Võta ühendust

EDULOOD

17. mai 2013

Särasilmne ehtekuninganna Kriss Põldma

Ehtedisainer Kriss Põldma nimi on moesõpradele juba kenasti teada. Palju reisinud, turunduses magistrikraadi omav ning kõigele lisaks ka osav tennisemängija jõudis ehtedisainini aga keerukat ja ootamatut teed mööda. Veenduge ise – teie ees on Krissi põnev teekond tennisehallist ehtestuudiosse.

Ühel kevadisel päeval sisenen Pärnu maantee kohvikusse, et vestelda ehtedisainer Kriss Põldmaga. Veel enne, kui jutuajamisse laskume, taban ära, et tegu on inimesega, kes oma tööd tõeliselt naudib – tema silmadest peegelduv elujõud paneb mindki peatselt algavat intervjuud huviga ootama.

Tennisest ehtedisainini

Kriss Põldma elutee sai alguse sportlaste perekonnas, kus eranditult kõik pereliikmed oskavad suurepäraselt tennist mängida. Ka Kriss ise tegeles peamiselt just tennisega, mis andis talle omakorda võimaluse palju reisida. Maailma avastamise soov lennutas Krissi aga Ameerikasse ja Inglismaale kanda kinnitama, et mõlemas riigis turundusõpingutele keskenduda – tulevast armastust ehtedisaini vastu ei oleks ta mingilgi viisil osanud ette aimata. “Ehtedisainini jõudsin väga keerulist teed pidi ja paljuski tänu juhustele. Mul oli vaja mingisugust raputust ja julgustust, sest ma ei ole ehtedisaini õppinud ega kunagi ka käsitööga tegelenud, ” ütleb Kriss ja lisab, et sportlaste keskel üles kasvades ei osanud ta arvatagi, et loominguline töö talle midagi pakkuda võiks. Inglismaale kolides raputas Krissi aga seik, mil kõik tema ehted ära varastati. “Need olid väga olulised ehted ja pärinesid peamiselt reisidelt, aga mõned olid näiteks ka vanavanemate poolt kingitud. Tänu sellele mõistsin, et ehted ei ole vaid aksessuaarid, vaid ka oluliste emotsioonide kogujad – sain aru ehete väärtusest.” Veidi pärast seda avastas Kriss aga üllatusega, et tal on ka metalliallergia, mistõttu ei saa ta kanda ehteid, mis ei ole valmistatud kullast, hõbedast või mõnest teisest spetsiaalselt töödeldud metallist. Poodides ringi kolades ja uusi ehteid otsides selguski, et need, mis talle meeldisid, olid valmistatud valest materjalist, ja need, mis tema nahaga sobiksid, olid kolmekohalise hinnanumbriga. “Ma ei ole kunagi olnud seda tüüpi inimene, kes ostab ühe kaelakee ja kannab terve aasta vaid seda – mulle meeldib vaheldus!” tunnistab Kriss. Ühel päeval viis sõbranna, kes samuti Inglismaal elas, Krissi kivipoodi, eesmärgiga ise midagi meisterdada. Kriss meenutab, et ta ei olnud sellest plaanist sugugi vaimustuses. “Ah, ma ei usu, et see mulle meeldib, sest mulle ei istu käsitöö,” meenutab Kriss naerdes oma esmast reaktsiooni. Kivipoes erinevaid kive uurides tabas teda aga ootamatu huvi. “Ostsime sealt hulga kive ja tundsin, et tegemist on päris vahva asjaga!” Seejärel läksid nad koos ühe juveliiri juurde, et kivimaailmaga lähemalt tutvust teha. “Istusin maha, hakkasin nikerdama ja märkamatult möödus viis tundi. Veetsin kogu selle aja omaette nokitsedes – ma isegi ei suhelnud kellegagi! See oli tohutult lõõgastav ja olin justkui omas maailmas,” nendib Kriss ja lisab, et tundis end üle pika aja rahuliku ja rõõmsana. “See oli selline omamoodi meditatiivne seisund, mil unustad kõik muu ja lihtsalt lood midagi. Mul ei olnud iial sellist kogemust olnud ja ma ei arvanud, et mul selleks üldse mingit annetki on! Ma teadsin, et jooksen kiiresti, mängin hästi tennist ja olen koolis tubli, aga loomingulisus? Ma ei uskunud seda endal olevatki!” Üsna pea tabas ta, et niimoodi meisterdades saab endale luua täpselt sellised ehted, mis sulle meeldivad või mõne riietuse juures justkui puudu on. Ja nii see kõik algaski.

