad, mida inimesed mõõta soovivad?

Jah. Ja sellepärast, et me oleme praegu ajas, kus peame tegelema pideva enesearenguga, olema üha kiiremad ja tõhusamad. Inimesed on hullud vegan-tasakaalustatud-avokaado-röstitud müsli elustiili järele.

Palju tähelepanu on pööratud ka keskkondlikule ja sotsiaalsele kahjule, mida põhjustab kiirmood. Kuhu tehnoloogiline mood end sellel skaalal paigutab?

See on kahe otsaga asi. Ühest küljest saab tehnoloogia aidata luua palju paremat töövoogu, raisata vähem ja hallata tõhusamalt tööprotsessi. Õige tehnoloogia annab võimaluse tarbida ka vähem rõivaid. Näiteks on sul üks kleit, mille varrukad lähevad soojaga lühemaks ja jahedaga pikemaks. Biokeemiaga on see päriselt võimalik. See tähendab, et me ostaksime vähem riideid, aga mood on tööstus, mis seda kohe üldse ei soovi.

Teisest küljest loome teistsuguseid jäätmeid – elektroonilisi jäätmeid, sest me lisame tekstiilidesse elektroonikat. Kus seda ümber töödeldakse? Õnneks on meil elektroonikajäätmete töötlemise tsükkel paigas ja minu meelest võiks moetehnoloogiat samamoodi ümber töödelda nagu telefone. Minu lootus on, et me ei lähe kiirmoe teed, kus inimesed ostavad kümme väga odavat moetehnoloogia vidinat ja viskavad need igal nädalal minema. Seepärast on kvaliteet nii oluline: sa teed investeeringu, kasutad seda pikalt ja hiljem on ette nähtud kindel ümbertöötluse protsess.

Sa mainisid oma esitluses disainerit, kes arendas disainer Alexander McQueeni geneetilisest materjalist nahakudet ja tegi sellest nahktooteid. See kõlab pööraselt! Mis on kõige metsikum asi, mida sa oled moetehnoloogias näinud?

Ma arvan, et elektroonika naha alla panemine. Kuigi ma armastan tehnoloogiat, on see isegi minu jaoks õõvastav. Ma olen piisavalt avatud meelega, et ei keelduks võib-olla otsemaid, aga ma pean seda hirmutavaks. Biotehnoloogiline mehhaanika, näiteks oma terve jäseme asendamine proteesiga on haige värk.

Mis on kõige hullumeelsemad materjalid, mida moetehnoloogia kasutab?

Heas mõttes hullumeelsed on iselaienevad materjalid, näiteks su varrukas läheb vastavalt temperatuurile pikemaks või lühemaks. See on suur asi, sest sa säästad kolm erinevat riideeset. See on võimalik – sellist materjali on astronautidele arendatud. Mul on suured lootused ka tekstiilidele, mis vahetavad värvi. Näiteks oled toas, su kleit on sinine, lähed päikese kätte ja see muutub oranžiks. Oh jumal, ma tahan seda nii väga! Meditsiinis on sellised materjalid juba välja arendatud. Nad tegid selle plaastrite jaoks, nii et kui haava pH-tase muutub, muudab plaaster värvi ja sa tead, et seda tuleb vahetada.

Kas see pole pisut hirmus, kui me anname juba praegu kõikvõimalikele vidinatele enda kohta niivõrd palju infot ja peagi võivad meie rõivad teada meie kohta rohkem kui me ise?

Jah, muidugi. Aga ega see mure protsessi peata – see ei toiminud niimoodi interneti, nutitelefonide ega mikrokiipidega. Me oleme juba pidanud debatti selle üle, kuidas Google Maps meid igal pool jälitab ja võtame selle vastu avatud kõrvade ja kätega. See arutelu tuleb ka moevaldkonnas ja seda on vaja. Me vajame lisaks küberturvalisuse spetsialistidele ka nutika moe spetsialiste. Algoritmide kirjutamine nutikatele jalatsitele saab olema uus töö.

Kui sa saaksid tehnoloogiaga muuta midagi väga häirivat praeguses moetööstuses, siis mis see oleks?

Kui haldjas tuleks ja annaks mulle ühe soovi, ei muudaks ma tehnoloogiat, vaid avaksin inimeste meeli. Masinaid saame ümber programmeerida, algoritme saame ümber kirjutada, elektroonikat ei huvita, mida ta teeb. Mure on inimestes. Ma tean, et mingil hetkel peab tööstus ümber õppima, sest muutus toimub juba praegu ilma nendeta. See juhtus täpselt samamoodi muusika-, majutus-, ja transporditööstustega. Nad eirasid muutuseid ja inimesed ütlesid, et okei, kui te ei taha koos meiega muutuda, siis me teeme seda ilma teieta. See juhtub ja see saab olema väga-väga ebameeldiv äratuskell. Moemaailma raputab juba praegu ringmajandus ja jätkusuutlikkus, kui me meenutame erinevaid skandaale. Näiteks, kui me saime teada, et Burberry põletab oma riideid, et hoida brändi eksklusiivsust ja vältida tootete sattumist allahindlustele. On pöörane, mida see tööstusharu on meie keskkonnale teinud. Me ei teadnud sellest midagi ja ausalt öeldes meid ei huvitanud, sest me tahtsime lihtsalt ilusad välja näha. Nüüd tulevad minu juurde õpilased, kes anuvad, et me õpetaksime neile tehnoloogiat. Ülikoolid tulevad meie juurde ja ütlevad, et nad ei tea, kuidas järgmist põlvkonda õpetada. See tekitab mus suurt muret ja seda ma tahaksin muuta, sest tehnoloogia on olemas.

Artikkel avaldati 29.01.2019 Eesti Päevalehe paberväljaandes ja on leitav ka digilehes.
Artikli autor: Anette Parksepp, Eesti Päevaleht.