Sisetunde mõjus tugi

Kõige esimene ehe, mille Kriss endale valmistas, oli musta värvi kihv, mille ta riputas pika keti otsa ning mida siiani ka kannab. “Hakkasin ehteid valmistama eesmärgil, et kui mõni tuttav tuleb juurde ja küsib, et kas sa tegid selle ise, siis on midagi valesti – ehe ei tohi ju välja näha nagu oleks kodus tehtud! Ma ei rääkinud kellelegi, et sellise hobi leidsin.” Salaja nikerdamine küll väga kaua ei kestnud ja kui tuttavad Krissi uuest harrastusest kuulsid, hakkas ehteäri tema ja tutvusringkonna vahel hoogu koguma. “Ma ei tahtnud meisterdada müümise eesmärgil, vaid tahtsin luua selliseid ehteid, mis mulle meeldivad – ja see on ju väga tore kui kellelegi veel meeldivad! Peaasi, et neid ehteid kellelegi pähe ei peaks määrima,” naerab Kriss, kes alguses ei olnud sugugi kindel, et ehete loomisega jätkab. “Ma ei ole üldse mingi pea ees vette hüppaja,” lisab ta.

Inglismaal juveliiri külastades sai Kriss aru, et talle meeldib kõige rohkem just see, et ehteid saab teha päris kividest. Suurem enamus neist pärineb kindlatest veebipoodidest, mida toosama juveliir talle soovitas – igast ettejuhtuvast poest pole kive sugugi turvaline tellida, sest plastmassi otsa sattumine on vägagi tõenäoline. Tulevikus loodab Kriss ka ise kuhugi kohale minna, et kive oma maitse järgi välja valida ja valikut lähemalt uurida (käesoleva aasta märtsi ja aprilli veetiski Kriss Arizonase kivipoodides – toim.). Suurtes kivipoodides on ka hinnad märksa rahakotisõbralikumad, kuid näiteks kiviturgudele minnes tuleb gemmoloog kaasa võtta, sest odavalt püüakse maha müüa ka järele tehtud kive. Arenguruumi on Krissil enda sõnul palju – üle varju ta ei hüppa ning tuletab endale koguaeg meelde, miks ta kividega ikkagi tegelema hakkas. “Olen elus alati olnud tulemusele orienteeritud, kuid nüüd keskendun hoopis protsessile ja olen enda suhtes märksa leebem.” Kriss väldib suuri kivimesse, sest nendel käimine tekitaks stressi ja mõjuks tunnetuslikule lähenemisele laastavalt. “Olen küll omandanud nii bakalaureuse- kui magistrikraadi turunduses, kuid tihtilugu täheldan, et kõhutunde järgimine toimib paremini. Vahel tuleb anda võimalus muutusele.”

Hobist sai töö

Nokitsemisest sai Krissil aga töö – ta lõi oma firma ning alates möödunud aasta augustist tegelebki ta peamiselt ehete disainimisega. “See oli väga julge samm,” nendib Kriss, kes hoolimata uuest, aeganõudvast tööst jõuab üks päev nädalas ka tennist mängida. “On ju tarvis ka pere õnnelikuna hoida,” naerab Kriss. “Mingis mõttes ongi see hea, sest spordimaailm on ehetega võrreldes täiesti teistsugune!”

Kriss lõi oma ehtebrändi, mis kannab nime “New Vintage” by Kriss. “Ingliskeelne nimi sai valitud teadlikult, sest mõistsin, et ühel hetkel tuleb mõelda kaugemale ning kaaluda varianti laieneda Eestist väljapoole. Kaubamärgi nimi peab ju ka välismaalastele arusaadav olema! Vintage’i tähendus brändi nimes seisneb selles, et need ehted ei ole mõeldud lühiajaliseks kandmiseks. Nad peavad olema omanäolised, aga kantavad ja kestvad. “New” näitab aga seda, et tegemist on siiski uute, mitte kasutatud ehetega.”

Kriss avastas enda jaoks balansi nokitsemise ja suhtlemise vahel ning on nii veel paar tootebrändi ilmale toonud. “Öeldakse, et ole hästi ettevaatlik, kellele sa oma ideid jagad, aga mina olen just vastupidiselt meelestatud, sest ideede vahetamisest võivad sündida uued ja väga ägedad mõtted!”

Loomisprotsessil ei ole Krissi jaoks aga üht kindlat reeglit ja inspiratsiooni ammutab ta väga erinevatest asjadest. “Sõbrannadega välja minnes tunnen tihtilugu, et valitud riietuse juures on üks kindlas stiilis ehe puudu.” Lisaks stilistilisele ettekujutusele inspireerivad Krissi ka kindlad kivid, näiteks jumaldab ta niiöelda iseloomuga kive, mis ei ole päris veatuks lihvitud. Krissi lemmikkiviks oli pikka aega suur, värviline ja orgaaniline ahhaat. Originaalis pole see küll kirkavärviline, aga Krissini jõuavad kivid lihvituna, augustatuna ja värvituna. Tema lemmikute hulka kuuluvad veel ka mäekristall, ametüst ja druus. Enne veel kui kivi ehteks saab, viib Kriss end kurssi ka sellega, millised on kivi mõjud ja kuidas seda kivi vanasti kasutati. Teinekord tellib ta jälle aga portsu kive ja vaatab, milleks nad ise saada tahavad. Ta tunnistab muiates, et loomisprotsessi häda seisneb selles, et ta tahab liiga palju erinevaid asju teha, mistõttu peab ta end hoopis tagasi tõmbama. “Õnneks on mul rahalised piirangud ja see viib omakorda selleni, et saan hakata nende piirangute poolt loodud ringis mängima. Mõtlen alati ka sellele, et mida ja mis hinnaga mina ise ostaksin ning et ese ei oleks nii kallis, et saaksin endale aasta peale vaid ühe kaelakee lubada.”

Väga oluliseks inspiratsiooniallikaks on Krissi sõnul ka tema reisiarmastus. “Kui sa oled harjunud reisima, siis otsid sa ka aina uusi võimalusi, et uuesti kuhugi minna. Kaasaskantava kohvri raskus on aga piiratud ja nii ei saa sa ka kõiki oma ehteid reisile võtta.” Selleks lõi Kriss kollektsiooni, mis koosneb funktsionaalsetest ehetest, mida igas olukorras ja erinevate riietega võimalik kanda. Seesuguste ehete hulgas on näiteks kaelakeed, mida saab kanda nii lühikese kui pika ketina, samuti disainis ta hulga ripatseid, mida võimalik vastavalt tujule keti otsa kinnitada.

Luues on Krissil palju katsetamist ja tihtilugu muudab protsess ehte hoopis teistsuguseks. Seetõttu kestab ka esimese eksemplari loomine kõige kauem, sest proovimine ja muutmine on aeganõudvad. Ülejäänud ehete teostus peab olema suhteliselt kiire ja lihtne, sest aeg on kallis ja sellest oleneb ka hind, samas ei tohi aga unustada mõjuvat disaini. “On asju, mida ma tahaksin puhtalt seepärast juurde õppida, et mida rohkem sa omandad erinevaid tehnikaid, seda vabamaks läheb sinu looming ning seda paremini saad ka aru, mida sa ikkagi teha ja luua soovid. Samas meeldib mulle just ka see, mida hetkel teen. Eesti turul on suurepäraseid, omanäolisi ja andekaid ehtekunstnikke, kes teevad autoriehteid, ja palju on ka neid, kes meisterdavad kodus ja kasutavad odavamaid materjale. Mina ei kuulu ei ühte ega teise ja täidan seda tühimikku, mis turul on. Keegi ei teinud neid vahepealseid ehteid ja kui ka tegi, siis olid need massile suunatud.”

Loominguline turundus

Omaette nokitsejaid julgustab Kriss aga tagant. “Ka mina olen tegelikult ju üks neist. Ühest küljest on minu lähenemine ja materjalivalik algusest peale veidi erinenud, kuid teisest küljest alustasin ka mina kodus meisterdades.” Ta hindab väga kõrgelt inimesi, kes julgevad tegeleda loomingulise töö või hobiga ja tema sõnul mõjub selline tegevus inimestele alati ka hästi. “Probleem seisneb ehk selles, et meisterdajad ei mõtle läbi, kellele nad oma ehted suunavad. Mina alustasin nii, et tegin neid iseendale ja ajapikku ilmusid ka teised inimesed, kes tundsid, et minu loominguga ühtivad. Oluline on see, et ma ei pea ega tahagi hakata inimesi moosima oma ehteid ostma. Seejuures tulevadki paljud kliendid läbi juba olemas olevate kandjate. Kui sa aga püüad müüa asju inimestele, kellel on täiesti teine esteetika, siis on edu väga raske tulema. Seepärast olengi enda jaoks läbi mõelnud, et mida ma teen ja teha tahan. Näiteks ei loo ma autoriehet ja seega ei püüa oma ehteid müüa ka inimestele, kes just autoriehet otsivad.”

Turunduse nippe on Krissil jagada aga hulgi. “See on nii veider, et vahel on sinu elus mingid seigad, mis tunduvad pealtnäha seosetud ja panevad küsima, et miks see ja teine üldse juhtuma pidid. Samasugune seosetuse tunne tekkis mul ka minu õpingutega. Läheb aega, et asjad saaksid paika loksuda ja nüüd tänan ma jumalat, et turundust õppisin.” Hoolimata sellest, et paljud inimesed on tema käest küsinud, et miks ta üldse sellist eriala õppis, usub Kriss, et turundusõpingutel omandatud teadmisi läheb kõikjal tarvis ning nende rakendamiseks ei pea töötama just reklaamibüroos. “Turunduse juures on kõige olulisem olemasolev loogika – õppimine lihtsalt kinnitab sinu loogikat.” Ehete loomise juures peab Kriss väga tähtsaks omada oskust edastada potentsiaalsetele klientidele visioon naisest, kellele tema ehted mõeldud on. “Minu looming sünnib kindla idee ja visuaali läbi ning ma olen suutnud selle ka laiemale ringile selgeks teha. Enda visioonist aru saamine ning oskus seda teistele selgitada ongi oma brändi turundamise juures äärmiselt oluline. Tuleb luua selge kuvand,” teab Kriss, kes usub, et turundus pole ehtedisainist sugugi nii erinev, sest ka see on omamoodi loomingulisus.

Töö ja naer käsikäes

Hoolimata spordikesksest minevikust on Kriss kindel, et ta on tegelikult alati olnud loominguline inimene, kuid ei tabanud seda lihtsalt ära enne kui aeg selleks küps. “Ühest küljest oleks olnud tore kui ma oleks juba varem mõistnud, et ehtedisain on minu jaoks see õige valik, kuid teisest küljest tuligi lasta juhtuda kõigel, mis minu elus on juhtunud. Vahepealne periood oli oluline just selleks, et kasutada võimalust reisida ning saada elukogemust.” Kriss peab õnnelikeks neid, kes juba teismelisena mõistavad, mida nad tulevikus teha ihkavad, kuid ta ei usu, et oleks ise selleks eluteeks varem valmiski olnud. “Kui sa oled vahepeal saanud milleski küllalt heaks, siis on raske oma elu kategooriliselt muuta. Sul on hirm millegi täiesti uuega algust teha, sest kardad, et võib-olla ei tule see sul väljagi. Aga selleks ongi vaja elukooli, pärast mida suudad julguse kokku võtta.” Kriss usub, et kindlasti on inimesi, kes veel praegugi tema uuele tööle altkulmu vaatavad, aga sellest ta end segada ei lase. “Olen väga õhukese nahaga ja usun, et kahekümneselt oleks kriitikat ka märksa raskem olnud taluda,” ütleb Kriss. “Nüüd aga tõesti tean, et see, mis ma teen, on minu jaoks õige. Mind ei heiduta see, et vahel on raske, ma ei lase end mõjutada sellest, et see kõik võtab nii palju aega, ma ei mõtle sellele, et äkki ma oleks midagi muud tehes hoopis õnnelikum. Ausalt öeldes olengi praegu niivõrd õnnelik, et hoolimata hullumeelsest graafikust on mul koguaeg lai naeratus suul. Vahel juhtub, et pahvatan üksi olles kõva häälega naerma, sest just nii suurt naudingut pakub mulle mu töö! Lõpuks ometi saan aru ka neist, kes mulle kunagi rääkisid, et elus tuleb teha seda, mida armastad – sellised klišeed ei ole minu jaoks enam vaid tühipaljad sõnad, sest nüüd mõistan ma nende tähendust. Mu töö annab mulle võimaluse elada ja just see ongi nii hea!” Kriss tunnistab, et on loominguga tegeledes elevil isegi siis kui parasjagu tuleb raske ajaga jõudu katsuda. “Hoolimata muredest on mu elus ikkagi rohkem positiivset kui negatiivset. Minu kõige suurem hirm on see, et äkki ma ei saagi enam varsti ehtedisainiga tegeleda, sest mulle nii meeldib see,” ütleb Kriss ja pahvatab naerma. Ka iseenda usaldamine ja avatus hullumeelsetele ideedele on tulnud vaid loomingulise töö läbi. “Ehtedisain on mu elu nii palju nauditavamaks muutnud. Olen oma kulgemisega nii rahul, et suhtun ka kõike ümbritsevasse teisiti.” Kriss tunneb, et nüüd on tal ka palju suurem soov oma mõtteid teistega jagada, sest tunneb, et teeb elus seda, mida ta peabki tegema. “Mu päeval on point,” õhkab Kriss. “Mul on maailmale midagi anda!”

Julgus olla looja

Entusiasmist hoolimata võtab Kriss aga kuulda ka konstruktiivset kriitikat. “Kui keegi mu loomingut kritiseerib, siis pean endale meelde tuletama, et see ei puutu minusse kui inimesse. Minu looming on minu jaoks hästi isiklik, mistõttu ingliskeelne ütlus ‘business is not personal’ (äri ei ole isiklik – toim.) minu puhul ei kehti.” Kriss on aga soovitustele alati avatud ja nendest olenevalt ka vaatab, mismoodi üht ja teist parandada saab. “Ma tunnen, et on palju asju, mida ma tahan edasi arendada ja teisiti teha. Seepärast mulle aus kriitika tegelikult meeldibki ning ma teadvustan endale, et ümberringi on palju inimesi, kes ehtekunsti väga hästi valdavad ning loomeprotsessist midagi teavad. Kuna olen ise ehtemaailmas alles küllalt alguses, siis ongi oluline saada vajalikku infot. Ebameeldiv on aga see kui kriitikat tuleb kuskilt lugeda, sest sapitsejaid leidub ju hulgi ning lugedes ei saa aru, kas inimene annab päriselt nõu või kritiseerib lihtsalt selleks, et midagi halvasti öelda.”

Minu küsimusele, et kuidas ta suhtub neisse, kes pole loomingulised ja peavad seesugust tööd pealiskaudseks, vastab Kriss aga hoopis nõnda: “Minu arvates on suurem osa inimesi just loomingulised, isegi kui nende töö on arvutiklaviatuuril toksimine. Üks põhjus, miks mood ja kogu visuaalne maailm eksisteerib, on see, et ka need niinimetatud klaviatuuritoksijad tahavad olla osa sellest loomingulisest maailmast. Arvan, et paljud neist on minuga sarnased ja on ehk samamoodi niiöelda kastis üles kasvanud – neile on öeldud, et nad pole loomingulised või neid ei ole julgustatud seesuguseid asju proovima, mistõttu ongi nad endid oma kasti kinni mõelnud. Et söandada end teistele väljendada, peab inimesel olema natuke hulljulgust ja heas mõttes enesearmastust. Tegelikult on ka näha, et üha enam julgetakse olla loominguline – usun, et see on maailmas pidevas kasvamises.” Kliendiõhtutel, mida Kriss korraldada armastab, on ta aga märganud, et tema kardinaalne elumuutus mõjutab ka teisi inimesi ja paneb neid mõistma, et selline samm ei olegi tegelikult nii võimatult raske.

Kivide astroloogia

Põnev ja motiveeriv arutelu loomingulise maailma positiivsete külgede üle jääb aga sinnapaika, sest avastame ehmatusega, et märkamatult on möödunud juba pea poolteist tundi. Palju on räägitud kivide võimetest ja mõjust inimestele, mistõttu pöördun tagasi Krissi ehteloomingu juurde ja uurin, kas ta ka enne disainiga tegelemist seda niinimetatud kivide astroloogiat jälgis. “Horoskoope loen ma küll ja mulle väga meeldib neist enda tähtkuju kohta käivaid häid omadusi välja noppida,” muigab Kriss ja tõdeb, et tegelikult ei olnud ta kivide astroloogiaga varem üldse kursis. Kividega tegelemine on viinud Krissi aga arusaamani, et enamik inimesi tunneb oma kivi ja ehte ikkagi ise ära. “Olen märganud, kuidas inimesed leiavad kohe ostuprotsessi algul endale mingi konkreetse kiviga ehte, kuid arvavad, et peaksid veel kahtlema ja ka teisi kive proovima. Lõpuks tullakse aga ikka selle esimese juurde tagasi. See on väga huvitav teema ja usun, et mingi mõju neil kividel siiski on. Mida rohkem ma kivide ja ehetega tegelen, seda selgemaks see mulle muidugi ka saab.” Paljud veebilehed soovitavad erinevatele tähtkujudele kindlaid kive (Kriss on ka oma kodulehel välja toonud, millised kivid kellelegi sobivad ja milliseid kõige enam soovitatakse -toim.), kuid Kriss usub siiski, et sobiva kivini suunab inimesi nende sisetunne. “Samas tunnistan, et ka minul on olnud kordi, mil kivid, millega parasjagu tegeleda tahan ja erilist lähedust tunnen, osutuvad horoskoobi järgi ikkagi just minu tähtkuju kivideks.” Kindlasti ei ütle ta aga igale kliendile, et milline kivi kellegi jaoks õige on, sest ta usub, et iga kivi mõjutab kandjat nii kui nii.

Otsest tagasisidet kivide mõju kohta on Kriss saanud eelkõige neilt, kes on ostnud ahhaadiga kaunistatud värvilisi kaelakeesid. “Inimesed on öelnud, et suured ahhaadid rahustavad neid. Muide, ahhaadil on selline vahva omadus, et ta soojeneb kandja kehatemperatuurile,” teab Kriss rääkida. Samuti on mõned tema kliendid avaldanud soovi, et Kriss ostmisele kuuluvat ehet võimalikult kaua meisterdaks, sest väidetavalt pidi ka tegija energia kivi sisse jääma. “See, kuidas ja mida me mõtleme, mõjutab meie elu. Usun, et inimesed ise loovad enda tulevikku ja see, kuidas oleks põnevam elada, on valiku küsimus. Kas elu on ilusam siis kui usud, et kõikvõimalikud imed ja juhused võivad juhtuda? Või siis kui sa sellesse ei usu? Mina ise usun, sest mulle meeldib nii ja tunnen, et elu on sedasi värvikam. See on küll hästi isiklik teema, aga ma usun kividesse ja tunnen nendega tõmmet.” Küll aga ei tunne Kriss, et peaks oma tõekspidamisi ja uskumusi laiemale kuulajaskonnale pähe määrima, sest on veendunud, et inimesed, kes kivisid vajavad või keda see temaatika huvitab, leiavad tarviliku informatsiooni ikkagi ise üles. “See on igati arusaadav, et paljud inimesed ostavad mu ehteid lihtsalt seepärast, et neile meeldib mõne kivi värv ja ehte üleüldine disain. Ma ei tunne vajadust neid veenda, et mingid kivid on määratud just neile.” Krissi ennastki ei pane kivi ostma see kui keegi kolmas ütleb, et näiteks feng shui järgi on antud kivil see ja teine tähendus. “Ma usaldan oma sisetunnet. Kui sa aina loed ja loed kivide erinevate mõjude kohta, siis matab see sinu enda intuitsiooni kinni. Kui aga keegi tunneb, et kivi paigutamine voodi alla aitab teda, siis ta peabki seda tegema. Minu enda korter on üleni kive täis ja kuna ma olen koguaeg nende keskel ning töötan nendega, siis igast kivist emotsionaalselt hoogu minnes ei peaks ma väga kaua vastu. See on vajalik ka selleks, et säiliks teatav skepsis ja kontroll – seetõttu ei olegi ma kunagi näiteks feng shui järgi kive ostnud, vaid soetanud neid vaid ehete tarbeks.” Küll aga peab Kriss tähendusrikkaks seda kui keegi annab või kingib talle mõne kivi, olgu siis ehtena või lihtsalt kivikamakana. “Siis tekib küll küsimus, et miks kingiti just see kivi?”

Loomeinkubaator

Kriss liitus Loomeinkubaatoriga 2012 aasta detsembris. “Teadsin selle olemasolust juba varem, kuid ei olnud siis veel valmis liituma, sest ei olnud kindel, mida ma täpselt teha tahan ja kuhu soovin liikuda. Siis aga tekkis õhkõrn lootus, et äkki teistele inimestele ikkagi meeldib see, mis ma teen, äkki saangi hakkama?” Krissile oli koheselt selge, mida ta Loomeinkubaatorilt ootab – tarvis on nõustamist. “Kui sa teed marketingi, logistikat, ehteid ja kõike muud üksi, siis näiteks juriidilise nõustamise osas abi otsimine muutub nii ajaliselt kui rahaliselt liiga kulukaks. Just sel põhjusel lükkusid mul paljud asjad ka edasi, sest kõigeks lihtsalt ei jätkunud aega! Seepärast on tohutult hea kui sul on üks koht, kus kõik sinu küsimused saavad vastuse. Kui mul on mõni idee, küsin Loomeinkubaatorist, et missugune oleks loogiline sammude järjekord, kuhu peaksin ma minema või kuhu mingi paberi saatma. Ise istuksin ma selliste asjade otsas mitu päeva, mistõttu on inkubandiks olemine minu jaoks meeletu ajasääst. Ka paberimajandusega tegelemine ei kuulu minu lemmikute hulka, mistõttu hakkavad asjad vahel venima. Loomeinkubaator on selle osas hea ja distsiplineeriv organ – aruanded tulebki kord kvartalis ära teha ning neid ei saa lõpmatusse lükata. Lisaboonusena ilmnesid aga turundus ja reklaam, mille Loomeinkubaator ise ära teeb,” ütleb Kriss ja tunnistab, et seda ei osanud ta alguses oodatagi. “Nüüd võtsin vastu ka otsuse avada Loomeinkubaatoris oma ateljee (külalistele avatud alates maikuust – toim.). Isegi kui mul oleks mõni moodne Vanalinnas paiknev stuudio, siis ma oleks seal koguaeg üksi, sest suurema osa ajast töötan ma ju samuti üksi. Loomeinkubaatoris on aga mõnusalt kodune õhk ja sind ümbritsevad inimesed, kes on sinuga sarnased. Kui mul on näiteks mõnd nahajuppi tarvis, jooksen Kadri Kruusi (nahakunstnik – toim.) juurde ja küsin temalt. Tekib teatav sümbioos, tänu millele mõistad, et võib-olla ei olegi see kardinaalne elumuutus nii hullumeelne tegu. Tekib tunne, et nüüd ongi kõik nagu PÄRIS,” õhkab Kriss.

Tulevikus laieneb “New Vintage” Krissi sõnul ka Eestist väljapoole. “Hetkel tegelengi pinnase sondeerimisega ja vaatan, kuhu ning kuidas on mõttekas minna. Eeltöö on oluline selleks, et kui ühel hetkel võtadki otsuse vastu, hakkad asja korralikult ajama ja teed projekti, siis on mingi aimdus sul juba olemas. Ma annan endale aru, et ma ei jõuaks eal mõnele suurele firmale turu-uuringute eest maksta, nii et seepärast proovingi kõike tasa ja targu ise uurida. Mul on ka selline põhimõte, et ma ei võta kunagi laenu – kui sa ise ei suuda asja käima lükata, siis ei ole see ka võib-olla väga hea mõte. Kui aga suudad omaenda vahendite ja teadmistega hakkama saada, siis on lootust.”

Lisaks oma praegusele ehtebrändile soovib Kriss ka koostöös paari teise inimesega natuke teistsuguseid brände ja tooteid turule tuua. Neist üks nägi ilmavalgust märtsis ja kannab nime Papa Ladron (Papa Närukael -toim.). Papa Ladron-i ehted on natuke rokenrollilikumad ja maskuliinsemad kui Krissi senine looming, kuid ta ise armastabki just seesugust vaheldust. “Papa Ladron on üks selge persoon, kelle me oleme loonud. Ühel päeval lisanduvad Ladron-i ehetele ka kampsunid, t-särgid ning muud rõivad,” lubab Kriss. “Ideid on mul palju!” Veel ühe hea omadusena toobki Kriss Loomeinkubaatori juures välja selle, et seal saab oma uusi ideid kõigiga jagada ning ei pea kartma, et keegi need salaja ära varastab. “Kui sa niigi vaid omaette nokitsed, siis on ainult hea kui saad oma värske idee kõva häälega välja öelda ja teisteltki küsida, kas see üldse ära tasuks. Siiani on nad muidugi koguaeg ainult “jah” öelnud, aga mul tuleb ideid muudkui juurde,” naerab Kriss.

Lahkun kohvikust motiveerituna, inspireerituna ja värske energialaenguga – Krissi siirus ning värske ellusuhtumine tõid veel  jahedasse Tallinnasse killukese tõelist kevadet. Üsna varsti pärast meie kohtumist soetasin endale ka esimese tema loodud kaelakee ning hetkel ootab järjekorras hulk värviliste kividega ehteid. Ei teagi, kas see on siis autori armastus oma töö vastu, need müstilised kivid või see sama positiivne maailmavaade, aga tema ehetel on tõepoolest imekaunis aura.

 

Britta Talving